Kanjonite salakaval ilu

Colorado platoo keset Metsikut Läänt on looduslikult küll Ameerika imekauneim, aga seda uuristavad sajad kanjonid võivad osutuda halastamatult tapvaks, kui neisse siseneda põhjaliku ettevalmistuseta, hoiatab Priit Pullerits.

Colorado platoo keset Metsikut Läänt on looduslikult küll Ameerika imekauneim, aga seda uuristavad sajad kanjonid võivad osutuda halastamatult tapvaks, kui neisse siseneda põhjaliku ettevalmistuseta, hoiatab Priit Pullerits.

Kaardile vaadates ja vahemaid arvutades ei tundunud eesootav matk üldsegi hirmuäratav. Viis ja pool kilomeetrit ei ole ju midagi sellist, mis võiks võhmale võtta. Liiati ootasid ees unikaalsed vaatamisväärsused, väidetavalt maailma suuruselt teine ja neljas loodusliksild, mis lisasid entusiasmi ja kutsusid end avastama.

Aga arvud ja kaart, nagu selgus, on hirmus petlikud, kui minna seiklema kanjonisse. Kilomeetrid ei kulu sugugi kiirmarsil, vaid kohati lausa teosammul, sest kaardi kahemõõtmelisus ei anna aimu, kui vaevanõudvat pinnast mööda tuleb sammuda ning missugustest takistustest üle ronida.

Ometi on Valge kanjon (White Canyon) Lääne-Ameerikas Utah’ osariigis üks paslikumaid, kus kanjonimatkamisest sobilikku mekki suhu saada. Kui 1950. aastateni oli sinna jõudmine pea võimatu, siis seoses alanud uraanibuumiga rajati Utah’ kaguossa korralikud teed ning nüüd käib looduslike sildade kaitsealal (Natural Bridges National Monument) ligi 100 000 inimest aastas. Tõsi, enamik teeb läbi kaitseala kulgeval asfaltringil autoga tiiru ning uudistab ümbrust vaateplatvormidelt. Vaid vähesed võtavad ette laskumise kanjonitesse, et uurida looduse imesid lähemalt.

RASKED LASKUMISED

Selleks et kanjonimatk pakuks elamusi – kuid mitte fataalseid –, tuleb end korralikult ette valmistada. Enne oma viimast seiklusreisi kahe pereliikme ja ühe sugulasega Lääne-Ameerikasse Colorado platoole, maailma kanjonifanaatikute mekasse, tellisin Amazonist asjakohaseid raamatuid, et nende abil valida sadade matkamarsruutide seast jõukohased.

Raamatud annavad ka üksikasjaliku seletuse, mismoodi huvipakkuv kanjon ja sinna sissepääs üldse üles leida. Valge kanjoniga pole ses suhtes muret: see asub väikesel kaitsealal ning seal on viidad-märgid selgelt püsti. Aga muist Colorado platoo kanjoneist vonkleb keset metsikut loodust, kus inimasustuse jälgi pole kümnete kilomeetrite raadiuses leida. Ja ei maksa loota, et suudate kanjonite servi palja silmaga ebatasasel maastikul eristada.

Isegi juhul, kui peaksite matkasihiks võetud kanjoni kaardi abil üles leidma, kujuneb sageli ületamatuks takistuseks, kuidas selle põhja laskuda. Just siin tulevadki appi matkaraamatud.

Ilma raamatu abita poleks ma mingil juhul leidnud üles imekitsast Wire Passi kanjonit, mis viib Buckskin Gulchi, Paria jõe kuivanud lisajõe sängi Utah’ ja Arizona piiril. Buckskin Gulch on väidetavalt maailma pikim, 21-kilomeetrine nn slot canyon – niiviisi nimetatakse kanjoneid, mis on oluliselt kitsamad kui kõrgemad.

Piki Utah’ lõunaserva kulgeva 89. maantee ääres pole igatahes mingit viita, mis annaks teada, et näete, matkajad, siia haruteele keerates jõuate Wire Passi juurde. Maantee ääres seisab vaid taga- sihoidlik tahvel, mis ütleb, et siit algab House Rock Valley Road, ja hoiatab, et tee on kruusane-kivine ning vihma korral võib muutuda läbimatuks. See omakorda tähendab, et kanjonimatkajail tasub rentida neljarattaveoga ja kõrge põhjaga maastur, sest enamasti asuvadki kanjonitesse sissepääsud tavalistele sõiduautodele ligipääsmatute kitsaste, konarlike ja liivaste teede ääres.

Poleks mul üksikasjalike juhistega matkaraamatut käepärast olnud, vaevalt oleksin Wire Passi juurde viiva teeotsa üles leidnud, ja tol teel 14 km järel omakorda õige matkaraja alguseni jõudnud, sest paar kilomeetrit varem märkasin ühe teise matkaraja algust, mille kohta ainult raamat teatas, et see pole õige.

ÄHVARDAV VEEPUUDUS

Colorado platool valitseb suviti põrgukuumus, mistõttu on kanjonisse minnes eluliselt tähtis kaasa võtta suur kogus vett. Ses osas tegingi Valgesse kanjonisse laskudes vea: ei osanud arvestada, et 5,5 km nii kaua aega võtab ja vett nõnda palju kulub.

Päevasele matkale on soovitav kaasa võtta kolm-neli liitrit vett inimese kohta. Kuigi mõnes kanjonis leidub lompe ja niresid või koguni allikaid, ei tasu neist kunagi juua – piinav kõhuhäda oleks vees leiduvate bakterite ja parasiitide tõttu mitmeks päevaks garanteeritud. Looduslikku vett tuleb enne tingimata keeta või läbi spetsiaalse filtri puhastada.

Meie vaevalt liiter-poolteist inimese kohta, mis sai Valgesse kanjonisse kaasa võetud, hakkas tublisti üle 30 kraadi ulatuva palavuse tõttu kiiresti vähenema. Seltskonna ilmselgelt vastupidavaimana otsustasin seetõttu oma joogipoolisest teiste heaks loobuda.

Sama tähtis kui piisava veekoguse kaasa võtmine, on sobiva riietuse ja õigete jalatsite valik. Meie grupi naisterahvad kandsid kõik laia äärega heledat kübarat, mis kaitseb kõrvetava päikese eest ka kaela ja õlgu. Jala jaoks on parimaks valikuks tugeva tallaga spordijalatsid, mis ei lase kivikonarustel taldu torkida.

Kanjonite põhi võib osutuda äärmiselt mitmekesiseks. Zioni rahvuspargis Utah’ edelaosas matkasime piki Neitsi- jõe kitsust (Virgin River Narrows), kus enamik kolmekilomeetrisest lõigust tumedate seintega Orderville’i kõrvalkanjonini tuleb sumbata läbi vee, mis kohati ulatub vööni. Harilikud Asicsi jooksutossud osutusid 200–300 meetri kõrguste tumepunaste seinte vahel voolavas jõesängis palju paremaks kui vees käimiseks mõeldud jalatsid, mida vool tahtis alatihti jalast rebida ning mis lõpuks kivide vahel kahlates lihtsalt puruks rebenesid.

Spordijalatsid, erinevalt sandaalidest, tagavad parema haardumise tõttu ka kindlama jalgealuse. Maalilise 12. maantee ääres Escalante ja Boulderi väikelinna vahele jääva Ülemise vasikaoja joa (Upper Calf Creek Falls) äärde matkates tuli kolmsada meetrit laskuda mööda järsku liivakivinõlva siksakitades. Seal ähvardaks mittenakkuvate jalanõude kasutamine lõppeda luid murdva kiviliuga. (Muideks, ka selle matkaraja algusse viivat teeotsa oleks ilma raamatu juhisteta raske märgata, kuna see algas maantee äärest tihedate põõsaste vahelt.)

EKSITAVAD HARGNEMISED

Kuigi kanjonites matkamine paistab servalt vaadates imelihtne, sest teelt eksimise võimalus näib olematu, pole see sugugi nii. Laiemate kanjonite põhjas kaob orientatsioon ja õige teejärg mõnikord üsna kergesti. Esiteks hargneb neist arvukalt harukanjoneid, mis näivad mõnigi kord sama suured nagu peakanjon, ning siis on kaardi või raamatu abita raske otsustada, kumb edasiliikumiseks valida. Aastate eest matkasin keset Utah’t Moabi linna lähistel piki Negro Billi kanjonit, et jõuda 73 meetri laiuse Hommikuuhkuse kaareni (Morning Glory Arch), mis on omasuguste seas USAs suuruselt kuues. Vaevalt kolmekilomeetrine matk osutus aga ootamatult peadmurdvaks ettevõtmiseks, sest korduvalt tuli kanjoni põhjas voolava oja kaldaid palistavate metsikute taimede vahel rada otsida, ning lõpuks, kui kanjon avanes ning looduslik kaar peagi paistma pidanuks, hargnes rada mitmes suunas laiali. Taas tänu raamatus kirjeldatud juhistele leidsin kanjoni servas kõrguva kaare siiski üles.

Kuigi kanjonimatkad pakuvad põnevust ja avastamisrõõmu juba sellega, et iial ei tea, mida huvitavat või suursugust järgmine käänakutagune pakub, tasub sadade marsruutide seast valida enne- kõike ikkagi sellised, milles leidub n-ö lisaväärtust. Valges kanjonis on nendeks maailma ühed võimsamad looduslikud sillad, Sipapu ja Kachina, millel laiust- kõrgust vastavalt 82 ja 67 ning 62 ja 64 meetrit. Lisaks jäävad Hirve harukanjoni (Deer Canyon) algusse alkoovi alla vanad indiaanielamise varemed, milliseid leidub paljudes teisteski Colorado platoo kanjonites küllaga.

Valge kanjoni põhi on enamikule laiadele kanjonitele iseloomulikult kohati liivane ja siis jälle kivine, mõnes kohas tõuseb rada kanjoni alaserva äärde kogunenud jalgu kratsiva madala taimestiku vahele, teisal tuleb jälle ot- sida edasipääsuteed kõrgete seinte alla kogunenud vees ja mudas. Keskpäevane päike leekis lakkamatult lagipähe ja õhk seisis paigal ning arvestades, et veevarud olid kahanemas, kujunes matkamine üha kurnavamaks. Õnneks, erinevalt platool endal matkamisest, pakuvad kanjonite kõrged seinad pisutki varju ja jahutust.

Ent Colorado platool leidub ka nii kitsaid kanjoneid, kuhu päike sisse ei paistagi. Buckskin Gulchi juurde viiv Wire Pass on üks sellistest. Algul tuleb astuda ligi pool tundi piki avarat kuivanud kruusast jõesängi, kuni ühtäkki siseneb see tulipunaste liivakivimägede vahele. Seal tõmbuvad püstloodis seinad teineteisele niivõrd lähestikku, et laiemate õlgadega inimesed peavad liikuma paarsada meetrit kohati külg ees.

Sellised kitsad kanjonid on vihmaste ilmadega eriti ohtlikud. Tosin aastat tagasi hukkus Utah’ ühes maalilisemas, Powelli järve äärses Alumises antiloobi kanjonis (Lower Antelope Canyon) äikselise ilmaga üksteist turisti. Kanjoni enda kohal küll ei sadanud, aga kümme kilomeetrit põhja pool oli lahvatanud suur vihmahoog, vesi jooksis kiiresti kanjonisse kokku ja kogus allapoole liikudes üha hoogu ning pühkis lõpuks oma teelt kõik, mis ette jäi. Kitsast kanjonist polnud turistidel kusagile pääsu.

OHUST SOSISTAV TUUL

Seetõttu on enne kanjonisse sisenemist eluliselt oluline viia end kurssi ilmaennustusega. Isegi kui taevas pea kohal paistab pilvitu, tuleb arvestada, et see vihmavalang, mis on juhtunud kümnete kilomeetrite kaugusel silmapiiri taga, võib oma purustava jõuga peagi kohale ilmuda. Tavaliselt annab selle lähenemisest märku piki kanjonit kulgev jahe tuulehoog. Siis jääb heal juhul minutkaks, et leida mõni kõrgem koht, mille otsas püüda end päästa.

Nii et vihmasadu oli küll viimane, mida Valge kanjoni põhjas kosutuseks oleks võinud soovida. Tuli läbi ajada selle vähese veega, mis rohkem kui kahetunniseks veninud teekonnal veel alles oli jäänud, ja taastada energiat kõrgete kaljuseinte pisutki jahedust pakkuvas varjus. Abi polnuks kelleltki loota, sest mobiiliside sedasorti inimkonnast valdavalt puutumata keskkonnas ei toimi. Ja mitte ühtki teist matkajat, kellelt paari lisalonksu küsida, polnud samuti terve päeva jooksul näha olnud. Vähemasti eraldatuse ihkajaile on kanjonid seetõttu pesueht paradiisiks.

Varsti pärast Kachina looduslikku silda, mille servas laiuvast madalast lombist sai vähemasti kehale jahutust pritsida, võinuks suuremate joogiveevarude ja jaksu korral jätkata piki vasakult hargnevat Armstrongi kanjonit veel viis kilomeetrit, et jõuda kaitseala kolmanda, 32 meetri kõrguse ja 55 meetri laiuse Owachomo loodusliku sillani. Aga jõuvarude ülehindamine on üks suuremaid vigu, mida tapvat leitsakut trotsides teha. Otsustasime kanjonist lahkuda.

Kuid see polnud nii kerge, nagu lootsime. Tillukeste okaspuude ja põõsastega palistatud hall liivakivisein osutus hämmastavalt järsuks. Kuigi raja peale olid raiutud astangud ja riskantsematesse kohtadesse paigaldatud koguni piirded – selliseid mugavusi kohtab siiski üksnes looduskaitsealadel, mitte aga metsikuis kanjoneis, kus igaüks peab seisma iseseisvalt iseenda eest –, oli hing iga paarikümne sammu järel justkui niidiga kaelas. Eks ka sellepärast, et õhk oli hõre: asub ju looduslike sildade kait- seala Colorado platool ligi 2000 meetri kõrgusel merepinnast.

Ausõna, aga matka lõpus olin joomatusest ja palavusest ja kurnatusest läbi, nagu pärast poolmaratoni läbimist.

Kummatigi polnud see veel lõpp. Piki kanjonit matkates tuleb silmas pidada, et miskit moodi tuleb algpunkti jäetud auto juurde tagasi jõuda. Seda sai õnneks teha mööda platoole rajatud asfaltteed, mis lookles kanjoni serval. Kolme ja poole kilomeetri läbimiseks kulus kõndides-sörkides ligi pool tundi. Vastupidavus ja kõrged emotsioonid olid jäänud kanjonisse.

KASULIK KANJONIKIRJANDUS

Need on raamatud, mida olen enne kanjonimatku uurinud:

Michael R. Kelsey.

Canyon Hiking Guide to the Colorado Plateau.

384 lk.

Parim raamat Utah’ kanjonite kohta, sest lisaks matkade täpsele kirjeldusele on lisatud ajaloolist ja kultuurilist taus- tateavet, kaartidele on selgelt märgitud olulised orientiirid ning lisaväärtuseks on arvukad värvilised fotod.

Rod Adkison.

Hiking Grand Staircase-Escalante & the Glen Canyon Region.

347 lk.

Üksikasjalikud kirjeldused 59 matka kohta Ameerika ühel kanjonirikkamal kaitsealal, kuid kaardid on liiga üldised ja illustratsioonid mustvalged.

Bill Schneider.

Hiking Utah.

230 lk.

Ülevaade 54 matkast kogu Utah’ osarii- gis, kuid kaardid on pigem skeemid ning illustratsioonid puuduvad sootuks.

Steve Mann, Rhett Olson.

100 Hikes in Utah.

272 lk.

Ülevaade on küll tervelt sajast matkast Utah’s, ent kirjeldused on lühikesed ja pealiskaudsed, pildid mustvalged ning kaartide väärtus pea olematu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga