Kajakimatk kodumaal

Mart Reimann on seiklusmatkaja ja matkajuhina osalenud jalgsi-, kanuu-, jalgratta-, suusa- ja süstamatkadel. Just süstal ehk kajakil matkas ta hiljuti ka kajaki sünnipaigas – Gröönimaal.

Mart Reimann on seiklusmatkaja ja matkajuhina osalenud jalgsi-, kanuu-, jalgratta-, suusa- ja süstamatkadel. Just süstal ehk kajakil matkas ta hiljuti ka kajaki sünnipaigas – Gröönimaal.

Just Gröönimaa on koht, mida sageli mainitakse esimesena, kui räägitakse süsta ajaloost. Kuigi kajakk, mis eskimo keeles tähendab jahimeeste paati, oli kasutuses kogu Arktikas, peetakse just gröönlasi kõige suuremateks kajakisõidu meistriteks. Loodusli- kud tingimused ja jahipidamisviisid seadsid just Gröönimaa küttidele kõige suuremaid nõudmisi.

Arktika põlisrahvaste seas kasutusel olnud kajakist, mis koosnes puust raamist ja hülgenahast, said innustust ka eurooplased, kes 19. sajandi lõpul hakkasid analoogseid veesõidukeid arendama. Kui enamus Euroopa rahvaid nimetas uue sõiduvahendi eskimote eeskujul kajakiks, siis eestlased võtsid kasutusele täiesti omakeelse nime – süst. Kuigi Eesti teatmeteosed annavad kajaki mõiste vasteks veel ajaloolise hülgenahkse eskimote sõiduvahendi, kasutatakse rahva seas tänapäevase matkavahendi kohta nii süsta kui kajaki nimetust.

Pensionäriturism

Gröönimaa nimi käib sageli läbi seiklus- ja matkaajakirjadest. Seega oli mulle jäänud mulje, et Gröönimaa on sihtkoht noortele ja seiklushimulistele rändajatele. Tegelikult kohtab noort seljakotiga matkajat sellel kaugel saarel haruharva. Gröönimaale saamine on kulukas, kuid sageli nõuab veel rohkem väljaminekuid saarel liikumine, kuna vahemaad on tohutud. 56 000 elanikuga saarel on vahemaa kõige põhjapoolsema ja lõunapoolsema asula vahel võrreldav Tallinna ja Sharm el-Sheikh’iga ning naaberlinna lendamine on üksjagu kulukam kui Eestist Egiptusesse. Seetõttu on reis Gröönimaale midagi sellist, mida pikalt ette planeeritakse ja milleks kaua raha kogutakse. Enamuse turistidest moodustavad need, kellel selleks kõige rohkem aega on olnud, nimelt pensionärid. Üksikud nooremapoolsed turistid on sellised, kellel on sageli ka juba pool maailma läbi käidud. Nii reisijuhid kui reisifirmad rõhutavad – Gröönimaa on sihtkoht kogenud rändajale. Kuigi tegemist on kajaki kodumaaga, ei ole pensionäriturismi domineerimise tõttu süstamatkamise teenus Gröönimaal just väga laialt levinud. Enamik matkaajakirjades kirjutatust on otsast lõpuni Euroopa või Ameerika matkajate endi poolt korraldatud. Mina sain lõpuks jutule ühe Ilulissati reisikorraldaja Silverioga – itaallane, kes juba 30 aastat Gröönimaal elanud.

Gröönimaa kõige kuumem turismipiirkond Ilulissati linn ja Disko lahe piirkond on Gröönimaa kõige populaarsem turismisihtkoht oma rohkete liustike, rikkaliku vee-elustiku ning kaunite mägede ja fjordidega. Üheks põhiliseks tõmbenumbriks on Ilulissati liustik – põhjapoolkera suurim, mis toodab sama palju vett päevas kui New York tarbib aastas. Ilulissati liustikust lahti murdunud jäämäed võivad triivida päris kaugele lõunasse. Arvatakse, et just siit pärines ka Titanicule saatuslikuks saanud jäämägi.

Gröönimaa hakkas minu reisiootusi ületama juba esimestel päevadel. Ükski foto ega isegi mitte film ei suuda edasi anda pooltki jäämägede võimsusest ja suursugususest. Vaalade poolt välja hingatav veepilv on palju suurem ja efektsem kui ma ette kujutasin. Filmidest meelde jäänud koerte kilamine on kogu aeg fooniks ja lämmatab tavaliselt tüüpilised linnahelid. Ilulissat on linn, kus elab 4500 inimest ja 6000 koera.

Ilulissati jõudes oli mul kange tahtmine proovida aerutada ka mõne tõelise Gröönimaa kajakiga. Kui mootorpaatide tulekuga kajakkidel küttimine lõppes, jäid ka oskused unarusse. Kuid praeguseks on kajakid uuesti au sisse tõusnud – seda küll uues vormis spordi- ja puhkevahendina. Igas linnas on kohalikud kajakiklubid, kus iga klubi liige endale ise kajaki valmistab, loomulikult täpselt enda mõõtude järgi. Minu õnnetuseks ulatusid ka suuremad klubiliikmed mulle kõigest kaenla alla ja ühtegi kajakki ma sisse ei mahtunud. Kui ma Silveriole mainisin, et kajaki kodumaal võiks ka traditsioonilise kajakiga matku teha, laitis ta selle mõtte kohe maha, öeldes, et traditsiooniline kajakk peab ikka iga sõitja mõõtude järgi olema ja ei ole pooltki nii mugav kui kaasaaegsed süstad.

Ettevalmistused matkaks Silverio süstabaas asub Ilulissatist 60 km kaugusel Agluktogi saarel mahajäetud Ataa külas, kuhu Silverio on rajanud Smilla puhkekeskuse. Nimelt toimusid siin läheduses filmi „Preili Smilla lumetaju” võtted, mida ka Eesti telekanalites on näidatud.

Muidugi olin ma eelnevalt Silveriot matkavarustuse osas põhjalikult küsitlenud. Ta oli korduvalt kinnitanud, et tal on kõik olemas. Kohale jõudes tõdesin, et kõik oli tõesti olemas, kuid seisukord jättis soovida. Laoruumi katus oli nähtavasti juba pikemat aega üsna lääbakil olnud ja kuiva kohta oli raske leida. Süstad olid õnneks kvaliteetsed Prijoni mudelid. Jääolude ja kalli hinna tõttu klaasplastist süstasid Gröönimaal peaaegu ei kasutata. Plastikust süstad on odavamad ja jäistes oludes ka töökindlamad. Varustuse hulgast korraliku päästevesti ja pritsmepõlle leidmisega läks veidi aega. Kogu varustuse komplekteerimiseks kulus pool päeva. Kui ma vahepeal puhkekeskuse taanlasest perenaisele Emmale kurtmas käisin, ütles ta kurvalt, et ta on ka ise selle peale mõelnud, aga Silverio arvab, et see varustus käib küll, ja üleüldse pööratakse Gröönimaal turvalisusele liiga vähe tähelepanu. Puhkekeskuse gröönlasest tööline William aitas mind väga abivalmilt, kuid tema pilgust peegeldus arusaamatus, et miks ma nii pirtsakas olen.

Lõpuks matkale

Oma pika ja vaevalise varustuse komplekteerimise lõpetanud, sain lõpuks matkale asuda. Kõige enam hoiatussõnu turistidele käib jäämägede kohta. Jäämägedest lahtimurduvad kamakad võivad põhjustada kuni 10 meetri kõrgusi nn minitsunamisid. Rannikul telkivaid turiste on vesi minema uhtunud. Matka alguses koondus ka minu suurim tähelepanu just jäämägedele. Iga ragina ja mürina korral keerasin kohe süsta nina jäämäe suunas, et jääkamaka kukkumise tagajärjel tekkinud lainega paremini toime tulla. Mõne aja pärast jõudsin arusaamisele, et jääkamakad, mis suure mürinaga jäämäest lahti murduvad, on tegelikult palju väiksemad, kui mürinast oletada võib, ja kuna fjordid on hästi sügavad, siis tekib ohtlik laine alles vahetult kalda ääres. Pikapeale õppisin mürina järgi hindama kukkuva jääkamaka suurust. Esimese matkapäeva lõpuks jõudsin Eqip liustiku äärde. Teatavasti katab 80% Gröönimaa territooriumist jääkilp, mida ääristavad mäed. Seal, kus esinevad orud või kurud, voolavad alla liustikukeeled, mis jäämägesid toodavad. Öö liustiku ääres on nagu lahinguväljal või karjääri ääres, kuna jää liikumisega kaasnevad lõhkamisele sarnanevad helid.

Kahtlased eestlased

Teise päeva hommikul otsustasin liustikku lähemalt uurima minna. Liustiku juures on vana prantslaste polaaruurimisbaasi kohale rajatud eksklusiivne puhkekeskus. Eksklusiivne on eelkõige asukoht; majutus on suhteliselt askeetlike tingimustega puitmajakestes. Kahepäevane pakett koos transpordiga Ilulissatist maksab 5000 krooni. Puhkekeskuse õuel nägin ühte tüdrukut jalutamas. Kuna enamik noortest on siin giidid või majutusasutuste teenindajad, siis astusin ligi ja tegin juttu. Tina oli puhkebaasi perenaine ja ootas järgmisi kliente. Kui küsisin, et kes siis nii kallis kohas on põhikliendid, ütles ta nagu iseenesestmõistetavalt, et loomulikult pensionärid – teistel ei ole ju nii palju raha.

Muidugi küsiti ka minu kohta. Ütlesin, et olen Eestist ja tulin nädalasele süstaretkele. Seepeale vaadati mind üsnagi kahtlustava pilguga. Paar nädalat tagasi päästeti helikopteriga üht Ilulissati linna taha eksinud eestlast (vt Go Discover 4/2006), mis jääb tõenäoliselt selle piirkonna suurimaks uudiseks veel

mõneks ajaks. Tina uuris, et kas ma ikka tean, kui ohtlik on mägedes ja fjordides. Tema veenmiseks rääkisin oma varustusest ja kogemustest. Tundus, et lõpuks suutsin teda veenda selles, et mulle ei ole vaja päästehelikopterit kutsuda. Tina ütles, et tegelikult on minusuguseid hulle veel – eelmise päeva õhtul jäid lähedale laagrisse kaks Norra tüdrukut, kes olid kuus päeva mööda jääkilpi matkanud.

Norrakad Marit ja Cristelle olid ainsad Gröönimaal kohatud inimesed, kes kasutasid ööbimiseks telki ja kelle jaoks matkamine oli midagi enamat kui paaritunnine jalutuskäik. Nad olid matkanud Ilulissatist möö- da jääkilpi umbes 100 km. Uurisin neilt, milline on sobiv marsruut päevaseks teekonnaks ja asusin teele. Kõigepealt läksin liustikukeele servale. Liustikukeele äärde oli kuhjunud mitme meetri kõrgune liustikuvall, just nagu geoloogiaõpikus. Need, kellele jääb Eesti maastike vormimine mandrijää poolt arusaamatuks, soovitan minna Gröönimaale, kus saab kiiresti selgeks, milliseid mägesid suudab mandrijää kokku kuhjata või paigast liigutada. Kuna liustikukeel voolab mäe nõlvalt alla ja on täis suuri lõhesid, mis võivad iga hetk suure mürinaga kokku kukkuda, siis on liustikukeele peale minek väga riskantne. Minul aga oli tahtmine ikka Gröönimaa jääl jalu- tada ja nii seadsingi sammud mööda liustikukeele serva jääkilbi poole, kus käimine turvaline. Minu teekond osutus oodatust palju pikemaks, kuna ilma lõhedeta jää leidsin alles 10 km pärast. Kui õhtul oma 30 km jalgsimatkalt tagasi jõudsin, astusin ka puhkebaasist läbi, et tõestada eestlaste suutlikkust. Seal oli kaks taanlasest teenindajat ja kaks klienti, kes mind nähes rõõmustasid (võib- olla tõesti muretseti) ja õhtusööki pakkusid. Ega ise polekski enam viitsinud pärast väsitavat päeva toitu priimuse peal sussitada.

Kolmandal päeval asusin teele Disko lahe suunas ja sain aru, et siiani olid jäämäed olnud ikka üsna ohutud, sest nad seisid ühe koha peal paigal. Disko lahe piirkonnas on tõusu ja mõõna vahe 2 meetrit. Ikerasaki fjord, kus ma aerutasin kolm päeva, oli suhteliselt lai ja avar, kuid väljapääs fjordist, mille kaudu Disko lahele tahtsin jõuda, oli suhteliselt kitsas: see tähendab, et vool oli seal päris kiire. Uurisin enne natuke tõusude ja mõõnade kohta, et äkki saaks fjordist väljuda allavoolu. Selle peale öeldi, et ära näe vaeva, nagunii sa ei ole õigel ajal õiges kohas. Vastuvoolu ma fjordist välja pressisingi, triivivaid jäämägesid trotsides. Eriti kõhedaks võttis siis, kui paarikümne meetri kaugusel üks jäämägi teisele täie hooga selga sõitis – käis selline mürin, et raputas kogu kere päris korralikult läbi.

Muretu telkimise maa

Neljandal päeval võtsin suuna Saqqaqi külale Disko lahe kaldal. Kui fjordis olid lained vaid paarikümnesentimeetrised, siis lahel küündisid nad meetrini. Tuule suunda oli suhteliselt lihtne ette ennustada, sest see puhub enamasti jääkilbi poolt. Saqqaq oli ainuke koht mu matka jooksul, kus oli mobiililevi ja seega teatasin Silveriole, et minuga on kõik korras. Jäin Saqqaqi küla kõrvale laagrisse. Telkida on Gröönimaal muretu, kuna siin ei ole kunagi olnud eramaad ja telkida võib kõikjal. Ka käib gröönlaste tavade hulka see, et teiste tegemised sind huvitada ei tohi, mistõttu ei kohanud ma isegi uudistavaid lapsi. Küll astus ligi üks Taani vanapaar. Kui nad mu süsta nägid ja kuulsid, kust ma tulen, hüüatas vanaproua ahastavalt: „Kas su ema teab seda?”

Viiendal päeval aerutasin tagasi fjordi; seekord oli tuul vastu. Saqqaqi lähedale olid kogunenud suured, ca. 10 meetri kõrgused jäämäed, mille vahel tekkisid väga ebameeldivad põrkavad lained, samasugused nagu sadamamuulide ääres. Lõpuks õnnestus mul tagasi kaitsvasse fjordi saada. Kõiki hoiatusi arvesse võttes hoidsin jäämägedest mõõdukasse kaugusse. Nüüd kogesin, mis kasu sellest on. Umbes saja meetri kaugusel kukkus üks kahekordse maja kõrgune jäämägi külili. Nagu me kõik teame, on vee peal vaid jäämäe väiksem osa. Vee all olev suurem osa aga sulab kiiremini kui veepealne osa, seega keeravad jäämäed ennast teatud aja tagant ümber, mis on väga võimas vaatepilt.

Kuuendal päeval kogesin, kui muutlikud võivad olla jääolud. Fjordides esineb palju väikseid triivivaid jääkamakaid ja selline jääsupp võib kiiresti oma asukohta muuta. Kui ma kaks päeva tagasi olin selle fjordi- lõigu läbimiseks kulutanud tunni, siis nüüd läbisin sama lõiku üle 4 tunni. Kohati on jäätükid kokku külmunud. Peale vaadates ei saa aru, kas sinu ees hulbib kümmekond jääkamakat, mille vahelt ilusasti läbi aerutada saab, või on nad kokku külmunud ja sul tuleb need aeruga lahti raiuda. Masendavaks tegi olukorra veel see, et üle 12 tunni oli sadanud vihma ja sooja oli kõigest kaks kraadi.

Seitsmenda päeva hommik oli endiselt vihmasajune, kuid lõunaks vihm vaibus, päike hakkas paistma ja sooja oli 15 kraadi. Pärast eelmise päeva ponnistusi oli tunne nagu tõelises paradiisis. Septembrikuu alguspäevadele vaatamata soojendas päike tugevalt ja matka lõpuks võis kipitavat näonahka arvestades ja peeglisse vaadates täheldada ka päikesepõletust. Kuid kümmekond kilomeetrit enne oma 200 km pikkuse süstamatka lõppu sain retke suurima elamuse. Aerutasin vaikses ja idüllilises fjordis, kui äkki kuulsin selja taga häält, mis vere tarretama pani. See oli heli, mis tekib siis, kui vaal välja hingab. Nägin endast umbes 20 meetri kaugusel vaala seljauime. Hiljem tarku raamatuid uurides ja kohalike juttu kuulates selgus, et tõenäoliselt oli tegemist heeringvaalaga, kes on kuni 20 meetri pikkune ja sinivaala järel suuruselt teine imetaja. Kohalikud gröönlased olid mulle kinnitanud, et vaalad ei rünnanud kajakke isegi siis, kui neile jahti peeti (loomulikult peeti jahti kõige väiksematele vaaladele, mitte heeringvaalale). Ikkagi oli tunne väga kõhe. Kuigi vaalad olid minu retkel üpris tavaline nähtus, ei olnud nad nii lähedale tulnud. Enamasti märkas vaala kaugele paistva veepilve järgi. Peale selle olid sagedased uudistajad ka hülged.

Seitsmenda päeva lõpuks jõudsin tagasi Ataasse. Seal ootas Silverio, kes viis mind tagasi Ilulissati. Temaga oli kaasas Klaus, Disko piirkonna turismiarendusfirma Destination Disko juhataja. Klausi sõnul olevat Silverio rääkinud, et tal on matkal üks kriitiline eestlane, kes teab üht- teist seiklusturismi korraldamisest. Klaus uuriski, mida ma arvan piirkonna seiklusturismi potentsiaalist. Kuna olin oma süstaretkest tõsises joovastuses, tundus ka potentsiaal minu silmis väga suur. Klaus aga rääkis nende turunduspõhimõtetest. Tudengitel ei ole raha – mõttetu sihtgrupp. Kui noored raha teenima hakkavad, loovad nad pered, aga lastega ei ole Gröönimaal midagi teha – jälle perspektiivitu sihtgrupp. Ükskõik kust alustades jõudis Klaus ikka välja selleni, et ainuke perspektiivikas sihtgrupp on pensionärid.

Minu jaoks oli see aga pika puuga minu elu parim retk. Sama kinnitavad ka paljud teised rändurid oma reisikirjades. Loomulikult ei hakka Gröönimaal seiklusturiste olema nii palju kui laeva- ja helikopterituuridel käivaid pensionäre, kuid aastatepik- kune rahakogumine on seda elamust väärt.

Kui me lõpuks Ilulissatis maabusime, tundus mulle, et olin Klausi pessimismi noorte seiklejate suhtes kahandanud. Mina tuleksin ju esimesel võimalusel siia tagasi, miks siis mitte teised süstamatkahuvilised.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga