See raamat võinuks vabalt ilmuda ka sarjas “Eesti elulood” või “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Autori agenda näeb siiski pigem ette kultuuridevahelise erinevuse vahendamist ja mõistmise propageerimist. Igatahes on see selle üsna ebaühtlase tasemega sarjas seni meelelahutusliku, informatiivse ja kirjandusliku teksti nauditavaim sümbioos.
Autor ise on moslem juba üheksandat aastat ja viiendat aastat abielus marokolasega.
Islamoloogia ja selle piirkonna kultuuriajaloo spetsialistina on ta meie keeleruumis ilmselt kõige pädevam sellist raamatut kirjutama. Enda näitel kirjeldatakse kohati dokumentaalselt, kohati humoorikalt teise kultuuriruumi lõimumisel tekkivaid viperusi. Lahkelt jagab Kätlin Hommik-Mrabte oma kogemust, mis viib läbi eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja Islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis otse sooja Maroko südames.
Igasugusele postkolonialistlikule retoorikale ja turistlikule pealiskaudsusele on autori positsioon otseselt vastanduv. Usutavuse annab sellele osaluskogemusel põhinev põhjalik sissevaade islami argipäeva. Kirja pandud on see ladusas keeles, mis isiklik ja elulooline ja igapäevane, sellest aga hargnevad välja selgepilgulised maailmavaatelised, religiossed ja sotsiaalsed mõtisklused. Tugevalt soovitatav raamat on see neile, kellel on probleeme islami mõistmisega või selle mõistmisega läbi domineeriva kultuuri poolt ettekirjutatud ideoloogilise retoorika. Rääkimata virtuaalturismist huvitatutest või neist, kes parasjagu ise berberi tüdrukute ja kaamelite maa poole lendavad.
KIWA