Liis Epler kirjutab, kuidas ta leidis perega maailma teisest otsast, Lõuna-Aafrika Vabariigist „teise kodu“.
Plaan, mille tulemusena meie neljaliikmeline pere kohvrid pakkis ja 2021. aasta lõpus kolmeks nädalaks Aafrika lõunatippu lendas, hakkas õigupoolest küpsema juba kuus aastat tagasi, kui surfientusiastist perepea Madis kolm talvekuud Kaplinnas veetis ning sellest saadik naasmisest unistas. Ettevalmistused – sobiva elukoha leidmine, lennupiletite ostmine, rendiauto tellimine – sai tehtud paralleelselt Worldometersi lehelt LAV-i koroonaolukorda jälgides. Kui oktoobris, mil lõunapoolkeral oli alanud kevad, oli ka kolmas nakatumiste laine järele andnud, tundus, et võib kergemalt hingata. Novembri viimasel nädalal tuli vindipallina uudis just LAV-is avastatud omikrontüvest, mis pehmelt öeldes korraks jalad alt lõi. Kuid miski pole siiski nii, nagu algul paistab, sest just vahetult enne me ärasõitu oli LAV-i nakatumisnäitaja taas langusesse pöördunud, vahepeal peatatud lennuliiklus taastati ja jõululaupäevaks olimegi tuisuse Eesti selja taha jätnud ja maandusime Mustal Mandril.
Soojust ja sõbralikkust kohtab igal sammul
Ei saa öelda, et oleksin Kaplinna kohta enne reisi palju eeltööd teha jõudnud, aga kuna Madisele oli see tuttav koht, ei tundnud selleks ka väga suurt vajadust. Olin teadlik, et LAV-i peetakse valgete ja mustade ajalooliselt keeruliste suhete tõttu üldiselt rahutuks ja lausa ohtlikuks piirkonnaks. Elaminegi oli meil Airbnb kaudu võetud taraga ümbritsetud tõkkepuu tagusesse elamukompleksi Big Bay piirkonnas paarisaja meetri kaugusel mererannast, seda nii turvalisuskaalutlustest kui ka surfitingimustest lähtudes.
Kaplinna elanikest moodustab valge rass 15%, mistõttu oli sees kerge värin – kas peame vähemuse esindajatena arvestama, et torkame igal sammul silma? Kuid juba esimesed, kohalikus restoranis veedetud ning mererannal jalutatud tunnid kinnitasid, et need kartused olid asjata, kui iga vastutulija (nahavärvile vaatamata), kellega silmkontakt tekkis, naeratas ja „Merry Christmas!“ hõiskas. Olime ümbritsetud igati soojadest, säravatest ja siiralt sõbralikest inimestest.
Tugevad kolonisatsioonimõjud annavad tunda
Kaplinnas üllatas kohe alguses see, et vaatamata linna ääristavale türkiissinisele merele ja selle kohal kõrguvatele mägedele oli kõik kuidagi tuttavliku hõnguga. Et mitte öelda euroopalik, mis on ju tegelikult loogiline – Kaplinn on oma rahvapärase nime Mother City ehk Emalinn saanud selle järgi, et just sinna randusid omal ajal Madalmaade kolonialistid ja rajasid esimese asunduse. Veidi hiljem saabusid kohale ka britid ning tulemuseks ongi hollandipärased kohanimed ja siin-seal kostev hollandipärase kõlaga afrikaani keel, samuti väikesed rannikulinnakesed, mis võiksid täiesti vabalt asuda kuskil Inglismaa lõunakaldal.
Kaplinnas tekkis kohe tunne, et seal kodunemisega ei tekiks mingeid raskusi. See oli nii üllatav ja tekitas tahtmise rohkem süveneda, mistõttu uurisin kohalikelt, kellega kuskil jutu peale sain (ja jutu peale on ükskõik kellega imelihtne saada), suure huviga nende muljeid teemal „kas LAV päriselt ka on nii mõnus koht, nagu paistab“.
Mustanahaline Uberi juht: „Oo-jaa, siin on ikka palju rohkem võimalusi kui muudes Aafrika riikides.“ Euroopa juurtega, kuid mitmendat põlve lõuna-aafriklastest abielupaar Jemimah ja Stuart, kellega veiniistanduse jahutava purskkaevu ääres tutvusime ja järgneval nädalal kolmetunnisele lõunale läksime: „Jah, kapitalismi ja pidevat konkureerimist on kindlasti vähem kui mujal, elu on rahulik.“ Simon’s Towni väikelinnakese antiigipoe omanik (nimi jäi küsimata), kes Suurbritanniast 1990. aastatel LAV-i kolinud: „Pole küsimustki, inimesed on sõbralikud ja kliima hea.” Kui mainisin talle, kuidas minule meenutab tema kodukant armsaid Inglismaa lõunaranniku linnakesi, oli tal vastuargument kiirelt varrukast võtta: „Jah, aga vaata, mis värvi meri on! Siin on see imeilus ja sinine, Inglismaal aga pruun ju!“ Minu isiklik mälestus Inglismaa rannikust oli küll helgem, kuid mõistagi ei hakanud ma asjatundjaga vaidlema.
Omaniku tütar Max teatas silmade särades: „Kaplinn on tõesti parim koht, kus elada. Nooremana olin vahel kurb, et ma ei saanud kasvada Suurbritannias, aga ei, nüüd olen nii rahul, siin on kõik võimalused kõigeks olemas.“ Max vedas meid kättpidi ümber nurga oma lemmikloodustoodete poodi ja kadus siis kähku tagasi oma isa antiigipoe kohvikuleti taha, meie jäime aga imetabaseid loodustooteid nuusutama, proovima ja ostma ning muidugi ka omaniku abikaasa, imearmsa tõmmu ja hapra Ciaraga juttu puhuma. Tema seisukoht: „Elu Lõuna-Aafrikas on lihtsalt nii pingevaba. Sa ei rabele teab mille nimel, sulle lihtsalt piisab sellest, kui saad teha mõnusat tööd, millega teenid ka nii palju, et elukoht on olemas ja söök laual.“ Jah, tõepoolest, kui kliima on leebe, langeb kohe suur hulk igapäevamuresid ära ja ka stressi on märksa vähem.
Siiski ei ole päikest plekkideta ning elu ei vaadata ka Kaplinnas ainult läbi roosade prillide. Noormees kaubanduskeskuses, kes uurib minu päritolu kohta ning kellele ma sujuvalt tema kodumaad õhinal kiidan, nendib, et muidu on kõik tore, kuid peab olema ikkagi pidevalt valvas selle suhtes, kus sa ringi liigud. Kui vintage-poe müüjanna kuuleb minu plaanist minna jalgsi tema kesklinnas asuvast poest mereäärsesse Waterfronti piirkonda, hakkab ta pead vangutama ja õhku ahmima: „Ei, ära seda küll tee. Telli kindlasti Bolt, mina sõidangi kogu aeg ka ise Boltiga, see on turvaline. Kas ma kutsun sulle Bolti?“ Ütlen tänades, et pole vaja, mul endalgi äpp telefonis olemas, jätan kogemata kasutamata hiilgava võimaluse Bolti Eesti päritoluga hoobelda ning tellin veidi pettunult endale takso. Armastan väga uusi kohti avastada just neis ringi jalutades, aga kui seal nii ei tehta, siis mis ikka, hulljulgelt elu ega ka rahakotiga riskima ikka ei hakka.
Tundub, et olengi avastanud enda jaoks ühe tõsise Kaplinna miinuse, kuid Jemimah lohutab mind lõunasöögil – Kaplinna kesklinn ei ole tõepoolest just turvalisuse kants, kus tundide viisi ringi uidates urbanistlikku melu nautida, selleks on pigem eeslinnad, kus on palju julgem ja jalutajasõbralikum. Ehkki Jemimah on terve elu Kaplinnas elanud, ei ole temal ega ta perel kordagi intsidente ette tulnud. „Tuleb lihtsalt teada, millest hoiduda.“ See lohutab ja Kaplinna väärtus tõuseb mu silmis endisele tasemele tagasi.
Mida avastada?
Suur osa vahemaadest tuleb läbida tõepoolest pigem auto/taksoga, kuid sihtkohtades, mida jagub Kaplinna lähiümbruses igasse ilmakaarde, on vägevate elamuste kogemise võimalusi lõputult – tühja siis sellest kesklinnas jalutamisest. Avastamist ootab näiteks 520-hektarine 2500 taimeliigiga, üheks maailma märkimisväärseimaks peetav Kirstenboschi botaanikaaed. Matkahuvilistele on vallutamiseks lausa mitu mäetippu, kõik asukoha poolest täiesti linnas ja peaaegu kust tahes vaadatuna alati mõnes vaatevälja nurgas nähtavad.
Meie võtsime esimesena ette Lion’s Headi, mille Madis reklaamis välja kui leebemat sorti jalutuskäigu. Tema mälu järgi ehk kuue aasta taguse kogemuse põhjal pidi tippu jõudmiseks kõndima umbes 45 minutit. Tegelikkuses tuli see aeg korrutada kahega ning osa rajast osutus jalutuskäigust ikka mõne kraadi võrra kangemaks – mõnest jupist tuli end üles tõmmata kaljuseinte külge kinnitatud kettide ja sangade külge klammerdudes ning alla vaadata igal pool isu ei olnudki. Joogivett ja päikesekreemi kulus mehiselt, aga tuleb tunnistada, et üles jõudes oli see omaenda higi ja vaevaga välja võidetud vaade ka sellevõrra hinnalisem.
Nädal aega hiljem tegime ära ka tänapäeval üheks seitsmest maailmaimest peetava Table Mountaini matka, kuid turistiversioonina, lastes köisraudteel end tippu vedada. Ka see oli omamoodi kogemus, kuna päev oli võrdlemisi pilvine ning mäe otsas olime sõna otseses mõttes pilvede vahel – pea kohal taevas pilvedega kaetud ja pilved ka jalge all, kuid mitte niivõrd, et ümberringi poleks vaadet näha olnud.
Üks kaunimaid väljasõidumarsruute, mida lausa mitu korda ette võtsime, oli suures osas kaljudest moodustunud Cape’i poolsaarele, mis ulatub Kaplinnast lõuna pool Atlandi ookeani ning kus võib koos peatustega sisustada ära terve päeva – jalutades Fish Hoeki ja Simon’s Towni promenaadidel ning uudistades poekesi, imetledes Boulder’s Beachi rannal paterdavaid ja rannaäärses vees sulistavaid pingviine ning korduvkülastades Camel Rocki pool-vabaõhurestorani Scarborough’ asulas, mis kujunes oma mõnusa vaba ja rustikaalse atmosfääri ning suures osas surfarhipidest koosneva külastajaskonnaga me pere lemmikuks. Ilmselt ei ole ma sugugi ainus, kellel juba selle asula silti nähes hakkab iga kord peas krooniliselt Simon and Garfunkeli imekaunis „Scarborough Fair“ ketrama – süda heldis sees, kui nägin ka Camel Rocki menüüs sellenimelist rooga, burgerit nimega Scarborough Fair.
Scarborough’ rand ja sellega peaaegu külgnev Witsandi rand rabasid oma iluga. Karmid kaljud õitsvate põõsastega, lumivalge liiv ja hele-helesinine vesi. Olgu aga öeldud, et Lõuna-Aafrika pole kindlasti traditsiooniliste rannapuhkuste sihtkoht. Lained on mehised, mistõttu on see kant eriline magnet just surfaritele, ning vesi külm, mistõttu ilma kalipsota keegi naljalt vette ei lähe. Kaplinnast veel allpool Aafrika lõunatipu suunas pidi olema randades ka soojem vesi, kuid seetõttu armastavad seal viibida ka haid. Siiski on võimalusi nautida veemõnusid nii, et haid ja lained tülitama ei pääseks – selleks on tidal pool’id. Need on suplejatele vabaks kasutuseks mõeldud kas looduslikud või inimeste rajatud piiretega mereveekogumid, nagu hiidlombid ranna ääres. Ka Cape’i poolsaare rannikul leidub neid siin-seal.
Hea Lootuse neem, legendaarsed päikeseloojangud ja paavianid
Tuleb tunnistada, et ühe Cape’i poolsaare olulisima punkti külastamine ebaõnnestus meil lausa korduvalt, mistõttu lõpuks lõimegi käega. Nimelt sõitsime kaks korda kohale poolsaare tipus asuvale Hea Lootuse neemele. Esimene kord „kulutasime“ teeäärsete võimsa looduse ilu üle ohhetamise peatustega nii palju aega, et Hea Lootuse Neem osutus... juba suletuks. See on nimelt piiratud ala, mille tõkkepuudega putka oli õhtuks oma töö lõpetanud. Järgmine kord jõudsime veidi varem, kuid lugesime alles siis väravalt, et mittekohalikele maksab külastus 360 randi (20 eurot) inimene. Kohalikele oli pääse vaid 90 randi, aga ausate inimestena tundsime, et oleks imelik end kokkuhoiu nimel kohalikeks valetama hakata, samas jällegi käia välja 80 eurot lihtsalt selleks, et mere ääres pilti teha... Polnud kahtlustki, et seal on imeilus, aga samas kui aus olla, on LAV-is raske koledaid kohti leida, kui välja jätta ehk siin-seal tühermaade ääres paiknevad telgid ja pappkarpidest ehitatud majad. Madalama haridustasemega rahva seas on tööpuudus ja vaesus suur probleem, keskmine tööpuuduse tase on tervelt 35%.
Legendaarsed vaatepildid on ka Kaplinna päikeseloojangud, kord õnnestus meil poolsaarelt tagasisõit ajastada täpselt päikese ookeani veeremise ajaks – kümnete kilomeetrite peal olid tee ääres peatunud autodest tulnud inimesed välja, et nautida seda vaatemängu. Päikese loojumisega ilu läbi ei saa, tükk aega pärast sedagi vahetab taevas kogu oma laotuses veel imekauneid oranžikaid-roosakaid-lillakaid toone.
Me esimesel sõidul mööda poolsaart tekitas veidi meelehärmi ja kärsitust vaid see, et kuigi kõikjal on sildid, mis hoiatavad teele ilmuda võivate paavianide eest, ei olnud me ikka veel ainsatki kohanud. Ka Madisel polnud oma eelmisel Lõuna-Aafrika perioodil see õnnestunud. Teisel korral tagasiteel sündis aga väike Aafrika ime – ühes väikeses asulas vehkisid tolmuse tee ääres pealtnäha liiklusreguleerijad mingite siltidega. Paistis, nagu karjataksid nad mingeid koeri üle tee. Peatusime ja otse meie nina all ületas tee salk paaviane. Emasloomad, väikesed pojad turjal, natuke suuremad mürsikud kõrval lippamas ja ka paar suuremat isast. Meil olid südamed imetlust täis ja jagasime kõik tunnet, et Lõuna-Aafrika on meid justkui natuke omadena tervitanud. Teine sarnane kogemus oli meie teismelistel, Annal ja Arturil, reisi viimasel päeval kodulähedases Big Bay rannas, kui otse nende surfilaudade kõrval pistsid kaks hüljest pea veest välja ja sukeldusid ühe laua alt lausa läbi. Maagiline!
Väärt ideid nutirakendustest
Kuna moodsate aegadega kaasnevad moodsad lahendused, kasutasime ka meie nii mõnegi kohaliku pärli leidmiseks internetirakenduste abi. Näiteks Tripadvisor juhatas mulle kätte veinimõisatest kõige kõrgemaid hindeid kogunud Waterfordi Winery ja valikuga rohkem rahule poleks saanud jäädagi. Rohkem sisemaa poolel paiknevas ja seetõttu lausa lõõskava kuumusega kõrvetavas Stellenboschi veinipiirkonnast leidsime tõeliselt vahemerepärase ja luksusliku oaasi, kus taas oli tunda natuke sama, mida igal pool. Kuidagi euroopalik, aga samas ju mitte sugugi Euroopas. Väga värskendav kombinatsioon.
Moodsatest lahendustest teine tänuväärne oli TikTok. Enne reisi jõudsingi teha eeltööd umbes nii palju, et sisestasin TikToki äppi märgusõna „Capetown“ ning vaatasin läbi paari tunni jagu üheminutilisi videoid, neist huvitavamad ära salvestades. Näiteks poleks ma ilma TikTokita iial avastanud sellist kohta nagu Chart Farm. See on imearmas roosikasvandus otse Table Mountaini nõlva all, kus lisaks lummava vaatega vabaõhukohvikus Vana-Euroopa (jälle!) stiilis lõunatamisele saad teha jalutuskäigu roosiaias, varustatud farmilt laenatud pange ja aiakääridega ning endale meeletult lõhnava ja imekauni kireva buketi kokku korjata. Hiljem pange tagastades maksad kassasse 7 randi (40 eurosenti) õie eest ja lilled pakitakse sulle sisse. Veidi kahju oli ainult, et sinna jõudsime alles viimasel nädalal, muidu oleks külastused kindlasti regulaarseks saanud. Meesperet oli lihtsalt veidike raske panna tundma õhinat roosifarmi mineku plaani üle. Kokkuvõttes aga mõistsid nemadki rõõmustada selle üle, et reisi viimastel päevadel olid meil vaasides muinasjutulised kimbud.
Värskelt reisilt tagasi jõudnuna tundub, et kõigest, mida Lõuna-Aafrikal pakkuda, jõudsime kogeda vaid murdosa, kuid emotsionaalne side selle riigiga on kahtlemata loodud. Tegelikult ongi tiheda programmi tagaajamisest palju mõnusam lihtsalt nautida oma olemist ja emotsiooni. Lennujaamas pardaleminekuks pileteid kontrolliv rõõmsameelne mustanahaline proua ütles Annale otsa vaadates laia naeratusega: „You looove South Africa, don’t you? Why are you leaving South Africa?“ Ju nägi ta maski tagant me silmist midagi ära. Aga küll me tagasi tuleme!
***
Lõuna-Aafrika Vabariik
Sadamalinn Kaplinn on Lõuna-Aafrika Vabariigi legislatiivne pealinn (kaks pealinna on riigil veel: Bloemfontein ja Pretoria).
Eestist LAVi reisimiseks on vaja viisat, mille saab taotleda lähimast saatkonnast Stockholmis. Selleks ise kohale sõitma ei pea, vajalikud ankeedid ja passid saab saata ka kullerteenuse abiga.
Kaplinna viivad erinevad lennufirmad, meie pere kasutas Turkish Airlinesi teenust. Täishinnaga edasi-tagasi pilet maksab ca 800 eurot inimese kohta, aga eri lennufirmade kampaaniatega võib piletid ka märksa soodsamalt saada.
Rahaühikuks on rand (ZAR), 1 ZAR = 0,057 EUR
Lennujaamas tasub külastada Vodacomi esindust ja osta sealt endale kohalik SIM-kaart koos kõneaja ja dataga. 10 GB andmesidet pluss 2 tundi kõneaega maksab ligikaudu 700 randi (40 eurot).
Väljas söömine on Lõuna-Aafrikas Eesti inimese jaoks soodne (90–140 randi eest saab täiesti normaalse pearoa ja klaasi veini sinna juurde 50–80 randiga). Mereannid on värsked ja head.
Nädalavahetustel on linnas eri kohtades turupäevad, neist üks põnevamaid kahtlemata boheemlaslikus Woodstocki linnajaos asuvas Old Biscuit Millis. Saab soetada riideid, kunsti, ehteid, suveniire ning nautida rikkalikku valikut tänavatoite elava muusika või DJ saatel.
Kaplinna piirkond on surfiharrastajate unistus. Algajatele lainesurfaritele sobib kõige paremini Big Bay rand, edasijõudnumatele Kommetije ja Witsand. Purjelaudureid ja lohesurfareid koondub Kaplinnas kõige rohkem Sunset Beachi, Big Bay, Haakgati ja Melkbossi randa ning linnast väljas Scarborough’ ja Witsandi randa. Lohesurfarite eriline lemmik on Kaplinna Bloubergi linnaosas Kite Beach.
Tekst ja foto: Liis Epler