Kas minna otse, kui ringi saab?

Aprillis algab uus suvine seiklusspordihooaeg. Seiklusspordi oluline osa on orienteerumine. Kuidas teha tarku rajavalikuid, õpetas Kaja Pinole orienteerumisguru Tõnis Erm.

Aprillis algab uus suvine seiklusspordihooaeg. Seiklusspordi oluline osa on orienteerumine. Kuidas teha tarku rajavalikuid, õpetas Kaja Pinole orienteerumisguru Tõnis Erm.

Orienteerujate rahvatarkus ütleb: „Kui pea ei jaga, peavad jalad korrutama.“ Tõsi ta on: teekonna planeerimisel tehtud rumal otsus tuleb tavaliselt kinni maksta pikemat maad või raskemat maastikku läbides. Nende kurnavate korrutustehete minimeerimiseks tasub endale selgeks teha mõned rajavalikute põhitõed. Orienteerumisguru ning üks seiklussarja Xdream korraldajatest Tõnis Erm on kokku pannud lausa vastava õppematerjali (vt www.xdream.ee/ files/2008-II_koolitus.pdf ).

RAJAVALIKUD SUUNDOIRIENTEERUMISEL

Suundorienteerumisel saab võistleja kaardi, kus punktide läbimise järjekord on ette antud ning plaanida tuleb optimaalne rajavalik punktist punkti liikumiseks.

Suundorienteerumise peamine reegel on, et alati tuleb teada järgmist orientiiri ning lihtsamaid teelõike (näiteks pikka sirget teed mööda liikumist) kasutatakse järgmise orientiiri paikapanemiseks. Nii välditakse asjatuid ajakadusid, mis tekivad peatumisel ja kaardi uurimisel.

Samuti on üldlevinud tarkus, et punkti leidmisel võib abi olla teisest võistkonnast. Kui aeglaselt ja hoolikalt liikunud naabervõistkond äkki jooksma sööstab, on see tavaliselt märk punkti leidmisest. See teadmine ei saa muidugi olla aluseks rajavalikute tegemisele ning rajavalikul võib teisest võistkonnast olla ka kahju, kui nende valikut usaldatakse pimesi ja rohkem, kui oma tiimi kaardilugejat.

„Hämmastavalt sageli tekib olukordi, kus kõik usaldavad teisi ja lõpuks ei tea keegi, kus ollakse ja kuhu minnakse,“ märgib Tõnis. Ja paneb kõigile südamele: kui ühisstardiga võistlusel ollakse koos mõne teise tiimiga võistluse hilises faasis ning pigem võistlusrivi lõpuosas, tasub alati usaldada ainult ennast. Miks? Sest paremad orienteerujad on sel ajal juba kaugel eespool. Isegi siis, kui nende liikumiskiirus liidrite omani ei küüni, sest nad lihtsalt liiguvad nii otstarbekalt.

Mõnikord suudavad võistlejad rajameistrit oma teekonna valikuga tõsiselt üllatada. 2008. a Klooga osavõistlusel kohtas Tõnis üht viimase otsa võistkonda keset Paldiski linna. Kuna sel ajal pidanuks ka viimased võistlejad asuma sootuks mujal, peatas Tõnis auto ja küsis, kuhu nad suunduvad. Saades teada nende järgmise punkti numbri, oli selge, et nende praegune asukoht ei asunud küll ühelgi mõistlikul liikumisteel. Veel- gi enam: alates eelmisest punktist lahkumisest polnud nad järgmisele punktile kriipsuvõrragi lähemale nihkunud.

Apse juhtub muidugi ka parimatel. 2007. aastal Moostes üllatas A-raja naiste liidritiimi teevalik etapil, kuhu rajameister oli planeerinud paremalt või vasakult ümbermineku, kusjuures mõlema variandi algusesse oli ette nähtud mitmeid erinevaid võimalusi. Seda aga, et võistkond läheb ratastega mööda sihti läbi soo ja üle peakraavi, ei osanud rajameister arvatagi. Tiim kaotas selle teevalikuga hinnanguliselt 4–5 minutit, võrreldes vasakpoolset teed pidi sõitmisega. Kaotus etapi kiireimale võistkonnale oli 8:34. Kõlab väikese kaotusena? Aga 5 minutit siit, 5 sealt ... ja võibki koht käest libiseda.

Aga ootamatu teevalikuga võib ka positiivse tulemuse saavutada: näiteks ISC Adventure Team ronis 2008. aastal Kloogal ratastega üles Põhja-Eesti pankrannikust – kohast, kust rada planeerides oli arvestatud, et üles ei saa. Vaheaegade analüüsi järgi oli ISCi ronimistrikk hea otsus.

ÖÖSEL ON KÕIK KASSID HALLID

Öine orienteerumine esitab orienteerumisoskusele kõrgendatud nõuded: orientiirid ei paista ning liikumine on aeglasem, mistõttu võib kergesti tunduda, et punktist on mööda mindud – kui tegelikult pole veel punktini jõutudki. Vahemaade määramiseks on abiks sellised vanad head võtted, nagu sammude lugemine. Iga orienteeruja võiks teada, kui pikk on tema paarissamm.

Hea öine teevalik kasutab teid, radu ja lagedaid, isegi kui neid mööda tuleb vahemaa 1,5–2 korda (viimast eriti raske maastiku puhul) pikem. Tihedat metsa tasub vältida ka sellepärast, et seal pole palju abi isegi supervõimsast lambist. Eriti märjas metsas, kus valgus neeldub samamoodi kui udus.

„Öisel orienteerumisel tasub minna pi- gem ringi, kuna piiratud nähtavuse tõttu võimendub ka veestiku, taimestiku ja reljeefi pidurdav mõju,“ rõhutab Tõnis. „Lisaks on öösel otse minnes oluliselt suurem eksimisoht.“

Kuna öösel vaheorientiirid ei paista, tuleb rohkem kasutada suuna võtmist ja asimuudi järgi minekut. Ning mis eriti oluline: ründepunkt, kust peale minnak- se, peab olema punktile võimalikult lä- hedal. Nii on eksimisvõimalus väiksem.

Teisalt võib pimedas punkti leidmine mõnikord lihtsamgi olla kui valges. Kui punktidel on helkurribad, helgivad need hea nägemisulatuse juures sadu meetreid. Nii olidki võistlusel, kus vaatetornist tuli leida ümberasuvad punktid, eelisseisus võistkonnad, kes jõudsid vaatetorni juurde pimedas. Pilgu teritamise ja hoolsa maastikuvaatluse asemel piisas suure pealambi valgusvihu pööramisest – ja vastu säravad punktid olid silmapilkselt leitud.

VALIKORIENTEERIMISE VALIKUD

Valikorienteerumise puhul on kaardile kantud punktide läbimise järjekord võistleja enda valida. Klassikaline valikorienteerumine võimaldab võtta kontrollaja sees vabalt valitud arvu punkte, kuid punktid on erineva väärtusega (kaugemad ja raskemad on suurema kaaluga).

Loomulikult tõstatub valikorienteeruja ees kohe küsimus, mitu punkti ja millises järjekorras läbida. Kui osa punkte välja jätta, siis millised? Kas kasulikum oleks läbida näiteks tihedalt väikesel maa-alal paiknevad väikese väärtusega punktid või läbida pikem maa, noppides üksikumaid ja suurema väärtusega punkte? Tõnis ütleb, et strateegia aluseks olgu realistlik prognoos, kui palju maad jõuab võistleja kontrollaja piires läbida.

Sundvalikuga orienteerumisel peab võistleja võtma teatud arvu punkte (näiteks 18 punkti 20st). Sellisel puhul on võtmeküsimuseks see, millised punktid on otstarbekas välja jätta.

Asja muudab raskemaks see, et isegi kui joonistad välja optimaalseima raja, jääb valikusse ikkagi kaks teed – sama ring päri- ja vastupäeva. Kumba valida? Otsustavaks võib saada näiteks maastiku raskus raja erinevates osades: kui võistlusaeg hõlmab ka ööd, on mõistlik jätta raskem maastik valgele ajale.

Tõnis loeb üles viis lihtsat soovitust.

• Radaplaanidesalustakõigeäärmistestpunktidest.

• Kõigepealtühendajoonegapunktid,millepuhulpole kahtlust, et need tuleb läbida järjest.

• Kasutaäravõimalikultpaljulühikesietappe.

• Väldi teravnurki ja ristumisi.

• Äraplaaniradanii,etmöödudmõnestpunktistlähedalt,kuid ei võta seda.

Valikorienteerumisel on ülimalt oluline jõuda kontrollaega, sest hilinemisel on trahvid karmid. Seepärast ongi üks levinumaid valikorienteerumise soovitusi liikuda stardist kiiresti maastiku kaugeimasse otsa ning jätta finišilähedased punktid võistluse lõpuossa. Vajadusel saab lõpus need punktid võtmata jätta, kui aeg näpistab.

Samas võib kasulik olla ka see, kui võtta stardilähedased ( ja seega ka finišilähedased) punktid kohe alguses: siis saab pikema osa rajast läbida teiste võistkondade jälgedes.

OTSE VõI RINGIGA?

Eesti oludes on jalgsietappidel kiireim valik reeglina linnulennult lühim tee. Kuna meil pole kaljuseinu, järske ootamatuid orge, maalõhesid ja suuri mägesid ning isegi sood on enamjaolt kergesti läbitavad, on reaalseteks takistusteks otseteel peamiselt vaid veekogud ning tihnikud.

Seiklusspordis leiab otse- ja ringimineku dilemmasid tihti rohkemgi kui klassikalistel orienteerumisvõistlustel. Oma panuse annavad siin rajameistrid: kuna punktivahed on pikemad, on võimalik otseminekule planeerida tõsiseid takistusi. Näiteks 2005. aastal oli Nõval ühe otsemineku takistuseks kinnikasvanud järv, Viljandi etapil Viljandi järv ning loomulikult jõgesid ja soid. 2008. aastal Kloogal takistasid otseminekut rabad. Ja kuigi Eestis pole kaljuseinu ja järsakuid, on Lõuna-Eestis ometi maastikke, kus reljeef (üle mäe ronimine või oru läbimine) muudab otsemineku ringiminekust oluliselt aeglasemaks.

Eestimaa loodus on üllatanud Tõnis Ermi ennastki, kes on teinud oma elus rohkem kui 500 orienteerumisjooksu starti. Sellist tihnikut nagu 2005. aasta kevadel Eesti meistrivõistluste lühirajal Pariisis (Lääne-Virumaal), polnud ta oma orienteerujakarjääri jooksul varem kohanud. Mets oli nii tihe, et Eesti parimad kulutasid eeljooksus ca 4-kilomeetrise raja läbimi- seks 40 minutit – ennekuulmatud 10 minutit linnulennulise kilomeetri kohta! Seega oleks võinud punktist järgmisesse joosta julgelt isegi 2,5 korda pikemat maad mööda metsateid ja radu, aga neid teid ja radu paraku polnud ning tuli otse ragistada.

Vahel jätavad rajameistrid kõige raskemad lõigud meelega raja lõppu, et liidrid saaksid omavahel terasid sõkaldest eraldada. Nõrgemad tiimid kiristavad selle peale muidugi hambaid.

„Psühholoogilisi faktoreid võtame arvesse pigem sel viisil, et rada oleks mõnus läbida,“ lõpetab Tõnis siiski helgema noodi- ga. „Et etapid vahelduksid ja võistlusrütm püsiks mõnus ning väga aeglased kohad vahelduksid kiiretega.

Püüame vältida, et sama rajalõiku saab mitu korda kasutada, kuna rohkem erinevat maastikku on elamuslikum läbida.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga