Kuhu sattusid kaks kanget seekord, saame teada Tiit Pruulilt.
Teet Margna ja Kristjan Jõekalda külastasid koos oma meeskonnaga, kuhu kuulus ka Tiit Pruuli, Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani ehk Lõuna-Kaukaasiat ehk Taga-Kaukaasiat (viimast määratlust peetakse tihti Vene impeeriumi pärandiks, aga eestikeelses kirjasõnas on see tugevasti juurdunud). Samamoodi võime arutada, kas poisid käisid Gruusias või Georgias, kas õige oleks öelda Mägi-Karabahh või Artsakh ja kas selle piirkonna suurim linn on Stepanakert või Khankendi või hoopis Xankəndi. Need on vaid üksikud näited suurest kultuurilisest ja poliitilisest segadusest, mis selles piirkonnas valitseb. Segadus ei ole mitte ainult kaugelt vaatajate peas. Segaduses on ka paljud kohalikud elanikud, sest nad saavad aru, et mitmed geopoliitilised jõujooned mängitakse ses regioonis lähiajal tõenäoliselt ümber.
Kaukaasias on põnev ja pinev
Vahetult enne kui kohale jõudsime, oli Aserbaidžaan ajanud armeenlased välja Mägi-Karabahhist. Vahetult pärast seda, kui me lahkusime, lasi Vene piirivalve maha ühe Gruusia kodaniku.
Gruusias tulevad 2024. aastal presidendivalimised. Ärevust on õhus juba praegu. Kardetakse taas vägivaldseid kokkupõrkeid tänavatel. Venemeelse valitsuse ja Euroopa-meelse opositsiooni jõuvahekorrad on üsna piiripealsed, aga opositsioonil pole karismaatilist liidrit, kes neid ühendada suudaks.
Kui olime Armeenias, kardeti seal, et tänavatele võivad ilmuda 100 000 Mägi-Karabahhist põgenenut, kes nõuavad valitsuselt ajalooliste Armeenia alade eest edasi võitlemist.
Alates 18. sajandi lõpust on armeenlased näinud Venemaad kui liitlast kristliku kultuuri ja armeenia rahva kaitsel. Samas on armeenlased aru saanud, et see tugi on valikuline ja neid endidki on ära kasutatud Vene ekspansiooni hüvanguks. Suhtumine Venemaasse on Armeenias viimasel ajal oluliselt muutunud. Septembris teatas peaminister Nikol Pašinjan, et on olnud strateegiline viga toetuda ainult ühele partnerile, st Venemaale. Armeenia liitumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ehk sisuliselt otsus, et sõjakurjategija Putin tuleb kohtu pidamiseks välja anda, ärritas Venemaad meeletult. Armeenia on formaalselt siiani koos Venemaa, Kasahhi, Valgevene ja teistega Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liige. Tänaseks on Armeenia osalus sisuliselt peatunud, ta ei osale sõjalistel ühisõppustel ega ole nimetanud organisatsiooni juurde oma esindajat.
Venemaa propagandistid eesotsas vere poolt armeenlanna Margarita Simonjaniga on tagajalgadel ja tuletavad armeenlastele meelde, kui sõltuvad nad majanduslikult Venemaast on ja kuidas Armeenia piire valvavad vene soldatid. Lisaks kujutatakse Venemaal Pašinjani jt armeenia rahvuslikke poliitikuid kui George Sorosi ja muude „liberastide“ sabarakke. Õnneks püüab Euroopa Liit Armeenias haarata üha suuremat rolli. Loodetavasti taastuvad mõne aja jooksul ka EL-i ja Armeenia läbirääkimised, mis armeenlaste initsiatiivil 2013. aastal lõpetati.
Emotsioonid esikohal
Kaukaasia rahvad on, teadagi, väga emotsionaalsed. Emotsioonid mängivad tähtsat rolli ka omavahelistes suhetes. Kui küsida näiteks rahvalt x, et miks te rahvast y ei salli, siis vastus on tihti selline, ei salli küll, aga nemad ei salli meid veel rohkem.
Armeenia ja Aserbaidžaani vastasseisule võib leida rohkem argumente. Aga miks ei saa hästi läbi ka armeenlased ja grusiinid?
Aga kõik need rahvuslikud, majanduslikud ja poliitilised heitlused ei seganud kuigivõrd kahte kanget, kelle matkad kulgevad ikka ja alati rõõmsalt ja positiivselt.
***
Kahe kange seiklused Lõuna-Kaukaasias jõuavad teleekraanile alates märtsikuust.
Tekst ja foto: Tiit Pruuli