Kas sumo on seksikas ehk kas traditsiooniline Jaapan võidab modernistliku? 1

Filmitegija Artur Talvik on viimastel kuudel kaks korda Jaapanis käinud, et teha dokumentaalfilmi eesti poisist Kaido Höövelsonist ja tema rähklemistest keset Jaapani kultuuri.

Mõnele võib tunduda, et dokfilmide tegemine on pigem ettekääne reisimiseks kui tõsine filmitöö. Mina nii ei arva. Pigem vastupidi – dokfilmi ideed viivad tegijaid maailma põnevatesse paikadesse, et nad saaksid sellest teistelegi laulda. Seekord viis filmitegemine mind Jaapanisse, et jutustada sellest raskestimõistetavast, ent ülipõnevast ühiskonnast ühe eesti mehe, Kaido Höövelsoni pilgu läbi. Olen poole aasta jooksul juba kaks korda külastanud seda Laekvere vallast pärit vägilast, kes kannab sumoringis ehk dohyo’l nime Baruto. Eelmise sügiseni ei teadnud ma sumost suurt midagi ja ka Jaapan oli minust suhteliselt kaugel. Nüüd aga tekkis võimalus läheneda Jaapani kultuurile sumo kaudu. Ma pole kunagi suur maadlemise fänn olnud, aga sumo on mulle küll sügava mulje jätnud. Viga on vist selles, et maadlus on sport, aga sumo on pigem religioosse taustaga meelelahutus. Ma isegi pelgan seda, et sumo võib kaasaegses mõttes spordiks saada. Mida ma selle all mõtlen? Tänased sumod on mõnusad paksud mehed, keda nuumatakse hea toiduga. Naljatledes öeldakse, et sumo-dieedi lahutamatuks osaks on ka järjekindel õlle joomine. Kui sellessegi alasse imbuksid sisse dopingud ja nendega koos igasugu kahtlased arstid ja sporditeadlased, siis on sumo võlu kadunud. Mingi amatöörsumo seltskond üritab seda ala ka olümpiale sokutada, aga ka see oleks kiire languse algus. Minu meelest peaks ajalehtedeski sumo ülevaated olema kuskil kultuuri ja spordi vahepeal.

Minu jaoks on sumo jumalik rituaal, mis on täis kirge ja võistlusmomenti. Enam-vähem sellisena ongi seda suudetud Jaapanis tänapäevani hoida.

Niisiis – sumo on rituaal. Täpsemalt öeldes shinto usu rituaal. Kui jaapanlastelt küsida, mis usku nad on, siis 60% vastab, et budistid, ja 70% ütleb, et on shinto usku. See tähendab, et paljude jaapanlaste jaoks ei ole oluline, kas tegemist on budismi või shintoga. Abiellumine toimub shinto altari ees ja matused budistlikus templis. Niivõrd sulandunud on need kaks usku. Esimesed märgid sumost ulatuvad umbes 1500, mõnedel andmetel isegi 2000 aasta tagusesse perioodi. 8. sajandil tutvustati sumot keiserlikule õukonnale ja hakati korraldama laulude-tantsudega sumoturniire. Algselt jumalate meeleheaks korraldatud ringist-väljanügimine sai tänapäevase kuju 17. sajandil. Jumalatele lisaks kujunes sumost kiiresti ka pööbli lemmikmeelelahutus. Muidu lühikeste ja saledate jaapanlaste jaoks on üks suur paks olevus midagi jumala ja inimese vahepealset. Ilmselt on need suured mehemürakad vanematele jaapani naiste jaoks ka seksikad – turniiri ajal on saalis igal juhul naisi vähemalt sama palju kui mehi. Paljud rikkamad naised käivad seda igal teisel kuul toimuvat viieteistpäevast turniiri vaatamas iga päev. Siinkohal peab mainima, et piletid ei ole just odavate killast. Kui soovid saada dohyo’le lähemal asuvat boksi, siis pead välja käima umbes 5200 krooni. Selles 1,5 ruutmeetri suuruses “loožis” saab küll neli jaapanlast põlvedel istuda, aga suuremat kasvu eurooplasi mahub sinna vaevalt kaks. Mugav see just ei ole, sest istuda tuleb põrandale asetatud õhukestel patjadel. Ka rõdul asuvad istekohad ei ole odavad – üks koht maksab 520 krooni. Sumosaal on aga hiiglaslik ja rõdul peab arvetama sellega, et dohyo jääb üsna kaugele. Sumoga seotud rituaalid on hästi mitmeta- hulised ja atraktiivsed. Vanal ajal polnud aeg rituaalide toimetamiseks piiratud ja vahel kippus nende peale pool päeva kuluma. Eelmise sajandi alguses lepiti kokku, et rituaalid ei tohi kesta üle nelja minuti. Kaks kõrgemat liigat algavad kõikide võitlejate ehk rikishi’te ringi sisenemise tseremooniaga, mis on oma- moodi rikishi’te tutvustamine. Kõikidel on ees uhked põlled ehk keshomawashi’d, mille hind võib ulatuda sadadesse tuhandetesse kroonidesse ja mis peaksid iseloomustama just konkreetset rikishi’t. Barutole sai hiljuti Eesti Kunstiakadeemia korraldatud idee- konkursi võitjakavandi järgi tehtud kesho- mawashi, mille hinnaks on 130 000 krooni ja millel on kujutatud Eesti vapilõvisid. Toredad tegelased on ka ringikohtunikud ehk gyoji’d. Nende värvikad kostüümid on kombinatsioon shinto preestri mütsist, kuussada aastat tagasi moes olnud samurai kimonost, lehvikust ja puitsandaalidest. Siis algavad matšid. Gyoji kutsub võistlejad oma spetsiaalselt treenitud kileda häälega ringi. Tõstetakse jalgu, laksutatakse käsi, taotakse rusikatega spetsiaalsest savist valmistatud dohyo’t, loputatakse veega suud, loobitakse dohjo’le soola, hõõrutakse paberist rätikuga keha ja kõike seda korratakse vahest kolm korda. Nõnda näidatakse nii vastasele kui vaatajatele, et ei kasutata keelatud relvi, samuti tervitatakse nõnda jumalaid ja vastaseid ning puhastatakse ennnast ja võistluspaika halbadest vaimudest. Rituaalide vahele kaiguvad muidugi fännide hüüded. Sumo basho ́t külastavad turistid peaksid kindlasti enne kallite piletite lunastamist veidi shintoga tutvust tegema, külastades koos giidiga mõnda altarit või lugedes vastavat kirjandust. Eelteadmised teevad selle paksude meeste etenduse jälgimise tunduvalt huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Sumo on nii tugevalt seotud shintoga, et meie üllatuseks elasid ja treenisid Fukuoka turniiri ajal Baruto ja ta kaaslased shinto templis. Omamoodi veider oli vaadata, kuidas suured mehemürakad magasid kaheksakesi altari ees põrandal. Sumo peente nüanssideni jõudmine võtab kindlasti veel kaua aega. Professionaalse sumo liit Nihhon Sumo Kihokai on siiani hoidnud väga traditsioonilist joont. Liit korraldab küll demonstratsioone Las Vegases ja mujal, aga ühes sumolaudas (nii nimetatakse sumoklubisid) ei tohi olla üle ühe välismaalase. Kokku on seega välismaalasi 50 – kaks klubi leidsid, et nemad ajavad eriti konservatiivset liini, ja ei ole palganud ühtegi võõrleegionäri.

Kui võrrelda sumot siiski spordiga, mida ta ju osati muidugi on, siis on ta Jaapanis populaarsuselt kolmandal kohal pärast jalgpalli ja pesapalli. Noorte seas ei ole sumo nii popp. Nad teavad küll põhisündmusi sumoturniiridel ja ka kõvemad rikish ́ ́id on neile tuttavad, aga nad ei tea täpselt tulemusi ja nende arvates näevad sumokad rõvedad välja. Mu jaapani sõber Shinya küsis ühel õhtul järsu küsimuse, et kas mulle meeldib rohkem moderne Jaapan või traditsionaalne. Olin segaduses nagu kits kahe heinakuhja vahel ja teatasin, et mõlemad. Hiljem mõistsin, et Jaapanis on tegelikult terav vahe modernsuse ja traditsiooni vahel. Paljud noored, kellega kohtusime, häbenevad sügavalt traditsioone ja muu hulgas ka sumot. Kaks tuttavat küsisid, et miks ma tahan sumost filmi teha, kusjuures sellise varjundiga hääletoonis, nagu oleks sumo näol tegemist Jaapani häbiplekiga. Nende Jaapan on edumeelne elektroonika muljetavaldavad kõrghooned. Maailma noorte üheks trendikeskuseks peetavas Harajuku linnaosas ei ole sumost lõhnagi. Nende noorte jaoks on see arvatavasti mõeldav ainul multifilmides või arvutimängudes. Multifilmid on uue põlvkonna lemmikmeelelahutuseks Jaapanis. Enamikule nendest noortest ei tule pähegi minna sumolauta ja elada seal üle ülikarmid esimesed aastad. Nende jaoks on mõeldamatu, et tuleb ennast paksuks nuumata, pesta vanemate sumokate maadlusvöid ning valmistada neile süüa. Makstagu siis tulevikus kas või miljoneid dollareid aastas. See on midagi aegunud ja magedat. Uus elektrooniline maailm ruulib. Nende arvates.

Väike lootus siiski jääb. Nende ülimodernsete noorte telefonide ja muude nipsasjade küljes võib näha rippumas shinto amulette. Äkki suudab uus jaapanlane siiski ühildada need kaks poolust, mis tunduvad esmapilgul ühildamatutena – ülimoderne ja konservatiivselt klassikaline. Ilma sumota oleks Jaapan palju vaesem.