Kaja Saksakulm Tampere. Minu Soome

See on teos inimeste­, mitte riikidevahelis­test suhetest. Ja kuna autor töötab Jyväskylä ülikoolis, siis on Kaja Tampere maailm aka­deemiline. Aga õnneks mitte akadeemiliselt raskepärane. Me ei saa „Minu Soomest“ teada just palju Soome riigi ja maa kohta, küll aga mõndagi soomlaste kohta. Mõnigi küsimus, mis raamatus püstitatakse, on vägagi oluline, alates sellest põhi­põhilisest – mida naabrid ja hõimuvelled tegelikult üksteisest teavad.

See on teos inimeste­, mitte riikidevahelis­test suhetest. Ja kuna autor töötab Jyväskylä ülikoolis, siis on Kaja Tampere maailm aka­deemiline. Aga õnneks mitte akadeemiliselt raskepärane. Me ei saa „Minu Soomest“ teada just palju Soome riigi ja maa kohta, küll aga mõndagi soomlaste kohta. Mõnigi küsimus, mis raamatus püstitatakse, on vägagi oluline, alates sellest põhi­põhilisest – mida naabrid ja hõimuvelled tegelikult üksteisest teavad.

Soomes on 30 000 eestlast ja Eestis on ligi miljon eestlast, kellel kõigil on oma Soome ja kes on „oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast“. Millised on soomlased tegelikult ja kuidas nad elavad, tahab teada lugeja. Tahab teada vaatamata sellele, et me kõik peame ennast mõnikord suurteks Soome asja­ tundjateks. Kaja Tamperel on kindlasti õigus, et tegelikult on palju asju „peidus ja varjul ja turvaliselt hoiul inimeste kodudes“, kuhu võõras liiga lihtsalt sisse ei pääse.

Raamatu autor on pää­senud ja aitab lugejailgi koos Professori, Naabri­mehe ja teiste raamatu tegelastega soomlase koju sisse piiluda. Autori oma pealkiri sellele raamatule on „üksinda omade seas“.

“Eks me kõik ole teatud määral üksi, ka omal maal, oma koduski,“ tõdes Kaja Tampere hiljuti Tartus Eesti-­Soome Instituudis toimunud raamatu arutelul.

Kuidas minimaliseerida üksindust, kuidas integreeruda võõrasse kultuuri­ konteksti nii, et oma eneseteadvus ja uhkus võimalikult vähe kannataks – need on küsimused, mis huvitavad autorit. Soomlased on eneseteadlikumad kui eestlased, soomlased on vaoshoitumad, soomlased käituvad paljudes situatsioo­nides teistmoodi. Aga miks on eestlased depressiivsemad?

Seega on need ikkagi kaks erinevat kultuuriruumi, mida tuleb sellistena teadvustada ja mõista. Alles seejärel õpime kohanema ja lõpuks kaob ka üksindus. Kogu protsessi keerukusest saame aimu autori kolleegi Hollandlase eksimuste põhjal. Kurb ja naljakas. Kuid kas on ikka naljakas?

Õpi kuulama, on üks mõte, mis raamatut läbib. Soomlased ei katkesta ega sega kunagi vestleja jutu vahele. Ka teiste kul­tuuride esindajad peaksid varuma aega ja kannatlikkust, et vestluspartnerit lõpuni kuulata. Näiteks väike sõnake „jo“ võib tähendada nii jaatust kui ka kahtlust. Kuula, kuidas sulle seda öeldakse. Sinu arusaamine elust ja inimestest Soomes, ja mitte ainult, peaks olema empaatiline, jääb loetust meelde.

„Selleks et ükskõik kus maailma nur­gas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata,“ ütleb kirjutaja. Kaja Tampere saab kindlasti Soomes hästi hakkama, sest ta on seda maad armas­tama hakanud. Ka mina tunnen neid Kaja kirjeldatud Helsingi­-Jyväskylä kiirtee veeres olevaid pungaminevaid puid, kuid armastan siiski rohkem kaski, mis Wiiralt oma Lamavale tiigrile on kinkinud.

Külvi Pruuli, Jyväskylä ülikooli õppejõud 1989­-2008

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga