Kui sõdurid jätsid ülemöödunud aastal aastapäevaparaadi külma ilma tõttu ära, siis Kalev Järvelill, üks Tallinki suuromanikke, ja ta sõbrad ööbimisega matka Muraka rappa mitte. Kümme aastat matkajastaaži on teinud Järvelillest tõelise eksperdi vee- ja talve- ning Lapimaa matkade vallas, kirjutab Villu Zirnask.
Sellest on nüüd möödas peaaegu kaks aastat, kui Eesti meedia vahendas järgmist teadet: „13. jaanuaril kell 16.16 kohaliku aja järgi vallutasid esimesed eestlased Antarktika kõrgeima mäe Vinsoni tipu. Tippu jõudsid eestlastest Jane ja Tarmo Riga, Alar Sikk, Toomas Sumeri ning Priit Melnik. Grupi kuues liige Kalev Järvelill pidi kahjuks tipu vallutusest loobuma. Tema jäi kaaslasi ootama 3750 meetri kõrgusel olevasse viimasesse laagrisse.“
Järvelill on üks Tallinki suuromanikke, kes kuulus aastaid ettevõtte juhatusse, kuid kahe aasta eest kolis rahulikumasse ametisse Tallinki nõukogusse. Paljud teavad teda ka kui maksuameti kunagist peadirektorit, kes motorolleriga ringi sõitis. Temast kui mägironijast pole aga meedias pikemalt juttu olnud ei enne ega pärast teadet Vinsoni vallutamisest.
See, ja ainsana Vinsoni tipust eemale jäämine ei tähenda, et Järvelill oleks matkajate ja mägironijate seltskonnas juhuslik tegija. Vastupidi, matkamas käib Järvelill isegi selle ajakirja lugejate mõõdupuu järgi kadestusväärselt palju ning Lapimaa loodust tunneb peaaegu nagu oma kodu, olles käinud seal nüüdseks matkamas kümmekond korda. „Kaks korda olen sõitnud Mounio jõel, korra Ivalol ja Ounasjokil,“ pajatab ta oma Lapimaa retkedest. „Kõige rohkem olengi käinud Lapimaal veematkamas. Jalgsimatku tuleb ka ette, aga esimene eelistus on vesi.“
„Kevadel – juuni alguses – on jõgedel mõnus, putukaid pole. Ounajoe matka aegu oli kakskümmend kraadi sooja ja päike paistis kogu aeg. Sõitsime ka öösel, sest vahet pole, kas öö või päev. Põhiliselt käiakse seal sügisel ruska ajal. Inimesed pole avastanud, et kevadel tasub ka. Ainuke risk, et ilm võib olla halb, on kevadel suurem. Tänavu Mouniol oli kõigest kolm kraadi sooja ja sadas lörtsi.“
„Korra püüdsime ka Kebnekaise otsa ronida (Rootsi kõrgeim tipp, 2114 m), aga ei tulnud välja, jäime lumetormi kätte ja pidime alla tagasi pöörduma. Oli septembrikuu. Sel ajal on ilm nii kaugel põhjas juba päris karm,“ jutustab Järvelill. Kebnekaise kandis on ta käinud ka veelgi sügavamal sügisel – novembris, mil ilm võib seal kõvade tuulte tõttu olla juba päris hull. Järvelill treenis seal koos sõpradega Antarktika-ekspeditsiooniks, Vinsoni vallutamiseks. Seikadest, mida Lapimaast jutustada, tal puudu ei tule.
„Leidsin kunagi Helsingist ühe raamatu, Põhja-Soome matkaonnidest – kaks matkameest on kõik need onnid ära kaardistanud, koordinaadid juures ja puha. Lööd koordinaadid GPSi ja lähed ... Eelmisel talvel suusatasime risti läbi Soome kõige tühjema, Kaldoaivi ala, hakkasime Utsiolt pihta ja lõpetasime Sevettijärvil. 30-kilomeetrised päevad ... päris ränk. Keset Kaldoaivit on üks onn – raamat ütleb, et see on kahekohaline, tegelikult mahub ka viie-kuuekesi sisse. Otsisime seda pimedas tund aega ja teise tunni kaevasime lumest välja. Onnis on päevik, mida peetud 1960. aastatest saati – seal polnud talvel mitte kedagi käinud, me olime esimesed! See on lihtsalt nii ligipääsmatu koht ja talvel pole seal suurt midagi teha ka, suvel käiakse kala püüdmas. Onni lähedal on sõja ajal alla kukkunud vana Junkersi rusud, täiesti ehedalt veel alles. Mobiililevi polnud, kaks päeva olime levist väljas. Päris üksi oleks nii riskantne, aga suurema kambaga pole hullu midagi.“
Järvelille sõnul Lapimaa end tema jaoks ammendanud pole, võib veel kümneid kordi käia. Sealne loodus on nii võrratu.
Mis ka tähtis – kui võtad vabaks ühe töönädala, saad Lapimaal teha päris korraliku, peaaegu üheksapäevase matka, kiidab Järvelill. Hommikul Tallinnas autoga laevale, matkavarustus peal. Teisel pool Soome lahte autosse ja padavai põhja poole. Õhtuks oled Lapimaal ja järgmisel hommikul võib matka alustada.
Järvelille ennast tööpäevad eriti ei piira, tema elab vaba elu, küll piiravad aga paljusid sõpruskonnast, kellega ta matkamas käib. Nii on Järvelill praegu selle sõpruskonna – Seiklejate Klubi on selle ametlik nimi – matkade peamine eestvedaja. Paneb paika marsruudi, varub toidu jne.
Matkaja sai Järvelillest kümmekond aastat tagasi. „Reisimas käisin varemgi, aga lihtsalt reisimisest sai ühel hetkel villand. Istusime ükskord sõpradega, rüüpasime õlut ja mõtlesime, et mis me siin passime – on ju palju paremaid asju teha,“ meenutab ta. Nii sündiski Seiklejate Klubi, kuhu nüüd kuulub juba üle 30 inimese. Tasapisi tuleb inimesi klubisse juurde – tullakse tuttava klubiliikme kaudu mõnele matkale ja kui hakkab meeldima, siis hakatakse klubiliikmeks.
Rahvarohkemad on suvised, soojema ilma matkad, talvel tuleb välja põhiliselt karastunud tuumik „Sõdurid jätsid ülemöödunud talvel paraadi ära, ei saanud paari tundi külma käes seista. Meie oma matka Muraka rabas ära ei jätnud, tegime külmööbimist ja polnud hullu,“ jutustab Järvelill.
„Matkamine on nagu haigus, kui see kord meeldima on hakanud, siis enam ei pääse. Kisub hullupööra välja. Kui ma kuus vähemalt paari väliööbimist teha ei saa, siis tunnen ennast kehvasti. Ma pean telgis ööbida saama. Raudselt käin kuus paar korda matkamas – kui mitte kuskil kaugel, siis siinsamas Eestis või Lätis,“ räägib Järvelill. „Ükskõik, kuhu sõidan, ikka üritan sisse võtta ka vähemalt mõne päevase matka.“
Motivatsiooni mõttes on Järvelill n-ö mugavusmatkaja, kes ei aja taga mäetippe ja muid sarnaseid saavutusi. Seda, et Vinsoni tipus käimata jäi, ta ei põe – vastupidi, kiidab hoopis haruldast vaikust, milles ta veetis laagris selle aja, kui teised tippu võtsid. Möödunud aastal Kilimandžaarol ei hakanud ta samuti oma võimete piiri proovile panema, vaid piirdus rahulikult 5000 meetril käimisega.
„Ma ei roni näiteks sõja- või hõimukonfliktide piirkonda. Maailm on nii suur, miks minna kohta, kus võib kuuli või noole või lõhkise pea saada,“ selgitab Järvelill oma reisi- ja matkasihtide valiku põhimõtteid. „Giide ja reisibüroosid me üldiselt ei ole kasutanud, välja arvatud seal, kuhu muud moodi ei lasta – nagu näiteks Kilimand- žaaro ja Machu Picchu.“
„Pärast Antarktikat lubasin naisele, et väga enam väga ohtlikesse kohtadesse ei lähe ... aga mine tea, mis tulevik toob,“ ütleb mees, kelle jaoks peaaegu ükski nädal ei möödu ilma mõne väiksema või suurema matkata.
Suusamatk Kaldoaivi inimtühjadel lagendikel
Kalev Järvelill
Kaldoaivi erämaa (Soome suurim, 2924 km2) Lapi kirdeosas on suhteliselt raskesti ligipääse- tav ja inimtühi ala. Suures osas on tegemist mõnisada meetrit üle merepinna oleva platooga. Kaldoaivi asub Utsjoe tee, Sevettijärvi tee ja Norra piiri vahel. Enamasti matkatakse Sevettijärvilt Nuorgami, või vastupidi. See rada on onnide ja lõkkekohtadega hästi varustatud. Meie otsustasime veebruaris läbida suuskadel piirkonna Utsjoelt Sevettijärvile (ca 90 km). Jaanuar olnuks muidugi põnevam, kuid jaanuaris oli meil ees reis Kilimanjarole. Sellisele matkale minnes ei teeks paha, kui inimestel oleks talvematka kogemus, läbiproovitud varustus, orienteerumisoskus ja -vahendid ning loomulikult lõbus seltskond. Suuskadeks olid Rootsi sõjaväe puusuusad ja vanad head metallkantidega Beskid.
Magamiskott ja sulejoped olid Redfoxilt. Puid ja vett seal ei ole, lume sulatamiseks peab piisavalt gaasi või bensiini olema.
Kindlasti tuleb kaasa võtta kaks priimust. Meil on olnud juhus, kus leegihajuti priimuse puhastamisel lumme kadus ja keetja muutus töökõlbmatuks.
Enamik teekonnast on lage ja tuuline tasandik, mida lõhestavad raskesti ületata- vad jõeorud. Mõnikord ümbritseb sind valge tühjus, kaugusi hinnata on väga raske, kohati on tunne, nagu oleksid Antarktikas. Mobiililevi tasandiku keskel ei ole.
1. päev Lennukiga Ivalosse, lennujaamas on vastas Jouko oma bussiga. Suusad, sel- jakotid, kelk lähevad käru peale, poest võetakse kaasa gaas ning edasi Utsjoele. Õhtul ollakse kämpingus Poronpurijat. poronpurijat@luukku.com, tel +358 400 948 210. 2. päev Tõuseme platoole mööda kelgurada Utsjoe-Nuorgami teelt. Õhtuks jõuame Vais- joki kammi, mis mahutab ca 5 inimest. Koordinaadid (soome süsteem!) 7753852, 3515076. 3. päev Lumi, lumi, pimedus. Päev on lühike, alustasime ja lõpetasime sinkjas pimeduses.
Meie peatuspaik, pisike Adolfi kammi asub ebaloogilises kohas, järsaku all. Leiame selle sirge korstna järgi, mis seisab kõverate kaskede vahel. GPS läheb lolliks, onni otsimisele ja väljakaevamisele kulub 2 tundi! Koordinaadid 7738850, 3535300.
Marsruudi planeerimisel tegin siin vea: kaks järjestikust 30-kilomeetrist päeva muutis matka meie üle 40-aastaste grupile liiga sportlikuks. Oleksin pidanud planeeri- ma Adolfi kammis 2 ööbimist, et päeval üles otsida onnist põhja pool asuvad Junkersi rusud, mille järgi onn oma nime sai. 4. päev Tahaks magada, kuid ees on pikk päev, mis lõpuosas osutub keerulise maastiku tõttu eriti raskeks. Öö Opukasjärvi majas. Väga mugav, hooldatud, mahutab 8 inimest. Koordinaadid 7724137, 3556561. 5. päev Lumesadu, õhtuks jõuame Toini Sanila põhjapõdrafarmi Ivalo-Näätämö teel (toini@sanila.fi, tel+358 16 672 509). Saun, õlu ja ilmselt maailma parim porokäristys. 6. päev Jouko tuleb Toini Sanila farmi järele ja viib Ivalosse Helsingi lennukile.
Kasulikku infot:
www.matkailu.com, laplandfinland.com, inarilapland.org, inari.fi, plappi.fi, luontoon.fi Kaardid:
Sevettijärvi Nuorgam ulkoilukartta 1: 100 000
Kas hommikul supp ja õhtul puder, või vastupidi? Enne supp, siis puder.
Kalev Järvelille matkamenüü
Juba meie esiisad ütlesid, et tühi kott ei seisa püsti, matkal aga peab püsti seisma matkaja, kellel on raske seljakott. Piisav ja maitsev toit on matka õnnestumiseks seega ülioluline.
Kas hommikul supp ja õhtul puder, või vastupidi? Mulle ei meeldi rasket toitu täis kõhuga liikuda, samuti üritan hommi- kul võimalikult palju vedelikku sisse saada. Seega hommikul supp! Olge püreesuppidega ettevaatlikud – need kipuvad ämbripõhja kõrbema.
Kuivades oludes – mägedes ja kõva pakasega – joon hommikul lisaks supile 0,7–1 liitrit teed, siis peab lõunani ilma suurema januta vastu.
Menüüs on oluline vaheldusrikkus. Üritame matkal iga päev teha erinevat putru (kartuli-, odrahelbe-, tatrahelbeputru jne), kasutame lisandeid (kuivatatud seened, tomatid, sibul, puljon- gisegud jne). Leivakatteks läheb juust, suitsuvorst, pekk, suvel on väga hea kalakonserv. Lisaks võtame kaasa mett, suhkrut, pähkleid, kondenspiima.
Talvel tuleb inimese kohta arvestada toitu ca 1 kg päevas, suvel saab läbi 700–800 grammiga. Paadimatkal saab kilodega laristada ja kaasa võtta isegi kotletiasendajat – õlut.
Järgnev on ühe talvematkapäeva toidunorm 1 inimese kohta. Oleme seda mitmeid kordi kasutanud. Loomulikult on igaühe toitumisharjumused erinevad.
Hommik 400 ml suppi ca 1⁄4 lihakonserviga, 50 g leivakatet, 2 kuivikleiba, tee (kohvisõltlastel kohvi). Lõuna 150g leivakatet, 2 kuivikleiba, 1 magus asi – näiteks Mars (mida on hea hoida taskus juhuks, kui jõud tahab lõppe- da), tee termosest.
Õhtu 500 ml putru ca 1⁄2 lihakonserviga, 50 g leivakatet, 2 kuivikut, 200 ml kisselli. Pikemaks õhtuks võiks olla lisanäk- simist, näiteks küpsiseid, pisut piiritust või Strohi (tagab hea une) ning teed (ilma kofeiinita, näiteks rooibos).
NB! Ärge unustage kaasa võtta soola. Kui olete 4–5 päeva sellisel dieedil olnud, siis ei ole enam restoranieineks rahast kahju, isegi Norras.
Kuhu minna, Kalev Järvelill?
Armeenias on võimalik teha väga mõnusaid mägimatku. Armeenias on paari-kolme kilomeetri kõrgused platood, millel asuvad väiksed vulkaanid, tipus on järvekesed. See on väga maaliline. Matka korraldada on lihtne – sõidad Jerevani ja kohapeal saad kõik kiiresti organiseeritud.
Tadžikistanis on lihtsalt ligipääsetavad, kompaktsed ja väga maalilised Fani mäed. Ühtlasi tasub sinnakanti sattudes sisse põigata Usbekistani, saab lisaks esteetilis-kultuurilise naudin- gu Buhaaras ja Samarkandis.
Ukrainas tasub käia kevadel Karpaatide mägijõgedel. Ukraina on üldse ilus. Peruus on võrratult palju võimalusi – mägimatkamine, rafting jne. Machu Picchu rada on ilus, aga seal on rahvast liiga palju. Mägedes on muidugi teisigi häid radu, mille ainus puudus on, et nad ei jõua välja Machu Picchusse.
Uus-Meremaa on ilus, aga igav ja ülekiidetud. Sinna on paras minna matkama pensionärina või lastega.
Birma – mõnus jalutuskäik vana kultuuri juurde. Ettevaatust madudega!
Kuidas Seiklejate Klubi tõestas lätlastele, et eestlased on pidurid
Möödunud jaanipäeval sõitsime jalgratastega Ventspilsist Kolka neemele, umbes 12 oli meid. Sealkandis on väga ilus. Eksisime ära, ühel hetkel ei saanud enam aru, kus täpselt oleme. Jõudsime mingisse külla. Seisis seal üks lätlane taluväraval ja juhatas – ei, ärge siit minge, siin on tupiktee.
Peatusime, arutasime – ikka võiks vaatama minna, kuhu jõua- me! – ja panime edasi. Lätlane rehmas käega, kui nägi, et lähme edasi, aga mis meil sellest ... kuni 15 minuti pärast olime tõelises rägas. Paar meest püüdis sellest veel läbi murda, aga ei tulnud välja.
Ega midagi, poole tunni pärast väntasime lätlase majast teistpidi mööda, mees lasi hoovi peal koos naisega naeru. Tõestasime lätlastele, et eestlased on tõepoolest pika arusaamisega pidurid.
Paadimatk Ivalo jõel kõrvalepõikega Hammastunturile
Kalev Järvelill
Ivalo on minu arvates Lapimaa ilusaim jõgi, samuti on seal mõnusaid kärestikke, mida Eestist või Lätist ei leia.
Jõe veetase on sõltuvalt lume sulamisest ja sademetest väga kõikuv. Madalama vee puhul on kärestikud suhteliselt kergesti läbitavad. Vool on piisavalt kiire ka kummipaatidele, kuid parim on kasutada kanuusid. Matka kestel pidime kanuusid küll parandama, sest kärestikes on kivid!
Lapimaa täielikumaks nautimiseks soovitan päeva-kaks jalutada jõe lähiümbruses.
Parim aeg matkaks on juuni esimesed nädalad (aga uurige enne, kas jää on läinud!). Siis on 24 tundi ööpäevast valge ja sääski veel ei ole. Teine hea periood on augusti lõpp või septembri algus. Meie käisime septembri teisel nädalal, nn ruska ajal, osales 8 kanuud 16 seiklejaga.
1. päev Kanuud eelmisel õhtul käru peale või autode katustele seatud, suundume esimese hommikuse laevaga Helsingisse, sealt kohe edasi, et jõuda ööseks sihtpunkti Repojoe sillale Kittilä-Inari teel. Sinna on Helsingist üle 1000 km.
Peatume ainult tankimiseks. Toit on kaasas, et mitte kulutada aega peatusteks. Kui autotuled lõpuks kohisevat jõge valgustavad, on hea tunne küll. Silla juurde saab telgid püsti panna. Pärast väikest grokki läheme magama. 2. päev Hommikul viime autod Ivalosse, ülejäänud seltskond sätib seni varustuse ja paadid valmis. Meil on vedanud, nädal aega vihma on jõevett kergitanud. On kuulda, kuidas vool kolinal kive kaasa veab! Sõitu ei hakka ma kirjeldama, seda peab ise läbi elama. Õhtul seame telgid üles kuskil metsas Ivalo jõe ääres. 3. päev Jõgi, kärestikud. Klassifitseerime neid ämbri- või vannikärestikeks, sõltub sellest, kui palju vett kanuusse viskab. Paar korda tuli päästeoperatsioone korraldada sealhulgas minu ja varustuse väljaõngitsemiseks. Õhtuks jõuame Ritakoskile, kus on nii tasuline kui ka tasuta onn. Meie võtsime tasulise (võtmed saime Saariselkält), kuna oli plaanis pikem peatus.
4. päev Jalgsimatk Hammastunturile, millel on 530 m kõrgust. Pikk päev, lahkuma peab varakult, muidu jääb pimeda peale! Vaja- lik on orienteerumisoskus, sest radu ei ole! 5. päev Paikame kanuusid, kütame sauna, korjame seeni. Sauna keris on olemas, sõrestikku tuleb kohendada ja koormakile peab nii suurel kambal ikka kaasas olema. Soovijad teevad jalgsimatka Pahaojale.
6.päev Jälle jõele. Õhtul lõpetame, kokku läbiti selle matka käigus jõel ca 100 km. Toome Ivalost autod, mõne telefonikõnega õnnestub saada ka onn magamiseks Ivalo lähedal. 7. päev Varahommikul asume teele ja õhtuks jõuame Helsingis laevale.
Kui tagasiteel teha veel üks ööbimine, siis tekib võimalus külas- tada Rovaniemis Arcticumi ja Marttiini tehase muuseum-poodi, mida soojalt soovitan!
Kasulikku infot
Raamatud: Suomen melontaopas ja Eerikki Rundgren „Retkimelonta“, mis sisaldavad kärestike kirjeldusi. Mõnda kärestikku on mõistlik enne ka kaldalt uurida! Ajakiri Retki 2007/5.
Kaardid: Hammastunturi-Saariselkä ulkoilukartta 1 : 100 000, Lemmenjoki ulkoilukartta 1 : 100 000, Soome teede kaart. Internet: luontoon.fi; matkailu.com