Kairo hästihoitud saladus

„Ma ju ütlesin, et näitan sulle päris Kairot, see siin on linna hästihoitud saladus,“ ütles Mohamed. Nad olid jõudnud prügilinna Mokattami mäel.

Ette hoiatamata sattusin kohta, mis tegi end äratuntavaks lõhna kaudu. Õigem oleks öelda, eemalepeletava läbistava haisu tõttu, mis avatud autoakendest ootamatult sisse imbuma hakkas. Aknad kiiresti kinni, see on prügimägi! Olime küll mäkke sõitnud, aga pöörates highway’lt väiksemale tänavale, ei olnud näha mitte prügimäge, vaid aastaid kasimata linnatänavaid.

Kahel pool tänavat kõrgusid mitmekordsed punastest tellistest hooned, nagu neid Kairos igalt poolt leida võib. Mõnel pool olid majad ehitusjärgus, betoonist väljaturritavad teraskimbud andsid märku veel mõnestki ehitatavast korrusest. Tänavad olid kohati sillutatud tänavakividega, enamasti lõi prügi ja muda üle pea. Rõdudel ja akende all kuivasid riided, kriimulised lapsed sagisid ringi, signaali andsid motorikšad ja pilgeni prügikottide all ägavad, inimeste vahel saalivad autod. Koerad nuuskisid prügi keskelt toidujäätmeid, käis kauplemine. Nagu Kairos ikka. Kui neid lõputuid valgeid, rohelisi, siniseid ja musti räpaseid pungitavaid prügikotte poleks igast suunast silma hakanud, poleks midagi kahtlustada osanudki. Prügikottide ja inimeste vahel laveeriv Mohamed andis signaali ja naeris: „Ma ju ütlesin, et näitan sulle päris Kairot! See siin on linna hästihoitud saladus.“

Olime saabunud sõna otsese mõttes prügilinna. Linnal Mokattami mäel on ka nimi – Manshiyat Nasser.

Kairo megalinn ägab prügi all

18-miljonilises Egiptuse pealinnas ringi sõites võib ümbruskond muutuda puhtast linnatänavast prügimäeks. Kairo prügimajanduse eest kandsid aastakümneid hoolt vaid Mokattami mäe prügilinna elanikud, zaballeenid (’prügiinimesed’ araabia keeles). 2003. aastal müüs riik prügiäri välismaistele tegijatele Itaaliast ja Hispaaniast. Uute tulijate ja zaballeenide vahel tekkisid konfliktid. Pole ka imestada, prügist sõltus nende sissetulek ja heaolu. Nende igapäevane leib võeti neil käest ära. Olukord siiski stabiliseerus, piirkonnad jagati ja zaballeenidele jagus taas prügi. Suutes ümber töödelda 80–90 protsenti kogutud prügist, ületavad nad oma tõhusa ümbertöötlemisega tänaseni enamiku prügikäitlejaid. Nad on uhked oma tõhusa töö üle selles valdkonnas. Linna suurusest ettekujutuse saamiseks võiks liita kokku Pärnu ja Viljandi.

Iga päev tuuakse linna tuhandeid tonne prügi ja seda leidub sõna otseses mõttes kõikjal.

Kohale toodud prügi sorteeritakse hoolega: plast, metall, paber, tekstiil, klaas, esemed, mida saab edasi müüa, orgaanilised jäätmed jne. Näiteks plast puhastatakse, jahvatatakse, osa müüakse ümbertöötlejatele, osa läheb aga kasutusse kohalikus tehases, kus valmistatakse nt riidepuid vms. Ka paber ja metall on hinnas. Tööd on jaotatud, ühed koguvad ja transpordivad, teised sorteerivad.

Naised tegelevad toidujäätmetega, sellest saab kohalike sigade ninaesine. 2009. aastal, seoses seagripi levikuga maailmas, hävitas Kairo linn Manshiyat Nasseri 350 000 siga. Sigadel on tähtis osa zaballeenide prügitöötlemise tsüklis, nad tarbivad jäätmete orgaanilise osa. Nende liha on linnaelanike traditsiooniline söök, samuti müüakse sealiha mittemoslemi elanikkonnale.

Peres töötavad kõik, ka lapsed, kes hakkavad vanemaid töö juures varakult aitama ning pärivad vanemate töökogemused ja äri. Jagatakse taaskasutusalast haridust. Hingematva haisu keskel on avatud kohvikud, kus mehed pärast tööd lauamänge mängivad ja piipu tõmbavad, ning poed. Nagu linnas ikka. Prügilinna elanike töö on raske ja tingimused ebatervislikud. Aastatetaguse eluga võrreldes on kokkuklopsitud hüttide ja muda asemel tänavad, koolid ja kliinikud. Kutsekoolis õpetatakse näiteks puutööd, õmblemist ja kudumist.

Kui põlvkond tagasi kasutati prügi vedamiseks ainult eesleid, siis nüüd liiguvad kitsastel tänavatel põhiliselt autod. Eri andmetel töödeldakse 80 protsenti Kairo prügist ümber endiselt siin.

90 protsenti elanikkonnast on vaesed. Rikkamad on kohalikud ärimehed, töö organiseerijad ja vahendajad. Nagu oletada võib, ei ole keskmine eluiga linnakeses kõrge. Elu selles slummis on seaduse mõistes hallil territooriumil, see on riik riigis, kogukond, kus kogu elu on seotud prügiga.

Kuidas prügilinn endale patriarhi sai?

See oli 13. aprillil 1974, kui Ibrahim Farahat muda ja prügi keskel kitsikuses olles käed taeva poole palvetas: Jumal, mida ma siin teen? Jõudnud palve lõpetada, langes ta rinnale rebitud paberileht. Farahat haaras lehekese ja luges: „Ära karda, jutlusta selles linnas, sest mul on palju rahvast siin!“ See oli lõik apostel Pauluse unenäost Uues Testamendis. Mees läks lehega kopti patriarhi juurde ning aastal 1976 sai Ibrahimist prügilinna preester isa Samaan. Ta alustas tööd paigas, mis mahutas 25 inimest. Kui 1986. aastal kukkus üks tööline vaaraode aegsesse kaljukoopasse, mille olemasolu oli ammu unustatud, sai alguse midagi grandioosset. Räägitakse, et just siit Mokattami mäelt transporditi materjali Giza püramiidide ehitamiseks. Hiigelkoobas puhastati sajandite kihtidest, sellest sai koopakirik, mis mahutab 20 000 inimest. Praegu otsib isa Samaan lisaks igapäevatööle vaimulikuna kõrbes paiku, et ehitada zaballeenidele keskus, kuhu prügilinnast minna.

Prügilinna elanikud on iidsete kristlike traditsioonidega kopti kristlased, kes püsivad Kairo islamimaailmas ja hoiavad oma iidset õpetust. Nad ei pea oma tööd, prügi sorteerimist, häbiväärseks ja nimetavad endid ise ümbertöötlejateks. Suurem osa Kairo elanike prügi jõuab zaballeenide linna ja selle ümbertöötlus on linnale praktiliselt tasuta. Zaballeenid on elanud ülejäänud Kairost eraldatuna aastakümneid. Kas nad oleksid seal, kui saaksid midagi muud teha? Nad teevad seda, mida keegi teha ei taha, kuus päeva nädalas, hingates seitsmendal päeval.

Parimad vaated Kairole on just Mokattami mäelt, mitte küll prügilinnast, kuni Giza püramiidideni välja.

 

Tekst ja fotod: Anne Rudanovski

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga