Enne teele asumist veerand või pool aastat kestvatele reisidele oleme sõpradelt ja reisiproffidelt ikka kaasa saanud häid soovitusi või hoiatusi. Minnes ekvatoriaalsetesse vihmametsadesse – „hoiduge kokkupuutest malaariasääskedega“, Antraktikasse – „võtke kaasa piisavalt sooje riideid“, sõjapiirkondadesse – „ärge püssitoru ette sattuge“, Aafrikasse – „vältige ebola ja kollapalaviku piirkondi“, mägedesse – „aklimatiseeruge piisavalt, mäehaigus ei naljata“, Lähis-Itta, Nigeeriasse või Kesk-Ameerikasse – „olge ettevaatlikud võimalike pantvangistajate suhtes“ jne.
2015. aasta aprillis-mais viibisime Paapua Uus-Guineas viieliikmelise reisiseltskonnaga, kes oli varemalt tuleproovi läbi teinud Siiditee, Ameerikate ja Aafrika ekspeditsioonidel. Ent sel korral saadeti meid teele tavapärasest erinevate sõnadega – „loodame, et teid patta ei pisteta“ või „loodame, et teie kondine välimus pole kuigi isuäratav“. Küllap olid need sõnad öeldud naljatoonis, ent mõnikord kumasid sedalaadi üldiselt rõõmsameelsete hüvastijätukõnede sügavamatest kihtidest läbi ka murelikumad noodid. On sellistel kartustel tõepoolest alust? Tänapäeval oleme kuulnud vaid kannibalismi patoloogilistest üksikjuhtudest, mis seonduvad vaimse hälbega inimeste või kurjategijatega. Ent kas kusagil eksisteerib veel vähetsiviliseeritud hõime, kelle keskel see metsik traditsioon endiselt elab kui iidse „kultuuri“ jäänuk?
Jõudnud Austraaliast Paapua Uus-Guinea pealinna Port Moresbysse, istume ümber kohaliku lennufirma Airline PNG reisile. Paapua Uus-Guineas teatavasti puuduvad saare eri piirkondi maismaad mööda ühendavad autoteed, mistõttu on kohalike väikelennukite kasutamine ainsaks reaalseks võimaluseks jõuda lõunas asuvast pealinnast saare kagutippu, keskosa mägismaale, põhjarannikule või Indoneesia piirialadele. Mitmes suuremas asustatud punktis on olemas lennuväli ja lennujaam, väiksemates kohtades on tasandatud muruplats, kuhu väiksemat sorti lennumasin on siiski suuteline maanduma. Asume lennule maa keskosas asuvate mägede suunas Mount Hagenisse ja sealt edasi Tarisse.
Parajasti on jõudnud ilmuda lennufirma pardaajakirja Our Way värske number Volume 30 / 2015. Enam kui tunnise õhusõidu jooksul jõuan lugeda ülevaadet rännakutest vihmametsades ja mägedes, traditsioonilistest tätoveeringutest, haudadest üles tõusnud nõndanimetatud mudameestest, polügaamiast, samuti kannibalismist. Ja sellest viimasest jutustab pardaajakiri ilma erilise emotsioonita, justkui millestki üpris tavapärasest. Our Way annab edasi kellegi Moxie Mogia jutustuse sellest, kuidas tema katoliku jutlustajast isa saabus 1960. aastate lõpus Mount Hagenist kahe jalakäigu päevateekonna kaugusele Karimui külasse ning püüdis seal piiri panna inimlihasöömise tavale. Moxie tunnistab, et koolis jagasid klassikaaslased omavahel lõunasööki. Selle hulgas oli ka inimliha, mille olid vanemad lastele lõunaks kooli kaasa pannud. Ka Moxie sõi, ent isa oli pahane ja ütles: „Kui sööd inimliha, siis selle inimese vaim väljub taevasse tõustes sinu suu kaudu.“ Kristliku vaimulikuna korraldas Moxie matused nõnda, et hauad kaevati vähemalt 15 jala sügavused ning surnukehad kaeti palkidega, sest vastasel juhul oleks laibad välja kaevatud, patta pandud ning ära söödud.
Saare idatipus külastame Maiwara Lopo kanuuehitajate küla. Alotau linnakesest viib sinna Royal Highway, mis rajati spetsiaalselt puhuks, mil kuninganna Elizabeth II otsustas aastal 1980 neid paiku külastada. Vaatamata väärikale seotusele Tema Majesteediga on läbi džungli kulgev pinnasetee kitsas ja auklik, ent ometi viib lõpuks pärale. Maiwara Lopo külavanem, kelle nimi kostis mu kõrvadele kui Kaimuoni, jutustab meile sõjakanuude valmistamisest, sõjakäikudest vaenuliku suguharu maadele, vaenlase söömisest. Kuna külavanema jutt käib tawala keeles, siis konarliku ingliskeelse tõlke vahendusel jääb osa jutust arusaamatuks.
Kannibalism – kas osa kohalikust kultuurist?
Tagasiteel Alotausse teeme peatuse Ahioma külas ja kohtume Harvey-nimelise endise kalamehega. Ta jutustab näomaalingutest, salasümbolitest, taimedest, tutvustab traditsioonilist elustiili ja toiduvalmistamist. Ja siingi ei pääse me kannibalismiga seonduvast. Harvey isa räägib, et käis hiljuti siit mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas koopas, kuhu on kokku kuhjatud tohutul hulgal inimluid. Üldlevinud tava kohaselt mattis enamik paapua hõime toiduks mittesobivad inimkeha osad maha, ent sellel hõimul oli komme neid säilitada. Mehed kutsuvad meid homseks tagasi, et koos külastada seda koobast. Loobume siiski ettepanekust. Järgneb lohutus, et ega tänapäeval siinkandis inimliha ei sööda, koopas varjul olevad kondid pole värske kraam, see kõik pärineb mõnekümne aasta tagusest ajast. Ja üldse, siinkandis polnud inimliha toiduks tarvitamine sedavõrd levinud, see traditsioon on eelkõige seotud Paapua Uus-Guinea lääneosaga, aladega, mis jäävad Indoneesiale kuuluva Irian Jaya piiri naabrusesse.
On tähelepanuväärne, et kannibalismist ja sellega seonduvatest naturalistlikest detailidest kõneldakse ilma igasuguse erutuseta hääles, umbes nii, nagu mõni meie naabrimees ütleks, et ostis Rimist soodsa hinnaga kaks kana ja suitsuangerja. Tunnen tugevat vastumeelsust, kasutades sõnu inimliha ja kannibalism, ja seda isegi kirjalikul kujul. Kuid sellel saarel on need mõisted ja vastavad nähtused olnud aastasadu igapäevase elu osa ning kujunenud sügavalt juurdunud tavaks. Kui eespool kirjutasin kannibalismist kui „kultuuri“ jäänukist ning panin kultuuri jutumärkidesse, siis viibinud juba mõnda aega saareriigis, tajun järjest enam ja enam, et mõiste kultuur kasutamine selles kontekstis polegi päris vale.
Mõistagi tekitab kogu see temaatika õõvastust, eriti minu puhul, kes ma ei söö üldse liha juba enam kui kaks aastakümmet. Kuid vaadakem asjale pisut teise pilguga – enamik eestimaalasi räägib enesestmõistetavusega maitsvast läbikasvanud peekonist, mis tekitab võõristustunnet ning jälestust juutides ja muslimites. Mõte veiseliha söömisest tundub lausa pühaduserüvetamisena hindudele. Ja samas meie – eestlased – ei suuda mõista, kuidas on võimalik süüa koeri, kasse, rotte, usse, madusid, kärbseid, skorpione, konni, sipelgaid, mesilasevastseid jne, kuid ometi on rahvaid, kelle jaoks on need maiuspalad. Jumal pole loonud rahvaid ja inimesi sarnasteks!
Paapualaste meelistoidud
Ent mida söövad paapualased ise ning mida pakuvad külalistele? Väga armastatakse sea- ja kanaliha. Sealihast roogasid endale kõik lubada ei saa, sest üks siga maksab umbes 3000–5000 kinat ja kuupalgad jäävad enamasti 200–800 kina raamesse. Põhitoiduks on tarojuur, magus kartul ehk jamss (kohalikus tok pisin’i keeles kaukau), plantaan ehk jahubanaan, sagopalmi (saksak) tärklis, samuti banaan, ananass, rambutan ja papaia. Rannaäärsetel aladel ja väikesel Sariba saarel puutume kokku rohkete mereandidega: homaar, krevett, kalmaar, makrell ja muud kalad. Meie reisiseltskonna maitsemeeli erutavad merevetikad, mida pakutakse koos elavate sipelgate ning nende munadega. Sipelgad lisavad muidu igavavõitu maitsega vetikatele hapukat kõrvalmaitset. Jätnud need hõrgutised küll maitsmata, tekitas elav kujutlusvõime ikkagi tunde, kuidas elavad sipelgad kõditavad söögitoru ja mao siseseinu.
Väga erilised on musta metskana munad, mida tuleb otsida ja ettevaatlikult välja kaevata sügavalt mulla seest. Need on umbes kaks korda suuremad meile tuntud harilikest kanamunadest ja pea kogu koore sisemuse täidab kollane rebu, munavalget on vaid minimaalselt. Tavaliselt keeratakse muna banaanilehe sisse ning asetatakse umbes 5 minutiks lõkkesse küpsema. Meie sööme kookosemahlas keedetud mune ja need on igatahes väga maitsvad. Populaarne on kookosest valmistatud magustoit, mida võiks tinglikult keeksiks nimetada. Kookospähklid leiavad kasutamist ka muul kujul. Üks armastatumaid jooke on kookosmahl, mis püsib pähklikoore sees karastavalt jahedana ka väga palava ilmaga.
Aga alkohoolsed joogid? Mägiprovintsides ja mitmel pool mujalgi on need üldse keelatud, piirkonniti valitseb kuiv seadus. Mustal turul on küll üht-teist saadaval, aga väga kalli hinna eest. 350-milliliitrine pudel kohalikku kangemat kraami maksab 100 kinat, mis vastab umbes 36 eurole. On selge, et igaüks seda endale lubada ei saa. Jääb üle tarvitada beetlipähkleid (buai). Need on siinmail väga levinud, umbes nagu kokalehed Lõuna-Ameerikas või qat’i-lehed Araabiamaades. Külla minnes on kombeks kingituseks kaasa võtta kotitäis pähkleid. Kui näritakse pähkleid, võetakse suhu ka jahvatatud koralli, mis koosneb peamiselt lubjast. Pähkli sisu ja lubja kokkupuutel tekkiv reaktsioon kutsub esile suu ja hammaste värvumise punaseks. Inimeste punastest suudest on näha, et beetlipähkleid närivad pea kõik – täiskasvanud ja lapsed, mehed ja naised. Mina närisin koos korallipuruga ära üheainsa pähkli. Ilmselt polnud see kogus piisav, sest mingit eufoorilist tunnet ei tekkinud, küll aga võtsid hambad mõneks ajaks kergelt punaka varjundi. Siiski on näha, et paljud saareelanikud on beetlist üsna tugeva auru all.
Ent neil päevil leiab aset miski, mis kisub mõtted eemale toidust, kannibalismist ja beetlist. Ajavahemikus 30. aprillist 4. maini leiab Paapua Uus-Guineas aset 9 maavärinat tugevusega 4,3 kuni 7,4 palli Richteri skaala järgi. Põhjuseks on Vaikse ookeani ja Lõuna-Bismarcki laamade põkkumine. Tsunamiohtlikuks kuulutatakse Paapua Uus-Guinea kolm piirkonda, nende hulgas on ka Milne laht, mille kaldal just parajasti viibime.
Tsunami jääb sel korral tulemata ning võime naasta käesoleva artikli peateema juurde. Kas kannibalismi probleem on aktuaalne ka tänapäeval? Enamik paapualasi ütleb, et kristluse levik tegi sellele kombele lõpu 1970. aastatel. Me ei tea, kas ongi nii või tahetakse valgenahalistele külalistele jätta üksnes selline mulje. Austraalia vabakutseline ajakirjanik Ian Lloyd Neubauer, kes kirjutab artikleid ja koostab uudiseid The Guardianile, Time’ile, CNNile, Al Jazeerale ja teistele suurtele meediakanalitele, on pühendanud piisavalt tähelepanu Paapua Uus-Guineale ja muuhulgas kannibalismile. Oma mulluses artiklis „Mt Hagen: Not Only for the Bravest“ annab ta edasi ühe asjassepühendatud intervjueeritava väite, et ka tänapäeval praktiseeritakse kannibalismi Karimuis ja mitmetes teistes Paapua Uus-Guinea piirkondades.
Kannibalism kui „armastuse vorm“
Aga ikkagi, miks? Lugedes raamatuid ja artikleid ning vesteldes „asjaosalistega“, tõusevad esile kannibalismi kaks avaldumisvormi. Esimene on seotud väe ülekandumisega. Nimelt, olles tapnud või võtnud vangi vaenuliku suguharu sõdalased ja eriti nende väepealiku, tuleks nende kehad küpsetada ning ära süüa. Sest süües vaenlast on võimalik omandada tema jõud ja vägi. See pole üksnes sööming, vaid vähemalt samavõrra rituaalne tegevus.
Mõnikord ilmub teleekraanile hoiatus: nõrganärvilistel ja lastel mitte vaadata! Tundub, et nüüdseks on sarnase kohani jõudnud käesolev kirjatükk. Juttu tuleb kannibalismist „armastuse pärast“. Täpsemalt, kui mees ja naine on aastaid koos elanud, olnud abielus, saanud lapsi, armastanud teineteist... ja üks neist sureb. Naise surma puhul sööb mees tema kõige intiimsemad ja väidetavalt kõige maitsvamad kehaosad – rinnad ja emaka. Ülejäänud keha jagatakse sõbralikult külaelanike ja/või hõimukaaslaste vahel. Ja vastupidi, mehe surma korral sööb naine mehe intiimseima ja maitsvaima osa – meheuhkuse – ning loovutab muud kehaosad külaelanikele-hõimukaaslastele.
Eelöeldu tundub olevat äärmiselt võigas ega taha kuidagi mahtuda meie mõttemaailma. Ent püüdkem korraks see ümber mõtestada ja vaadata asjale paapualase pilgu läbi. Kui armastatud mees või naine sureb ja see maetakse kas riide sisse mässituna või puukasti paigutatuna maasse, siis mõne aja möödudes söövad seda ussid, laip mädaneb ja kõduneb. Ei midagi meeliülendavat! Igatahes ollakse oma armastatust igaveseks lahutatud. Kui aga süüa armastatu kehast kas või tükike, jääb temast ellujäänud kaaslase kehasse midagi ringlema. Nõnda ollakse füüsilises ühenduses ka pärast ühe poole lahkumist teise ilma. Tuleb tunnistada, et selles mõttekäigus on peidus kannibalismi omamoodi eetika. Sellise praktikaga seotud inimesed ei pruugi üldsegi olla loomastunud metslased ega verejanulised jõhkardid.
Kallid lugejad, püüan end korraks asetada teie rolli. Usun, et arutlete praegu umbes nõnda: varem kirjutas Peeter Vähi eksootiliste maade muusikast ja religioonist suhteliselt mõistlikke artikleid ja raamatuid, pidas asjalikku blogi ning tegi enam-vähem normaalseid telesaateid, nüüd aga on täiesti segi pööranud, küllap maitses ise Paapua Uus-Guineas seda jälkust ja püüab seda õigustada. Ei, hea lugeja, ma pole maitsnud, ei õigusta ega ülista. Mõnikord lihtsalt püüan mõista maailmas toimuvat, vaadata asjadele avarama pilguga ning mitte lähtuda üksnes kristlikus maailmas, sealhulgas Eestimaal väljakujunenud eelarvamustest.
Lubatagu GO Reisiajakirja lugejatega siinkohal hüvasti jätta tok pisin’i-keelse sõnapaariga lakim yu.
Peeter Vähi
Istanbulis 11. jaanuaril 2016