Ku mi nakassi Pruuliga Sri Lanka sõidu plaani pedämä, sis mu edimäne mõte oll, et hirmsale tahtnu veedade man är kävvü. Veeda omma Sri Lanka muistidse inemise, kiä eläsi tan ammu inne singali ja tamili rahvast.
Ku mi nakassi Pruuliga Sri Lanka sõidu plaani pedämä, sis mu edimäne mõte oll, et hirmsale tahtnu veedade man är kävvü. Veeda omma Sri Lanka muistidse inemise, kiä eläsi tan ammu inne singali ja tamili rahvast.
„Veeda“ sõna esi tähendäski singali keelen jahimiist, veedade hindänimi om Wanniyalaeto (mõtsarahvas). A mis kõge põnevamb – inemisetiidüs luge näid mitte ütsindä umaette rahvas, a peris eräle inemise rassis. Ja näid om seoniaoni Sri Lankal viil kuvõrd alale.
Egäsugumadse reisiraamadu ei soovida näide man kävvü. Päämine põhjus om tuu, et sääne turism ollev halv näide püsümisele ja lahkev är viil viimädse jao näide esierälist kultuuri. Tuu om kate otsaga asi. Ütelt puult om tõtest nii, et määndsestki aost pääle, ku näid turistikeisi saa ülearvo pallo, muutus tuu uma kultuuri ja eriperä vällänäütämine õnne kommertstegevüses. Ja tulemus om, et tetä ei inämb umma kultuuri, a määnestki segäputru, midä turistikese tahtva nätä ja mis iist nä rahha massva.
Vai midä neo kultuuri välläpakja arvase, et turisti tahtva nätä. Tõselt puult om nii, et ma ole nännü kõgen ilman pallo säändsit näütit, et just turistele uma kultuuri müümine avitas tuul kultuuril püsüdä – tuu, et kiäki seo kultuuri vasta üldse huvvi tund, and ka kultuuri kandjile kimmüst ja tiidmist, et seo asi om midagi väärt. Ja et tuu iist rahha mastas, lask näil kultuurikandjil seo ilma aigu är ellä. Näide kate asa vaihel kimmäst piiri tõmmada om perädü rasse ja väega pallo olenes är tuust, et kuimuudu pedävä hinnast üllen neo turistikese esi ja midä nä otsma ja tahtma tuleva. Ku tahat hinnast õnne palla ja vibuga musta mehega ütenkoon pildi pääle saia, sis om asi muiduki halv ja säändse suhtumise iist neo reisiraamadu hoiatasegi.
Mi edimäne kokkoputmine veeda kultuuriga oll peris andsak. Istsemi Negombo lähiksel üten kõrdsin viil inne uma saaretsõõri alostust ja näimi tan saina pääl vibu ja nuult. Ja sis ma küsse ettekandja käest, et mille nä tan omma ja kiä näid pruuk. Tuupääle kutse ettekandja üte tõse mehe tagatarest ja ütel tälle, et kõnele nüüd näile uma Mahiyangana rahvast, et nä tundva tuu vasta huvvi. Tull vällä, et miis oll esi Mahiyangana lähikselt Dambana küläst, määne om üldse kõge kuulsamb veedade külä. Kuigimuudu om vällä kujonenu, et joba pikkä aigu om just seo külä tuu kotus, kohe turiste viiäs veedasi kaema. Eesti keelen vällä antu raamatun Paradiis ookeanis kirotas meile Ulrich Makosch, kuis tä käve kuvvekümnendil aastil seonsaman Dambanan veedadel külän. Ja tuudsamma külänimme võit luke viil hulgast raamatist, miä veedadest kirota- se. Vahtsene tutva kõnel meile pikä jutu tuust, midä mi veedade man nätä ja kaia saami. Ja rõhut umakõrda üle, et veedade elo ei ole inämb seo ilma aigu peris alguperäline ja et nä omma väega vaese ja et rahha om veidü, sis nä piät veidü- kese turistele koomuskit ka tegemä. Lepsemi timäga, et saami kolme-nelä päävä peräst Dambanan kokko. Ja ku mi sis küssemi timä käest, et kas tä esi om ka veedä, sis tä ütel, et ole ei. A mi timmä peris uskma es jää, selle et tä näi tõisist srilankalaisist küländ tõistmuudu vällä.
Veedade rahvaarvuga om perädü andsak lugu. Reisiraamadu kõnelese, et näid oma alale viil mõnisada, Eesti Entsoklüpeedia ütles, et tuhat, Wikipedia ütles, et kats tuhat, veeda esi kõnelsi meile perän, et näid om kokko 45 000 perret, et tan Dambana lähiksel om viil kolm küllä, a et suuremb jago veedasi eläs hoobis kavvembal Badulla nukan, tan ollev 12 küllä. Tuul segähüsel või olla mitu põhjust. Üts om tuu, et veeda sõnna pruugitas paigapääl mitte õnne etnilise tunnussena, a lisas tuule ka eloviie näütämises. Ku näütüses liinamiis lätt mõtsa elämä ja nakas jahti pidämä, sis tä muutus veedäs. Ja vastapiten. Tõne põhjus, mille neo numbri niipallo erinese, või olla tuu, et kõik veeda keele kõneleja ei loe hinnast inämb veedas. Alguperäline veeda kiil om joba satu aastit tagasi segähünü singali keelega, põra kõnelese nä määnestki singali pidzhinit, kon om hulga esimuudu sõnnu ja keelevorme seen. Tuud alguperälist veeda kiilt om proomit ütte köüta küll üte, küll tõse kiilkunnaga, a määnestki kimmüst tuun asan ole ei. Sama asi om veeda rassi ja peritologa – küll arvatas, et nä omma tulnu India subkontinendi päält, küll tuud, et Malaisiast jne. Mõlemban paigan ollev ka näide muudu inemiisi oleman. A säändse lihtsa inemise pilguga kaia läävä nä muiduki kõge inämb kokko Austraalia ja Melaneesia perisrahvaga.
Edimädse veedaga saimi kokko joba Mahiyanganan. Kävemi kaeman kuulsat Raja Maha Vihara templit, kon Buddha oll esi käünü uma edimädse Sri Lanka reisi aigu ja kon põra hoietas säänest reliikviat nigu Buddha hiussetsäro. Ja tan sis Kronbergi Janika hõigas mulle, et kuule, tan üts miis ütles, et tä om veeda ja taht iloasakeisi müvvä. Ma hõigassi vasta, et ärä usu taad miist, et õige veeda piät mõtsan olema ja jahti pedämä, a mitte templin turistele nänni päähe määrdmä. Perän tull muiduki vällä, et oll veeda küll. Ja kraam, midä tä möi, oll tuusama, midä meile hildamba Dambanan pakuti.
Ku mi lõpus Dambanale joudsemi, sis uma Negombo sõbraga mi kahos kokko es saaki. Tä es ole viil uma tsõõri päält kodo tagasi joudnu. A veeda esi olli tävveste oleman ja võtseva külälise lahkele vasta. Tervitüssõna oll ontomai vai midagi säänest, tuu sõna tähend lisas tervitüsele viil „väega hää“, „olku no pääle“, „aituma“ jne ja tuud üteldi meile egä asa ette ja taade. Ja tervitämine esi käve nii, et panti vastastigu mõlemba käe kokko, ütel piho ülespiten ja tõsel alaspiten. Meid viidi üte elämise moro pääle ja küländ kipest kogosi taha seltskund kokko, et turistele väiku etendüs tetä. Näüdädi tuletegemist, tetti perrä jahipedämist, laulti paar laulu ja tandsiti paar tandsu. Ma iks oodi, et tuld naatas tegemä puupulke hõõrdmisega, a nimä lõiva hoobis tsäksist (tuleravvast) kibenä vällä ja ollgi tuli üllen. Jahipedämine näi ka väega koomuski muudu vällä, perän Tätte Jaan ütel, et seod jako etendüsest oll veidükese häpe kaia. A laulu ja tandsu olli ausa ja esierälise, laulmine oll väega esimuudu nõnahelüga ja mõne laulu viil mitme helü pääl, ma ole es säänest sorti muusikat inne kuuldnu.
Ja perän saimi esi vibulaskmist pruumi.
Kõkke tuud tsirkust teivä meile ütsindä mehe, naase kaiva tuud asja kavvembast päält.
Sis läts valla kauplemine. Tuudi vällä egäsugumaist turiste jaos tettü küländ mõttelda kraami, säänest nigu turiste jaos iks kõgen ilman tetäs. Ja sis ma ütli tuule mehele, kinka moro pääl mi olli, et müü mulle paremb uma kirves är. Kirves om veeda mehe jaos piaaigu sama tähtsa asi ku vibu. Tuu om väiku kirvekene pikä kuudaga ja tuud kantas niimuudu, et terä om ola pääl ja kuvvas ripus alla kõtu pääle. Nii jääse mõlemba käe vibu ja noole jaos vabas. Ja taa kirves püssü näil niimuudu vallaliselt armedu häste ola pääl, vaihepääl tull sääne tunne, et näil om tuusjaos määneki tsälk vai tsomp ola sisse kasunu. Sammamuudu kandva veeda kirvest ka vanaaoliidsi pilte pääl. Miis sai muiduki arvo, et nüüd lätt äri vallale ja ütel edimält peris hääkese hinna, mi rahan pia 1500 kruuni. Sis mi teimi säändse peris kõrraligu kauplemise. Ma pakse 500 ja sis timä lasi veidükese alla ja ma panni veidükese manu ja lõpus ma ostse tuu kirve 800 krooni iist är. Esi mõtli, et ole hääd kaupa tennü. Perän ku mi joba är nakassi minema, tull üts miis meile viil takast perrä ja pakse ka kirvest müvvä. Ja sis Miili Olav ostse timä käest 450 krooniga. Ja arvada, et Olav masse ka viil mitmekõrdse hinna. Tätte arvassi tuu pääle, et nüüd pandva veeda kirvetüüstüse käümä ja nakase turistele vahtset kaubaartiklit pakma.
Kokko mi olli veedade man õnne paar tunni ja seo paari tunniga iks väega pallond teedä ei saa. Inämb saanu teedä sis, ku olnu näidega kavvemb aigu üten. A paigapäälne võõrastemaja oll täüs ja määnestki tõist võimalust meil taha jäiä es ole. A ütte ku tõist tarkust mi saimi iks paari tunniga kah. Näütüses tuud, et seo kuulsa veedade rass om viil tävveste alale ja oleman. Mõni nuur poiss oll õkvalt nigu tuu pildi päält tulnu, miä kõge ilma inemiisi rasse näütäs. Perän Mahiyangana liinan mi mõistsemi joba kaia ja sääl oll iks hulka säänest näko inemiisi. Kuiki tõisi srilankalaisi muudu rõivin ja arvada ka uma keele ja kombe är unehtanu, a näojoone iks alale. Ja muiduki oll samma vurhvi ka mi sõber, kedä mi Negombon trehvässi. A või olla mi sõber lihtsäle arvsi, et ku tä inämb jahti ei piä, et sis ole ei inämb veeda kah. Ja mu jaos oll viil väega põnnev ja tähtsä asi seo veeda muusiga kullemine ja tantsu kaemine. Tuu om nüüd üts näüde tuust, kuis turistikeisist või kassu ka olla – või olla, et ilma turistelda näil tuud muusiga-mõistmist inämb alale es olnu.
Egäpäiv neo Dambana külä veeda vist jahil inämb ei käü. Näide vibu olli ka suht väikukese võrralda tuuka, määndse nä omma vannu pilte pääl – tan om vibu iks mehega ütepikkune. Ja külä vaihel söövä lehmä. A siski – ütsjago turistinänni oll tettü hirvesarvest. Tuu jahipedämise ärlõpemine tule tuust kah, et ole ei inämb kongi jahti pitä – singali ja tamili omma mõtsa maaha ragonu ja nurmes tennü ja viimätse alalejäänu mõtsa omma kaitse ala võetu. Ütsjago veedasi om ka mitunt kõrda ümbre asustedu – küll omma nä põllupedämisele ette jäänü, küll omma näide jahimaa vahtse paisjärve ala jäänü. Tuu omgi veedade vaesuse päämine põhjus – vanna muudu inämb ellä ei saa ja vahtset muudu ei taha ja ei mõista. Siski oll kuulda ka säänest asja, et ütsjago veedasi nõudva hindäle tagasi jahipedämise õiguisi rahvusparke maa pääl ja määndsitki õigusi om valitsus näile andnu kah. Probleem ollev õnne tuu, et nä taha ei inämb vibu ja noolega jahti pitä, a joba muudsamba relväga. A valitsus lupas õnne vannamuudu jahipedämist. Ja omma viil oleman säändse riiklise programmi, miä avitase veedadel turgu löüdä uma toodangu jaos – nä omma vanast aost kuulsa ravimtaimi ja mõtsmehitside mii korjaja.
Lõpetuses viil kõrd tuust reisiraamadu soovitusest. Et kas tasus näide man kävvü vai ei massa puttu. Asi om nii, et määndsegi soovitamise ja hoiatamise massa ei midägi, ku üteltpuult om oleman tahtmine osta ja tõselt puult taht- mine müvvä. Sis saava neo kats tahtmist nii vai tõiste kokko ja küsümüs om õnne tuu, et midä ja määndsen vormin ostetas ja müvväs. Ja tuu kotuse päält om veedadel viil pallo oppi, kõik seo „teenüsse“ pakmine oll viil küländ algeline. Ku sul hindäl asa vasta suurembat huvvi ei ole, sis tõtest ei massa näide manu minnä õnne tuuperäst, et väiku palla musta mehega ütenkoon pilti tetä. Tii pilti kongi muial ja mõne tõse rahva man. Muuhulgan – neo Dambana veeda pakseva esi tuud ütekoon pildi pääl posiirmist lahkele vällä ja olli veidükese imehtänü, ku mi tuud niiväega es tahaki. A ku sul om tõte huvi asa vasta, sis ma soovida hoobis mõni tõne külä vällä otsi, kon näid turistikeisi egä päiv ei käü. Inne viil raamatit luke ja tuu asa jaos hindäle rahuligult aigu võtta. Nigu ütel üts Saksa fotograaf, kiä miika ütel aol Dambana külän oll – veedadel om tegeligult alale küländ pallo vanna ja põnevat. A tuu etendüs, midä kõrras läbikäüjide turiste jaos tetäs, om lihtsale üts rahatiinmise värk. A ku aigu ja muid võimaluisi sukugi ei ole, sis määndsegi kõge edimädse ettekujotuse tuust, et kiä nä veeda omma ja kuimuudu nä eläse, saat tõtest tastsamast Dambana küläst ka kätte.