KASHMIR — MU ARM!

Mägironimist peetakse riskide ja füüsilise eneseületuse tõttu heroiliseks huvialaks, tegelikult on see hobi nagu iga teinegi, ainult isekam, sest jätab lähedased nädalateks muretsema, samal ajal kui ronija mägedes uljaid „kangelastegusid“ sooritab. Teisalt on moodsal ajastul, mil suur hulk inimesi peab eluseikluseks juba seda, kui nad on julgenud oma kahe- või neljarattalise müriseva sõbraga Statoili bensiinijaama turvavõrgustikust natuke kaugemale eksida, igasugune ise liikumine tubli ettevõtmine ikkagi.

Mägironimist peetakse riskide ja füüsilise eneseületuse tõttu heroiliseks huvialaks, tegelikult on see hobi nagu iga teinegi, ainult isekam, sest jätab lähedased nädalateks muretsema, samal ajal kui ronija mägedes uljaid „kangelastegusid“ sooritab. Teisalt on moodsal ajastul, mil suur hulk inimesi peab eluseikluseks juba seda, kui nad on julgenud oma kahe- või neljarattalise müriseva sõbraga Statoili bensiinijaama turvavõrgustikust natuke kaugemale eksida, igasugune ise liikumine tubli ettevõtmine ikkagi. Mis mägedesse puutub, siis meie peres ei teki sellel teemal kunagi küsimusi kas ja milleks, küll aga on pidevalt päevakorral küsimused millal ja kuhu. Seekord oleme ilusa seitsmetuhandelise mäe otsingul, kaalumisel on mäed Nepalis, Põhja-Indias ja Pakistanis. Pärast mõningast arutelu osutub väljavalituks Põhja-Indias Kashmiris asuv Nuni mäetipp. Ahvatlusi on Kashmiris mitmeid: esiteks on Nun Zanskari piirkonna kõrgeim tipp, mitte mingi suurema mäemassiivi tähtsusetu kõrvaltipp, teiseks pole kumbki meist sinna India piirkonda varem sattunud. Kolmandaks on aklimatiseerumine Kashmiris valutum ja vaheldusrikkam kui mujal: esimene sihtkoht Ladakhi pealinn Leh ise on juba 3500 meetri kõrgusel. Seega ei pea kõrgusega harjumiseks isegi hotellitoa mugavusest lahkuma. Selline ahvatlev plaan õnnestub meil maha müüa sõber Peebule ja asi on otsustatud. Indias on mägironimine kaunimatel ja kõrgematel mägedel reglementeeritud nagu mujalgi maailmas, kus rahakate turistide huvi haruldaste loodusobjektide ehk mägede vastu on nii suur, et riik on teinud sellest olulise ja tulutoova turismiteenuse haru. Tuleb maksta riiklikult määratud mäemaks, mille kasseerib sisse India Mäeföderatsioon. Ronimisprotseduuri saadetakse jälgima ka riiklik esindaja ehk sideohvitser, kelle kõik kulud tuleb samuti katta. Samuti on kohustuslik toetada kohalikku ettevõtlust ning osta vähemalt baaslaagripakett, mis tähendab laagris viibides kokka ja kokaabilist. Loomulikult ei too neist keegi kogu oma kolme nädala kraami ise baaslaagrisse, mis tähendab, et palgata tuleb veel ka kandjad. Kõik see kokku maksab kenakese summa. Pealekauba saame India Mäeföderatsiooni presidendi Shri Ramakrishna Rao sooja vastuvõtu ja tugeva käepigistuse osaliseks. Hindud tseremoniaalsusega juba ei koonerda, joome teed, vastame ohtratele küsimustele oma kauge ja eksootilise kodumaa kohta ning teeme ajaloolise hetke puhul mitu rühmafotot. Mägironimine Indias on ebamugav seetõttu, et riiki pole lubatud tuua ega seal kasutada satelliittelefone. Meile on see võimalus aga asendamatuks eluliiniks: satelliittelefonile saadab hoolega valitud rühm eriti usaldusväärseid sõpru ilmateateid ja kui midagi juhtuma peaks, siis on võimalik kiiresti abi kutsuda ja helikopteriga evakueeruda. On suur vahe, kas näiteks jalaluumurru korral kulub arsti jutule jõudmiseks terve nädal või pool päeva. Sestap salgame selle süümepiinadeta maha, et meil on telefon kotis. Leh lummab iluga Kui oleme Delhis ametlike toimingutega ühele poole saanud, lendame veel samal ööl Ladakhi pealinna Leh’sse. Võrreldes mussooniselt sumuse Delhiga on Leh erakordselt ilus oma klaarsinise taeva, kontrastsete värvitoonide ja puhta mägiõhuga. Linn asub 3500 meetri kõrgusel ja kohe esimestel sammudel pärast lennukist väljumist on seda ka tunda. Leh’s oleme planeerinud puhata lausa kolm päeva, et kõrgusega harjuda. Esimesel õhtul kutsume oma noore sideohvitseri õhtusöögile, et välja selgitada, mis tüüp see kelmilt naeratav noormees Arvind on. Selgub, et erandina sideohvitseride seas ei soovi ta oma aega veeta baaslaagris istudes, vaid on huvitatud meiega koos mäel ronimisest. Kogemusi on tal küll natuke vähevõitu: ta on lõpetanud Nehru-nimelises mäeinstituudis algajate ja jätkukursused ning osalenud varem ühel ekspeditsioonil Kuni-nimelisele mäetipule, mis asub otse meie eesmärgi Nuni kõrval. Tema innukus ja huvi on meile sümpaatsed ja pärast väikest arutelu kuulutame ta oma rühma täieõiguslikuks liikmeks. Halltõbi või seagripp? Teise päeva hommikul on nii minu kui ka Peebu tuju väljas säravale päikesele vaatamata pilvine: oleme mõlemad öö jooksul haigeks jäänud. Mine sa võta kinni, on see halltõbi või seagripp, mis meid kimbutab, aga kondid on valusad ja palavik kõrge. Kohalikus haiglas määratakse meile pärast kaebuste ärakuulamist viiepäevane antibiootikumikuur. Igati halb algus ühele üsna ambitsioonikale mägiekspeditsioonile. Viime halvad uudised ka oma reisikorraldajale Motupile firmast Rimo Expeditions. Kogemused on näidanud, et miski ei aita paremini aklimatiseeruda kui väike matk, sestap oleme Motupilt ostnud peale baaslaagripaketi ka transpordi matka algus- ja lõpp-punkti. Teejoomise ja arutelu käigus, kas oleks võimalik mägedessesõitu meie haiguse tõttu ehk päeva võrra edasi nihutada, selgub, et oleme enda teadmata ostnud ka aklimatiseerumismatkaks täispaketi. Ei juhtu just tihti, et kauplemise käigus rohkem saad, kui osta tahtsid ja seda veel Indias! Igatahes ootab meid nüüd luksuslik nelja päeva pikkune matk koos personaalse kokaga. Viiendal Leh’sse saabumise päeval otsustame vaatamata visalt taanduvale haigusele siiski lahkuda ning algab reisi kõige ebameeldivam ja tüütum osa – kuuetunnine autosõit Kanjisse, matka alguspunkti. Varahommikul kihab Kanji küla kui idamaine turuplats. Jakiajajad pakivad meie killavoori. Meie karavanis on kokku seitse jakki, kaks hobust, neli jakiajajat, kokk nimega Karma ja tema abiline. Lihtsalt uskumatu priiskamine selle puhul, et kaks kahvanägu ja nende sideohvitser tahavad neli päeva mägede vahel jalutada. Peebu palavik ei ole järele andnud ja otsustame, et targem on tal lasta end veel kord arstidel kontrollida ning ühineda meiega pärast matka. Algab luksuslik jalutuskäik, mille tipphetk saabub minu jaoks siis, kui Karma kraamib oma kotist välja lõunasöögi: praekartulid, keedumuna, tuunikalavõileivad ja coleslaw-salat. Ma pole kunagi ühelgi matkal nii hästi söönud. Esimesel õhtul selgub ka, miks meie killavoor on nii rohkearvuline: söögitegemiseks on kaasas kaks hiiglaslikku bensiinipriimust, võimas vokkpann, kiirkeedukatel, teekann ja mitu pada. Muidugi ka metallist taldrikud, kruusid ja noadkahvlid. Karma üllatab meid igal õhtul viiekäigulise pidusöögiga. Sellises õndsas külluses mööduvad neli matkapäeva. Ainult teise päeva hommikul saame tunda ka ülevoolava teeninduse pahupoolt, kui Karma meid nõudlikult kell pool kuus üles äratab ja meile tee otse voodisse toob. Seletame Karmale Arvindi vahendusel kannatlikult, et me pole selliste kommetega harjunud ja hommikul kell pool kuus pole meile telki teed tõepoolest vaja serveerida. Paaril järgneval õhtul küsib ta seda meie käest ikka ja jälle üle, et kas me oleme ikka oma soovile kindlaks jäänud. Eestlastena oleme harjunud piiridega. Et kusagil on selge piir ja alles selle taga on teistsugused inimesed, kes teist keelt räägivad. Isegi Setumaale on Piusa jõgi piiriks. Kashmiris nii ei ole. On budistlikud Tiibetile sarnased külad, nagu Kanji, kust algas meie matk, ja mõnekümne kilomeetri kaugusel Tangolis, kust algab tõus baaslaagrisse, räägitakse urdu keelt ja toa seinu kaunistavad ajatollade pildid. Meeldiv üllatus Tangolis kohtume Peebuga ning üllatuslikult on meie rühma tekkinud veel üks liige: noor ja häbelik Nima Šerpa. Oleme esialgu nõutud, šerpat kui ronimisgiidi me tellinud ei ole, tema hind ekspeditsioonil oleks 3000 dollarit ja seda me maksta ei taha, sest giidi meil tarvis pole. Arvindi vahendusel saame teada, et Nima on saadetud Karmale kööki seltsiks ja meid ka „abistama”, ta ise tahaks koos meiega ronida, et uut tippu CV-sse kirja saada, kui me ainult nõus oleme. Nimel Šerpa on maagiline kõla, poiss, kes mitu viienda kategooria kõrget mäge roninud, oleks pelgalt kokapoisiks kaugelt liiga hea. Aga Motupist ei jäänud küll muljet, et ta raha lugeda või sisse kasseerida ei oska. Kujutleme teda juba rahulolevalt muigamas: „Palju õnne tipu puhul, siin on arve 3000 dollarit.” Nima muudkui naeratab häbelikult ja meie naeratame vastu. Hiilime küla taha tanumale, et Motupile helistada. Motupilt saame meeldiva teate, et Nima on kaasa saadetud, kuna 2/3 meie grupist on mägironijate kohta liialt põduravõitu ja Nima aitab meil asju esimesse ja vajaduse korral ka teise laagrisse tassida. Maksta tema eest ei tule. Üllatus missugune, ei juhtu just tihti, et Indias õnnestub midagi tasuta saada. Kuulutame ka Nima oma täieõiguslikuks rühmaliikmeks. Nüüd on meil siis juba Eesti-India-Nepali ühisekspeditsioon. Tipuvallutus algab Varavalges hakkame liikuma baaslaagri poole, ees on 1200 tõusumeetrit, 3400 meetrilt 4600 meetrile. Õblukesed koolilapsed, sellised, kes Eestis suviti jäätiseja ajalehemüügiga taskuraha teenivad, vinnavad meie 25-kilosed varustusekotid selga ja vudivad mäest üles. Loomulikult selgub tagantjärele, et esimesel päeval viivad nad asjad vaid poolele teele, ja kulub palju vaeva, jagelemist ja veel üks päev, enne kui kogu varustuse baaslaagris kätte saame. Ronimisplaan on meil lihtne ja sirgjooneline: viia baaslaagrist kahe nädala varud esimesse laagrisse 5500 meetri kõrgusele platoole, käia sealt korra teises laagris 6100 meetri kõrgusel ning tulla seejärel enne tipputõusu platoole uuesti puhkama. Plaani esimene etapp läheb korda: kolme päevaga saame kahe nädala toidu, 15 kanistrit gaasi, 230 meetrit köit, kuus jääpuuri, viis lumevaia, rajamarkerid, kolm telki ja priimused platoole viidud ning esimese laagri rajatud. Rühma töökamad, Tarmo ja Nima, viivad osa varustust ka juba teise laagrisse, kuniks laatsaret ja sideohvitser platool puhkavad. Tõus 6100 meetri kõrgusele on lahtisel moreenil raske ja otsustame plaani ümber teha ning üritada tipputõusu otse, ilma vahepeal alla tulemata. Seda juhul, kui pulssoksümeetri näit sellist otsust toetab ehk aklimatiseerumine hästi sujub. Siis saab aga hea õnn otsa. Peebul on palavik pärast antibiootikumikuuri lõppu tagasi ja peame tunnistama tõsiasja, et ta on endiselt haige. Nii väikeses meeskonnas on ühe rühmaliikme kaotus suur löök ja kulub pool päeva, enne kui oleme valmis endale tunnistama, et ainus mõistlik lahendus on see, et Peep läheb alla. Tagantjärele selgub, et nii Peebul kui ka minul oli suure tõenäosusega päris kole haigus nimega leegionäride tõbi, mis õigeaegse antibiootikumiravita oleks võinud meile kurvalt lõppeda. Teise laagrisse ronimine on vaevaline ja Arvind, kes viimasena kohale jõuab, tunnistab hiljem, et tema küll aru ei saanud, kuhu me telgid panna mõtlesime. Laagrikohaks on kitsuke riba jääseina ja kuristiku vahel. Kulub tund tööd, et jäässe telgi jaoks platvorm raiuda. Edasi läheb aga veelgi vaevalisemaks, Tarmo ja Nima näevad kaks päeva järjest vaeva, kuid ohutut teed läbi jäämurru kolmandasse laagrisse nad ei leia. Kolmandal päeval otsustame kogu laagriga liikvele minna. Kolm ööd järjest 6100 meetri kõrgusel on piisavalt väsitav, kui me siia veel kauemaks jääme, peaksime kindlasti vahepeal esimesse laagrisse kosuma laskuma. Sestap võtame riski liikuda koos telkide ja kogu varustusega üles, teadmata, kas jäämurru läbimine on üldse võimalik. Mägi austab virka Äratus on hommikul kell viis. Kogemused on näidanud, et mägedes on edu aluseks virkus ja usinus. Virkus, mis tähendab vara ärkamist, sest tihti on targem juba enne päikesetõusu teele asuda: tõenäosus, et pärastlõunal läheb ilm pilve ja nähtavus kaob, pole kunagi väike. Teiseks muudab päike lume pehmeks ja käia on raskem. Kolmandaks pole kunagi teada, millised ootamatused teel ees ootavad, ning targem on rehkendada varuga ja kindlustada endale võimalikult pikk päevavalge aeg. Hommikune teevesi on mõistlik lumest valmis sulatada eelmisel õhtul ja magamiskotti sooja võtta, mis ei tähenda, et selle võib öise janu korral ära juua, selle jaoks peab veel üks pudelitäis varuks olema. Kes neid lihtsaid tõsiasju järgida ei viitsi, võib arvestada sellega, et šansid edule on kahanenud kolmandiku võrra juba enne telgist väljumist. Sestap on aeg hommikul arvel ja meie õigustatult kärsitud, kuna meil on kõik pakitud ja kassid jalas, aga Arvind ja Nima alles kohmitsevad. Tammume külmas päikesetõusueelses õhus kärsitult jalalt jalale ja ootame, kuni nad oma laagri kokku saavad. Et sooja saada, liigume üle jäise harja liustiku algusse. Möödub pool tundi, aga Nimat ja Arvindit ei ole ikka veel. Tarmo kannatus katkeb ja ta läheb laagrisse tagasi. Seisan üksi täielikus vaikuses suure liustikulõhe serval ja vaatan, kuidas tõusev päike kauguses Nanga Parbati neljakilomeetrise seina roosaks värvib. Möödub 40 minutit ja ma tunnen ennast järjest üksildasemana. Kui nad lõpuks ähkides saabuvad, siis selgub ka viivituse põhjus: öösel sadas palju lund ja kirka, mille Tarmo Nimale laenas, on öö jooksul lumehange kaduma läinud. Nima üritab kiire astumisega kaotatud aega tasa teha, minus sellist mägilase teravust pole ja nii jääb kogu seong minu tempos toppama. Pilvemass saab meid kätte just siis, kui oleme end 50-kraadisest firnist 100 meetrit köie toel ülespoole vinnanud ja laugema pinna leidnud. Õnneks, sest edasiminek on võimatu, kuna nähtavust pole üldse. Päev nässus, tuju sant ja juuksed äikesepilve elektrilaengust püsti, paneme laagri üles. Pärastlõunal lööb taeva korraks selgemaks ja me otsustame seda ära kasutada. Harjutamine ja Tarmo kortsus kulm on Nima ja Arvindi oskuslikumaks teinud ning saame kogu laagri kokku kõigest poole tunniga. Veel tunnike laveerimist liustikulõhede vahel, enne kui pilved meid kätte saavad ja tundub, et kolmandasse laagrisse jõudmine on siitkaudu siiski võimalik. Pilvitul hommikul ärgates on Nuni võimas tipupüramiid täies ilus näha ja tipp justkui käeulatuses. Ühe ööga on me perspektiiv muutunud kehvakesest lootusrikkaks. Ainult tund liikumist ja me jõuame 6500 meetri kõrgusele, otse seina alla. Minu jaoks on mägedes kaks põnevat momenti: esimene, kui mägi ja marsruut esimest korda näha on, kui pilgule avaneb see, mis varem on ainult piltidelt nähtud, ja saab selgemaks, kui raske või kerge see mäkketurnimine siis tegelikult olema saab. Aastati on olud erinevad, liustikud murduvad ja serakid kukuvad, lund võib olla palju või siis hoopis vähe. Ja teine, tipupäeva hommikul pead telgist välja pistes: kas tähed paistavad, see tähendab, kas ilm on selge? Kas tipus tuult on? Millised šansid on ilmaloterii seekord kätte mänginud? Nuni tipupüramiidi olime vaadanud juba päevi. Laugemaks see pikast vaatamisest kahjuks ei läinud. Küsimus oli ainult selles: kas seinal ootab ees lumi või jää. Parim variant olnuks kõva lumi ehk firn. Topeltõnnitlused mäetipul Otsustame tipupäeva alustada südaööl. Nima muusikamasinast kostab viimased 15 minutit järjest ühetoonilist joru „Om Mani Padme Hum”. Nima kannab oma hinge eest hoolt ja spirituaalselt nii valmis pole ka mina tipputõusuks kunagi enne olnud. Saan aru, et käes on Tõe Hetk. Kas ma julgen? Kas ma jaksan? Kas närv peab vastu? Parafraseerides Eesti soost moekunstnikku ja mägironijat Oskar Metsavahti: tuleb heita kinnas elule ja mäele. Ilm on selge, vähese tuulega ja külm. Pärast esimest köiepikkust lähevad mul sulelabakute sees käiku soojenduspadjad, mis peaksid sooja andma kaheksa tunni vältel. Kuus tundi möödub pimeduses haljal jääl. Päikesetõus on tipupäeval olnud minu jaoks alati märgilise tähendusega, ühtäkki muutub mustvalge ja hallikirju maailm värviliseks ning hea vedamise korral võib näha dramaatilist värvidemängu horisondil, mida muidu saab imetleda vaid lennukiaknast. Korraga oled sa muust maailmast kõrgemal ja selle kohal ning valges saab selgeks ka see, kui kaugel on tegelikult tipp, ning on võimalik teha umbkaudne rehkendus, kas sinna ka nii saab jõuda, et allatulekuks piisavalt aega jääb. Nunil märkan ma päikest tõusmas, kui seisan jääseina kõige järsemal kohal neljal kassihambal ja harjani on jäänud veel vaid üks köiepikkus. Tipuhari tundub mulle järsk ja väga avatud, tunnen erakordse teravusega, kui halvasti sobivad kokku väikelapse ema ja mägironija rollid. Sestap otsustame minu pealekäimisel jätkata harjal aeganõudvat julgestamist ankrute rajamisega. Jäänõlval oli selline taktika igati õigustatud, 45–60-kraadisel jääkaldel oleks teisiti liikumine mõeldamatu. Lumisel harjal võiks kogenud ja kindlameelne ronija liikuda lihtsalt teistega koos köisseongus. Minul aga on kodus pooleteiseaastane tütar, kes oma ema hobi isekusest veel arugi pole saanud ja sellepärast muretseda ei oska. Küll aga oskan muretseda mina: julgestus olgu kogu aeg maksimaalne, isegi kui see tähendab ajanappuse tõttu enne tippu tagasipöördumist. Tippujõudmiseks kulub seepärast 13 pikka tundi. Nima loeb tänupalveid, tõstab austuse märgiks tipust lund vastu laupa ja lehvitab koos minuga poseerides rõõmsalt Eesti lippu. Teeme mõned fotod ja asume halvenenud nähtavuses kiirustades laskuma. Laagrisse jõuame kuue ja poole tunniga. Tass suppi ja siis õnnestub vajuda õnnelikku teadmatusse, kust ärkan alles üksteist tundi hiljem oma sünnipäeva hommikul. Ei ole just palju sünnipäevalapsi, kes saavad 6500 meetri kõrgusel vastu võtta topeltõnnitlusi: tipu ja sünnipäeva puhul. Minul see privileeg on ja ma lausa nurrun rahulolust. Tähistame seda kilomeeter allpool platool, sest kaugemale me päevaga ei jõua, ligi kahekümnetunnine tipupäev annab tunda, samm on tönts ja iga kiirema liigutuse puhul ronib pulss lakke ja süda kurku. Õhtul korraldame mitmekäigulise banketi, mille staarideks on meie Vana Tallinn ja Nima valmistatud küüslaugu ja sibulaga võis praetud lihakonserv. Oleme roninud üheksa päevaga baaslaagrist 7135-meetrise mäe tippu. Tundub petlikult lühike aeg, kuid meeles tuleb pidada seda, et aklimatiseerumist alustasime me juba 18 päeva tagasi Leh’s lennukist välja astudes. Laskudes teeme baaslaagris lühikese peatuse, Karma naeratus on nii lai, et mahub vaevu telki ära, puugime end tema heast toidust täis ja laskume lausvihmas Tangoli külla. Õhk on meie jaoks hapnikust paks kui pekk ja seda on tõeline nauding hingata. Tangolis kaupleb Karma meile piduliku õhtusöögi tarvis küla ainukese müügiloleva kana ja koos Nimaga saadavad nad kohalikke olusid arvestades korda tõelise kondiiterliku imeteo: valmib suhkruglasuuriga kaunistatud šokolaaditort. Jagame jootraha nagu siinmail kombeks. Nima saab tänutäheks meie Jetboili priimuse ja keedukomplekti, mida ta juba mõnda aega on huviga piielnud. Mis saakski kokaambitsioonidega mehele parem kink olla kui isiklik keedukatel? Parim osa reisist – kojujõudmine − ootab aga alles ees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga