Kaljuronimine Omaanis

Omaanist leiab pea igas stiilis kaljuronimisvõimalusi, kui alpinism ja jääronimine välja jätta. Seitse Eesti mägironijat otsustasid selle eksootika järele proovida, muljed pani kirja teadusajakirjanik ja mägironija Kaur Maran.

Sultan Qaboosi (Qābūs bin Sa‘īd Āl 'Bū Sa‘īd) kõikjal oma olemasolust mõista andva pilgu all elav Omaan on araabiamaailmas mitmeski mõttes erandlik nähtus. Araabiamaailma vana, tasa ja targu talitava vanaemana kirjeldatud riik on küll absoluutne monarhia, kuid vähemalt väljastpoolt sisse vaatavale silmale näib, et tegemist on ühe haruldase juhusega, kus on vedanud ning tegemist on tõesti valgustatud monarhiga . Erinevalt lähedal asuvatest Araabia Ühendemiraatidest on riik suhteliselt liberaalne ning suure naabri Saudi Araabiaga ei kannata neid selles võtmes võrreldagi. Ometigi avati riik välismaalastele alles suhteliselt hiljuti, 1970. aastal. Sellest ajast saadik on riiki elama ja tööle asunud üksjagu välismaalasi, eestlasigi nende seas. Enne riiki minemist tuli perele-sõpradele siiski kaardi peal ette näidata, kuhu minek.

Samas on Omaan viimastel aastatel korduvalt käinud läbi rahvusvahelisest kaljuronimisele spetsialiseerunud meediast kui üksjagu eksootiline sihtkoht, kus on leida pea igas stiilis ronimist, kui ehk vaid alpinism ja jääronimine välja arvata. Kui ajalooliselt on vertikaalpinnal seiklejate tähelepanu olnud suunatud riiki läbivale Al-Hajjari mäestikule (kõrgeim punkt Jebel Shams, 3009 meetrit) ning sealsetele imposantsetele seintele, siis viimaste aastakümnete jooksul on riigis elavad välismaa päritolu entusiastid hakanud arendama ka lühematele ja tehnilisematele marsruutidele keskenduvat sportronimist. Nagu hiljem teada saime, on päris kohalikke ronijaid riigis vaid mõnikümmend, kellest tõesti aktiivseid kaks-kolm.

Umbes selliste teadmiste toel tekkiski seitsmel Eesti ronijal möödunud aasta sügisel idee sealseid kaljumarsruute vaatamas käia. Rahalistel kaalutlustel tundus mõistlikum lennata Dubaisse, kust on võimalik vaid kuuetunnise bussireisiga Omaani pealinna Masqaţisse jõuda. Kuna suurem osa Omaani elanikkonnast elab aga ranniku ääres, kust kulgeb ka Dubaist sisse sõitev maantee, ei ole sisuliselt võimalik aru saada, millal linnapiir algab – linn on seal linna küljes kinni, mistõttu võib kohalejõudmise tunne peale tulla juba sadakond kilomeetrit enne tegeliku linnapiiri ületamist.

Masqaţis veetsime nii vähe aega kui võimalik – ühe-kahe päevaga tegime kiired poetiirud toidu ja muu hädavajaliku hankimiseks ning kohtusime kohaliku ronijate kogukonna eestvedaja Larry Michienziga, kellelt saime abi nii matkatarvete kui ka hea nõu näol. Külastasime ka pealinna poolkohustuslikke vaatamisväärsusi, nagu merele avatud ja vanaaegsete kahuritega kaitstud sultanipalee, mis meenutas kangelt nõukaaegsest koomiksiraamatust „Piilupart, Miki ja teised” lugu, kus Piilupart Donald elas keskaegses mereäärses kindluslinnas, ning Muttrah’ linna turgu (souq), kus heljub pea igal pool Omaani kunagise olulisima ekspordiartikli, viirukipuu terava lõhnaga suits.

Mõne sõnaga omaanlastest

Esimest korda hakkas kohalike viisakus silma turul, kuid hiljem märkasime seda korduvalt. Kuigi turul kutsusid kauplejad meid muidugi lettidel paistvat kaema ja ostma (see on ju nende töö!), ei olnud nad kordagi selles pealetükkivad ega tüütud. Samamoodi ei leidnud me end kordagi taksojuhtidest ega muude teenuste pakkujatest ümber piiratuna. Külatänavatelgi osutasid inimesed meile pigem pärast tervitamist abivalmilt kätte õige suuna, kui eksinult abi palusime, ning tegelesid siis oma asjadega edasi. Ei tea, kas tegemist on kohaliku islami haru, sunnismist ja šiiitlusest vanemagi ibadismi või millegi muu mõjuga, kuid üldiselt hindavad omaanlased isiklikku ruumi, mis teeb nendega suhtlemise eestlase jaoks pigem lihtsamaks.

Araabia parim ronimispaik?

Igal juhul saime Masqaţist tulema ning nagu ikka olema kipub, muutus kogu reis niipea, kui linnast välja ja suuremate maanteede pealt ära pöörasime, märkimisväärselt nauditavamaks. Kohe kui asfalt lõppes, algas pihta see, milleks olime juba targu maasturid rentinud. Kivine ja mägine kitsas tee nõudis autojuhtidelt alguses üksjagu harjumist, kuid tagasi vaadates tuleb tõdeda, et tegelikult on sealsed teed täiesti viisakad, kuigi ilmselgelt on Land Rover Omaanis põhjusega populaarseim rahvaauto.

Tee peale jäi hulk seinu ja kanjoneid, mis kaljuronija mõtted ja kujutlusvõime kohe käima tõmbasid, kuid esimeseks peatuspaigaks sai Wadi Bani Awfi (wadi tähistab araabia keeles enamiku aastast kuiva orupõhja, mis vihma korral mägedest alla tormava veega üle ujutatakse) orus La Gorgette’i nime kandev kitsas ja järskude seintega kanjon, mille kohta internetiallikad sõnu tagasi ei hoia. Üks kuulutab, et just siit võib leida Omaani kõige raskemaid sportronimisradu, teine aga, et tegemist võib olla üldse kogu Araabia parima ronimispaigaga. Radade pikkus võib siin ulatuda 40 meetrini ning raskusaste prantsuse skaalal 5-st 8b-ni (27crags.com-i andmete järgi). Lisaks on telkimisplats vanade, praeguseks maha jäetud põlluterrasside näol kohe sealsamas olemas. Lõkke tegemiseks leidub kõikjal kuivanud palmioksi ning kuuvalges saab osa tõelistest araabia öödest.

Žilett-teravad reljeefid tõstavad adrenaliinitaset

Juba esimeste radade peal sai selgeks Omaani lubjakivi omapära. Erinevalt meie suuresti pudedast paest, mis ronimist ei kannatagi, on sealne miljonite aastate jooksul nii palju kokku pressitud, et meenutab tugevuselt peaaegu marmorit. Kuigi kivi on suuresti usaldusväärne, on see pika aja jooksul teinud läbi mingeid omapäraseid kulumisprotsesse, mis on muutnud selle kohati täiesti uskumatult teravaks ja seda mitte ainult murdepindadel ja servadel, vaid ka lahtisel kivipinnal, mis on siin-seal kaetud žiletina teravate mügarikega. Nagu roniks käte ja jalgadega mööda terava hambaga riivi. Ühelt poolt on sellised reljeefid ronimise mõttes head, kuna ohtu, et jalg mõne väiksema nuki pealt ära libiseks, praktiliselt ei ole. Teiselt poolt tekkis mõneski kohas mõte, et kui nüüd tõesti peaks juhtuma, et tasakaal siiski paigast läheb või jalg tõesti alt lahti peaks tulema, siis võib kukkumisega kaasneda koheselt sügavaid lõikehaavu ja ronimisel vähemalt mitmeks nädalaks ots peal. Sellistes kohtades muutus iga liigutus veelgi täpsemaks, ettevaatlikumaks ja läbimõeldumaks kui muidu.

Mis puutub polditud radadesse endisse, siis näib, et julgestuspunkte armastavad kohalikud rajameistrid seada põhimõttel „paneme sinna, kus tõesti vaja”, ehk siis mitte ühtlaste vahedega, nagu polt iga pooleteise meetri tagant. Mõnes kohas võis poltide vahele jääda ka mitme meetri pikkune julgestamata tühimik, mis ei ole alt üles ronivale ja köit julgestuseks karabiiniga poltidesse kinnitavale ronijale just kõige julgustavam väljavaade. Samas olid ohtlikud kohad ikkagi korralikult polditud ja ühtki päris ohtlikku olukorda meil ei tekkinudki.

Üks omaette põhjus, miks siin-seal poldid puudusid, oli aga seotud kohalikega. Nimelt asub La Gorgette küllaltki lähedal Bald Sayti külale, mille elanike jaoks näis ronimisradadeni viiv kanjon olevat igapäevane jalutustee. Kuna meie La Gorgette’is viibimine sattus nädalavahetusele, mida peetakse Omaanis reedeti ja laupäeviti, kogunes meie ronimist uudistama ka seltskond kohalikke noori. Väidetavalt olla vähemalt mõni aasta tagasi olnud noorsandidel kombeks ka kaljuseinalt polte varastada. Kuidas nad seda täpselt tegid, ei ole teada, kuid kohalike ronijate jutu järgi on mägede noored tugevad ja kaljukitse tasakaalutunnetusega. Üks poiss, kes kunagi suisa ronijate varustuse varastamisega vahele jäi, olla hiljem ka ise täiesti arvestatavaks ronijaks saanud.

Kohalike ronijate sõnul peaks La Gorgette olema ka ainus koht, kus tuleks oma asjadel silm peal hoida, kuna üldiselt on Omaanis kuritegevust minimaalselt ning kuna korruptsioonigi ei ole, võib probleemide korral alati loota tõhusale korrakaitsele. Kiirabi kui selline peaks samas olema riigis jätkuvalt pigem haruldus, mistõttu tasub arvestada, et õnnetuse korral tuleb olla valmis kannatanu ise haiglasse toimetama.

Seltskond jaguneb kaheks

Pärast kolme La Gorgette’is veedetud päeva jõudis kätte aeg edasi liikuda. Umbes sellest hetkest läks ka meie seitsmeliikmeline seltskond kaheks: ühed siirdusid edasi Hadashi, mida ise samuti Omaani parima ronimiskohana kirjeldasid. Radade raskusastmed on seal vahemikus 5+ kuni 8b+ ning kuna merepinnast pooleteise kilomeetri kõrgusel asuv kalju ise on suunatud põhja poole, on seal ilmselt ka suviste palavate ilmadega hea jahe ronida.

Teine grupp aga, kuhu kuulusin ka mina, pööras pilgu Omaani suurimale ja tõenäoselt ka kuulsaimale kaljule Jebel Mishtile. 900 meetri kõrgust Mishti on nimetatud koguni Araabia poolsaare El Capitaniks (viide ronijate seas maailmakuulsale kaljule  USAs Yosemite rahvuspargis), mistõttu ei ole ime, et ronijad kõikjalt üle maailma siia kaljuradu otsima on tulnud. Polte leidub siin minimaalselt ning julgestamiseks peab hakkama saama nn traditsioonilise ronimise meetoditega, kinnitades kaljupragudesse spetsiaalseid kinnitusvahendeid.

Kaljumassiivil on kokku mitukümmend mitmepäevast marsruuti, mille läbimisel tuleb arvestada ka kalju peal ööbimisega. Kuna kohaliku ronijate kogukonna vedaja Larry oli meile öelnud, et Mishti puhul on raske ennekõike õige raja leidmine ning et pea kõik meeskonnad eksivad seal vähemalt korra, otsustasime igaks juhuks võtta sihtmärgiks kalju kuulsaima ja enim ronitud raja French Pillar, mille keskosa on niivõrd lihtne, et seda on võimalik läbida suisa ilma julgestuseta. Kuigi nn prantsuse rada on Mishti vaieldamatult kuulsaim marsruut, on seda Larry info kohaselt ronitud vaid ligi 40 korda.

Õhtu enne mäele minekut matkasime selle jalamil mööda rängalt rasket klibunõlva nii kõrgele kui jõudsime ning viisime üles osa varustusest, sealhulgas 9 liitrit vett (3 liitrit ühe inimese kohta). Õhtu veetsime siiski taas all auto juures. Üldine soovitus Mishti ronijatele on sõita autoga mööda wadi põhja nii kaugele kui võimalik ning seal laager teha. Kuna taevas paistis aga pilvi, ei julgenud me autot siiski sinna jätta – vihma korral tekib wadi’des selline tulvavesi, mis võib autod katuse peale keerata ja pikki vahemaid allavoolu vedada.

Esimene ronimispäev

Esimese ronimispäeva hommikul ärkasime kell 4. Kiire hommikupudru kere vahele keeramise järel tõusime täiskuuvalguses juba tuttavat teed jalamile, kuhu jõudsime veidi enne päikesetõusu. Nüüd ei olnud enam aega muuks kui õhtul kivinuki alla jäetud varustus külge ja kaljule. Kuigi pea kohal laiuv kivimeri tundus esialgu hirmutav, sai esimesed kolm-neli köiepikkust siiski rahulikult ronitud ning pärast seda pidi algama juba vähem tehniline ja kiiremini läbitav osa.

Paraku juhtus just siin meiega see, mis pidi juhtuma kõigi Mishti ronivate meeskondadega, ning ühel hetkel pidime tõdema, et olime õigest rajast lootusetult kõrvale kaldunud. Ronimine ise polnud küll ülemäära raske, kuid ühest hetkest alates jäi tõsiselt vajaka julgestuspunktide jaoks vajalikest kaljupragudest. Pärast mõningast mõtisklemist mõistsime, et ei jää muud üle – pidime osa varustusest maha jätma ning tagasi alla laskuma, kuniks õige tee leiame. Õnneks päädis see möödalask vaid ühe laskumisega ning õige pea jõudsime juba (enam-vähem) õigele rajale tagasi. Siiski kaotasime selle seiklusega mitu tundi vajalikku ronimisaega ning kui hämarduma hakkas, leidsime end plaanitust mõnisada meetrit madalamal küllaltki avatud kaljuserval, kus õnneks oli siiski pikaliheitmise ruumi. Öö sai veedetud köiega seina kinnitatult, kolme peale kahe magamiskotiga kivide peal tugeva tuule käes ühest ebamugavast asendist teise väherdes.

Teine ja kolmas päev

Teine päev möödus tempokalt tehniliselt kerge ronimisega ning pärastlõunaks jõudsime terrassidele, kus olime algselt plaaninud öö veeta. Taas valmistas raskusi õige marsruudi äratundmine. Vaidlemise ning mitme rajakirjelduse lugemise peale kulus üle tunni ning kui lõpuks taas raskema ronimise algusesse jõudsime, sai selgeks, et kuigi päike veel taevas säras, ei oleks me enam mingil juhul valges üles jõudnud. Tehnilisemat laadi ronimist aga pimedas teha ei taha. Seekord leidsime üsnagi mugava ning kalju poolt tuulest varjatud tasase õnaruse, kus end juba päevavalges ööle keerasime. Teine ööle jäämine tähendas aga, et kaheks päevaks planeeritud vee- ja toiduvarud hakkasid napiks jääma. Sellest hetkest jõime vaid väikeste lonksude kaupa.

Kolmanda päeva ronimine oli küll tehniliselt keerulisem, kuid kuna marsruudi suhtes enam suuremaid segadusi ei ilmnenud, saime umbes viie köiepikkusega lõpuks üles. Tolleks hetkeks oli käenahk juba niivõrd hell, et ronimisvälisel hetkel ei kannatanud enam isegi vastu kivi toetada. Tipus sai ronimissussid lõpuks jalast võtta ja end hetkeks mugavamalt tunda. Mäe otsast allatulekuks ühtegi head rada ei ole, kuigi siin-seal leidub siiski teed juhatavaid kivikuhilaid. Mishti umbes kolmetunnise laskumise suhtes oli meid juba hoiatatud, et tegemist on vastiku maastikuga, kuid üldisele väsimusele ja keerulisele reljeefile lisandus joogivee puudus, mis tegi sammu juba päris töntsiks. Lahtisi kive mööda kohati üsnagi järsku nõlva mööda alla tulles võib see aga juba päris ohtlikuks osutuda.

Räägitakse, et mäe esmavallutanud prantsuse ronijaid, kelle järgi kuulsaim rada ka nime sai, ootas pärast ligi kümme päeva kestnud ronimist tipus sultani poolt isiklikult saadetud helikopter, mis nad mäelt otse sultanipaleesse uhkele pidusele vastuvõtule vedas. Igatahes oli neil vähemalt allatulek seega oluliselt mugavam.

Meie jagasime oma viimased veerand liitrit vett võrdselt umbes poole laskumise peal ning edasi tuli palavas lihtsalt edasi vantsida. Alla jõudnud, tuli veel hääletada mõnikümmend kilomeetrit tagasi auto juurde ja siis võiski Mishtil-käigu õnnestunuks lugeda. Kui auto juurde jõudsime, kaevasime esimese asjana esmaabipakist välja elektrolüüdipulbrid, et sellega kiiremat turgutust saada. Igal juhul lisandus Mishti prantsuse raja ligi 40-le tõusule nüüd veel üks.

24. veebruar – valimisjaoskond liivakõrbes

Pärast ennekõike vedelikupuuduse tõttu vintsutavalt mõjunud Mishti kadus mõneks päevaks ka suurem soov ronida. Taastumiseks liitusime teise auto rahvaga, kellega koos võtsime suuna Omaani suurima liivakõrbe Wahiba Sandsi poole. Keset liiva ja mööduvate kaamelite veidi segaduses pilkude saatel sai vabariigi aastapäeva hommikul täidetud ka kodanikukohus – kui Eesti armastab ennast reklaamida enneolematu e-riigina, siis Omaanis levis 4G internet ka liivadüünide vahele, kus moodustasime improviseeritud valimisjaoskonna.

Kuna meie aeg Omaanis hakkas otsa saama, pöörasime autod kõrbest taas Masqaţi poole, kuigi teele jäi ka kauneid kristallselge veega kanjoneid, kus ujumas käia, karstinähtuste tagajärjel tekkinud samamoodi selgeveelisi langatusauke ja ujumine India ookeanis.

Reis koju võttis taas ligi 30 tundi, kuid pärast kaht nädalat kuuma käes higistamist ja ronimist oli Tallinna jahe õhk meeldivalt kodune. Vähemalt mõneks ajaks. Kuniks uued ronimisseiklused taas kuklas kummitama hakkavad.

Tekst: Kaur Maran

Fotod:  Ruslan Aizatulin, Kaur Maran

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga