Kaido Kama uitmõtteid LADAKHIST

Ladakh on ajalooline piirkond Himaalajas, praegusel ajal üks osa India Jammu ja Kashmiri osariigist. Kuna ladakhi keel ja kultuur on Tiibeti omadele väga lähedased ning valitsev usk on tiibeti budism, siis on Ladakhi nimetatud ka Väikeseks Tiibetiks. Ma ei kirjuta sedakorda tüüpilist reisijuttu. Et käisime seal ja seal ning nägime seda ja seda. Proovin selle asemel kirja panna Ladakhi-käigu ajal tekkinud katkendlikke ja subjektiivseid mõtteid ja emotsioone. Osa neist mõtetest on esitatud võrdlusena kümne aasta taguse Tiibetis-käigu muljetega.

Ladakh on ajalooline piirkond Himaalajas, praegusel ajal üks osa India Jammu ja Kashmiri osariigist. Kuna ladakhi keel ja kultuur on Tiibeti omadele väga lähedased ning valitsev usk on tiibeti budism, siis on Ladakhi nimetatud ka Väikeseks Tiibetiks. Ma ei kirjuta sedakorda tüüpilist reisijuttu. Et käisime seal ja seal ning nägime seda ja seda. Proovin selle asemel kirja panna Ladakhi-käigu ajal tekkinud katkendlikke ja subjektiivseid mõtteid ja emotsioone. Osa neist mõtetest on esitatud võrdlusena kümne aasta taguse Tiibetis-käigu muljetega.

Kas lihtsalt üks osa Tiibeti kultuurist? Kindlasti mitte, kuigi sarnast on väga palju. Täiesti erinevad on matusekombed. Ning see, mida inimesed oma surnutega peale hakkavad, on ometi üks põhjapanev kultuurinähtus. Ladakhis ehitatakse igale kadunukesele savitellistest põletusahi, surnuaed koosnebki nendest ahjudest. Konstruktsioon on umbes sama, mis meie suitsusaunade kerisahjudel – all tulekolle, selle peal metallkarkass, ainult et kerisekivide asemele pannakse surnukeha. Vanad põletusahjud on väiksemad ja ruudukujulised, sinna pandi kadunuke looteasendis, käed tagantpoolt ettepoole jalge vahelt (põlvede alt) läbi ja kinni seotud. Meie giidipoiss Tamchos näitas täpselt ette, et milline asend. Aga siis juhtus aeg-ajalt nii, et köidikud põlesid läbi, tule käes paisunud surnukeha ajas käed laiali ja lõhkus ahju ära. Ja siis käskisid buda mungad hakata ehitama piklikke põletusahje, kuhu sai surnukeha täies pikkuses lamama panna. Tuhk visati sarnaselt hindudega jõkke. Aga lisaks sellele on kloostrites aeg-ajalt näha tillukesi heledast savist kookoneid (või ministuupasid). Nende kohta öeldi, et seal sees on kadunukeste tuhk. Veidi teisiti käib asi rändkarjakasvatajatel changpa’del. Seal ehitatakse hoopis kõrgele mägedesse põletuse tarvis kivist alused. Seejuures tuleb kogu põletusmaterjal alt üles tassida. Ilmselt on vaja surnukeha alusele mahutamiseks ka tükeldada, mis on siis sarnane Tiibeti taevamatusele. Ja kes see niigi nappi põletusmaterjali ikka lõppemata kogustes üles tassida jõuab, küllap jääb sealt midagi ka linnukestele nokkimiseks. Seda matusekommet võiks siis pidada vaheastmeks põletusmatuse ja Tiibeti taevamatuse vahel. Rasside, keelte ja uskude paabel Kuigi Ladakh kuulub praegu valdavalt Tiibeti kultuuriruumi, siis ometi jõudsid tiibetlased Ladakhi suhteliselt hilja, alles 8. sajandil. Enne neid elasid Ladakhis indoaarialased, kelle tänapäevasteks järeltulijateks on dardid. Nii et see on siis üks haruldasi lugusid maailma ajaloos, kus põlised indoeurooplased tõrjutakse välja mingite teiste tulnukate poolt, tavaliselt käib asi ikka vastupidi. Võib vaid oletada, kes elasid neis mägedes enne aarialasi, kes on ju ajaloo näitelaval ikkagi suhteliselt hilised tegijad. Pakun spekulatsiooni korras välja burušaskid – see on tänini säilinud tilluke rahvas Pakistani territooriumil Ladakhist põhja pool, Hindukuši jalamil. Burušaski keel on isolaatkeel, nii et neil pole ühtegi teadaolevat keelesugulast kogu maailmas. Selle keerulise ajaloo tulemusena kohtab Ladakhis äärmiselt kummalisi rassi, keele ja usu kombinatsioone. Tänapäevaseid dardi keeli peetakse väga algupärasteks – vedadeaegse indoaarialaste keele (klassikalise sanskriti eelkäija) otsesteks järeltulijateks. Dardid eristuvad tiibetlastest selgelt ka rassiliselt. Osa darde on tänapäeval budistid, teine osa moslemid. Ja loomulikult on algupärane kultuur paremini säilinud budistlikel dardidel. Meie käisime ära baltide külas Turtukis, mis asub Shyoki jõe ääres viie kilomeetri kaugusel Pakistani kontrolljoonest. Valdav osa sellest rahvast elabki Pakistani poolt kontrollitavas Baltistanis. Teatmeteoste järgi pidanuks olema tegemist islamiusuliste etniliste tiibetlastega, kes vahetanud mõnisada aastat tagasi budismi muhameedluse vastu. Hoolimata meie Turtuki-visiidi äärmisest põgususest nägime hoopis teistsugust pilti. Tõele vastas see, et keel on tiibeti keele lähedane sugulane (või ka tiibeti keele murre) ning et religioon on islam. Aga kindlasti polnud tegemist etniliste tiibetlastega, selleks olid rassilised ja kultuurilised erinevused liiga silmatorkavad. Mina nimetasin iseenda jaoks neid inimesi poolnaljaga tiibetikeelseteks pärslasteks. Lisaks kõigele muule on tegemist veel väga isemoodi muhameedlusega – Noorbakshi sufistidega. Changpa’de mustad telgid Changpa’d on rändkarjakasvatajad, kes elavad Ladakhi lõunaosas Tsomoriri järve ümbruses 4000–5000 meetri kõrgusel. Changpa’d jagunevad mitmeks hõimuks, nende hulgas on arvestatav osa ka Tiibeti põgenikke – teisel pool piiri elab sama rahvas. Lõppkokkuvõttes jäi mulle mulje, et changpa ei tähenda mitte konkreetset etnilist kuuluvust, vaid on ladakhikeelne üldmõiste nomaadide kohta. Kuigi keelelt ja usult teiste ladakhilaste hulka kuuluvad, erinevad nad kultuuriliselt allpool jõeorgudes elavatest paiksetest põlluharijatest oluliselt. Selle rahva käest tuleb ka see kuulus kitsevill, mida maailmas tuntakse kašmiiri nime all. Changpa’del on isemoodi mustad telgid, mis on tehtud jakivillasest kangast. Ketramine on meeste töö ja ketramine käib väga algupärasel moel – ühe käega antakse karvatuustist heiet peale, teise käega keerutatakse peos lihtsat puupulgakest ja antakse heidele keerd peale. See on siis ilmselt kedervarre eelkäija. Niimoodi kedratud lõngast kootakse kangas, kangasteljed on samuti väga algupärased, raam koosneb vaid kividest ja mõnest puupulgast. Ja nendest kitsastest kangalaidudest õmmeldakse siis telk kokku. Kangas on hõre, telgis istudes paistab taevas läbi. Nii et vihma see ei pea, soojast rääkimata. Aga vihma sajab ka nii harva, et selle pärast pole vaja palju muretseda. Mongolite ja teiste rändrahvaste vildist ger (või jurta) on selle elamise kõrval tõeline palee. Selline puupulk ja jakikarvatuust on meestel alati taskus. Kui on vaja parandada rebenenud hobusepäitseid või sadulavööd, siis hakkab mees kõigepealt pulga peale nööri keerutama. Kui nöör valmis, siis võetakse mütsi seest nõel ja õmblustöö võib alata. Inglaste lollus Kui inglased likvideerisid pärast viimast sõda oma koloniaalimpeeriumi ning jagasid selle Indiaks ja Pakistaniks, siis jäeti Kashmir ripakile. Kashmir oli enne suhteliselt sõltumatu vürstiriik, mida valitses sikhidest Dograde dünastia. Ja inglased ütlesid siis umbes nii, et vaadake ise, kas tahate kokku minna India või Pakistaniga või jääda hoopis omaette. Niipea, kui see oli välja öeldud, nii Pakistan ründas – Kashmiris oli moslemirahva enamus. Viimane Dograde valitseja palus Indiat appi, viimane nõudis enne välja ühinemispalve. Kui see oli esitatud, viis India oma väed sisse. Mõni aasta hiljem (pärast Tiibeti alistamist) vaatas Hiina, et mis meiegi siin niisama passime, ja ampsas endale tüki endise Kashmiri idaosast. Tulemuseks on tänini kestev konflikt ühelt poolt India ning teiselt poolt Hiina ja Pakistani vahel. Endise Kashmiri jagamise kohta pole olemas ühtegi rahvusvahelist lepingut, on vaid relvarahujooned ja needki mitte igal pool. Ka meie Ladakhis viibimise ajal tapeti India-Pakistani kontrolljoonel viis India sõdurit. Viimati oli asi väga terav nn Kargili sõja ajal aastal 1999. Siis ootas ja vaatas kogu maailm hingevärinal, et kas puhkeb tuumasõda või mitte – nii India kui ka Pakistan on tuumariigid. Selle konflikti käigus on peetud lahinguid maailma kõige kõrgemal lahinguväljal – nn Siacheni liustiku sõda peeti rohkem kui 6000 meetri kõrgusel. Kui märgiti maha relvarahujoon India ja Pakistani vahel, siis Siacheni piirkonda minema ei hakatud – ÜRO ametnikud ei uskunud, et see inimtühi kõrgmäestiku ala üldse kellelegi huvi pakub. Aga Pakistan hakkas piirkonda korraldama mägironimise ekspeditsioone ning andma välja lube teiste riikide vastavatele ekspeditsioonidele. India vastas omapoolsete ekspeditsioonidega (NB! Alpinism kui poliitikategemise vahend). Asi lõppes sellega, et India korraldas 1984. aastal eduka sõjalise operatsiooni ja kontrollib piirkonda tänini. Siacheni konfliktis on kokku hukkunud paar tuhat sõdurit, enamik neist küll külma ja muude karmide tingimuste tõttu. Kogu seda jama ei oleks, kui inglased oleksid oma impeeriumi jagamisel asja kas nii või teisiti ära otsustanud. Teisiti otsustamine ehk siis kogu Kashmiri Pakistanile andmine poleks muidugi Ladakhi budistidele midagi head tähendanud. Odrakoristus kolme ja poole kilomeetri kõrgusel Sarnaselt Tiibetiga on oder Ladakhis põhitoidus. Kohaliku odrajahukäki tsampa kohta ütlevad reisiraamatud, et see on nii jubeda maitsega, et parem ärge proovige. Ja seetõttu vist väljamaalastele eriti ei pakutagi, nii et mul õnnestus kümme aastat tagasi Tiibetis nii ära käia, et tsampa jäi maitsmata. Seekord maitsesime ära ja polnud hirmsat midagi, tuletas eelkõige meie kodust kama meelde. Ilmselt seetõttu, et sarnaselt kamaga valmistatakse tsampa röstitud viljast tehtud jahust. Lisakomponendid on jakivõitee ja veidikene juustupulbrit. Tainas segatakse sõrmedega kokku spetsiaalses kausis, need kausid on igas köögis aukohal. Odrast valmistatakse ka kääritatud jook chang, mida reisijuhid nimetavad õlleks, kohalikud ise veiniks ning mis tegelikult meenutab kõige rohkem viinaajamiseks mõeldud meskit. Nägime odralõikust lähedalt pealt Alchi külas Induse jõe orus ja saime ka ise natukene kätt proovida. Samas külas asub Rinchen Zangpo poolt 10.–11. sajandil asutatud kuulus klooster. Otra kitkutakse täpselt samuti, nagu meil omal ajal lina (muuhulgas – heina tehakse sirbiga). Kitkutud odrapeod (või -vihud) pannakse kõrvuti maa peale kuivama. Seejärel pannakse peod hakki, pärast hakis kuivatamist kantakse vili kokku suuremasse kuhja, kus see jääb ootama rehepeksumasinat. Viimane käib külakorda. Veel mõniteist aastat tagasi käis rehepeks nii, et vilja sõtkuti platsi peal hobuste ja jakkidega. Sedasorti rehepeksu nägime oma Tiibeti-reisi ajal 2003. aasta sügisel. XIII dalai-laama kasutamata võimalus Ladakhis näeb praegu enam-vähem sellist elu, nagu oleks Tiibetis olnud ilma puna-Hiina võimu alla sattumata. Ja paratamatult tuleb pähe igasuguseid spekulatsioone. Et kas Tiibeti ajalugu poleks võinud teistsugune olla. Julgen arvata, et oleks võinud küll, kui õigel ajal oleks loobutud isolatsioonipoliitikast ning palutud Inglise krooni kaitset. Praeguselt perspektiivilt vaadatuna on ju selge, et Tiibeti iseseisvus ei saanud säilida olematu kaitsevõime ja agressiivse naabri korral. Kui Tiibet oleks olnud Inglise koloniaalimpeeriumi osa, siis praegu oleks tõenäoliselt tegemist suure autonoomiaga provintsiga India riigi koosseisus. Olemata oleksid kultuurirevolutsiooni õudused, maha tapmata miljon tiibetlast, hävitamata tuhanded kloostrid jne. Aga kõik see on takkajärele tarkus. Selles kontekstis tuleb mulle ahastus peale, kui piiratud me oleme konkreetsel ajahetkel ning võimetud nägema asju laiemas perspektiivis. Ma tean ja tunnen selgesti, et Eesti vagun on praegu haagitud rongi külge, mis täie kiirusega kuristiku poole tormab. Aga lahendust ja õiget käitumisviisi pakkuda ei oska. Kui saaks tänastele sündmustele vaadata n-ö kotkapilguga aegade kõrguselt (näiteks saja-aastaselt vahemaalt), küll siis õiged lahendused välja paistaksid. Need lahendused on meil tegelikult käeulatuses, aga me ei näe neid ega oska kasutada. Kiangid ja kloostritäkud Tegime changpa’de juures ka nädalase ratsamatka ning nägime selle matka jooksul korduvalt metsikuid kiangikarju. Kiang kuulub hobuslaste sugukonda, samasse rühma kuulub ka Kesk-Aasia kulaan, miskipärast nimetatakse neid eesti keeles väga koleda nimega „eeslik”. Tegelikult on nad hobustele lähemal kui eeslitele. Kiangid olid julged ja uudishimulikud, hobuse seljas sai neile läheneda kuni 50 meetri kaugusele. Kiangide armuelu käib nii, et täkk hoiab enda käes mingit kindlat maa-ala, hoiab sealt teised täkud eemal ning ootab siis kannatlikult, et millal mõni mära teda külastada suvatseb. Nägime oma teel päris mitut sellist üksikut ootajat. Märad käivad ringi ja valivad, kellega paarituda. Eelisseisundis on täkk, kus suudab enda käes hoida näiteks joogikohta. Kas nüüd sellest pulmamängu iseärasusest tulenevalt või mõnel muul põhjusel, aga väidetavalt paaritavad kiangitäkud ka changpa’de märasid. Igatahes oli meie hobustega koos varss, kelle papaks öeldi olevat kiang ja kes tõepoolest ka sedamoodi välja nägi (meiega kaasas olnud bioloog ütles küll, et tema tahaks ikkagi DNA-proovi näha). Selliseid kiangi moodi hobuseid oli näha ka teistes karjades. Hakkasime siis hobusemeeste käest küsima, et kus nende endi täkud on, et karjas on ainult märad ja ruunad. Ja kuulsime hoopis huvitavat juttu. Nimelt olevat ühe suurema piirkonna peale ainult üks täkk, kes on kohaliku kloostri oma. Ja see täkk käib siis külakorda mööda karju ja teeb oma tähtsat tööd. Tiibeti budism Kõigist võimalikest maailmausunditest on budism mulle alati kõige rohkem meeldinud. Juba väga noore mehena pidasin Burjaatia-sõidu plaane – seal olid kogu Nõukogude Liidu ainukesed budistlikud kloostrid. Tookord need plaanid plaanideks jäidki ega osanud ma ka seda budismilembust endale selgelt seletada ja teadvustada. Praegu oskan öelda, et budismi juures meeldivad mulle päris mitu asja. Budism ei tähenda jumalapalumist stiilis, et kui ma olen hea laps ja pahandust ei tee, et ehk siis mamma käest vitsu ei saa. Budism on ikkagi ennekõike eneseparandamise ja ‑täiustamise õpetus. (Muuhulgas, just sealsamas Burjaatias olen ma kahjuks näinud ka vastupidist – kuidas inimesed paluvad buda-kujude ees samas stiilis nagu õigeusu kirikus jessukest.) Hoolimata Tiibeti budismi paljudest koolkondadest ja harudest ei ole need harud omavahel teravas vastasseisus. Budismi Tiibetisse toojat ja nyingmapa koolkonna rajajat Guru Rimpochet (indiapäraselt Padmasambhava) austatakse kõigi koolkondade kloostrites. Dalai-laama pildid on väljas kõigis kloostrites, mitte ainult tema enda gelugpa ordu omades. Jne. Proovige endale ette kujutada paavsti pilti mõnes protestantlikus kirikus võis siis Ali ja Husseini kummardamist sunniitide poolt. Tiibeti budismi kõige nõrgemaks küljeks pean vägivallatuse õpetust. Kogu oma lugupidamise juures Tema Pühaduse vastu – raske on endale ette kujutada suuremat karuteenet Tiibeti vabadusvõitlusele, kui tema üleskutseid vägivallast hoidumiseks või siis ühepoolset loobumist täieliku iseseisvuse taotlemisest. Aga eks selle vägivallatusega on ka nii nagu on. Lhasa budistid võivad ju mängida pimesikumängu ja lasta omale söögiks vajalikud elajaloomad maha tappa kohalikel moslemitel. Changpa’d sellist variserlikkust endale lubada ei saa, nemad peavad oma lambad ja kitsed ikka ise veristama. Ladakhi stuupadel võis päris tihti näha suurte sarvedega jakikoljusid ning templites mägikitsede ja -lammaste sarvi. Ei usu mina, et need jakid ja kitsed vanadusse surid, pigem on ikka tegemist mingit sorti ohvriloomadega. Juhtus nii, et meie Ladakhis viibimise ajal tegi oma iga-aastast Ladakhi visiiti ka dalai-laama (Dharamsala ei olegi Ladakhist eriti kaugel). Tema saabumise teed ääristasid kilomeetrite kaupa tuhanded ja tuhanded inimesed, kes ootasid tundide viisi Tema Pühaduse hetkelist möödasõitu. Viirukisuits heljus, Tiibeti lipud lehvisid, inimesed olid selga pannud oma parimad rõivad, emad hoidsid lapsi kätel, et ka nemad midagi näeksid ja pidulikust hetkest ilma ei jääks. Olen iseennast pidanud üsna paadunud ja kalestunud inimeseks, aga midagi pole teha, silm läks niiskeks ja kurk karedaks kogu selle värgi peale. Ladakhi perekond On ammu teada asi, et tiibeti kultuuris on traditsiooniks mitmemehepidamine. Kõige tavalisem on see, et mitu venda on abielus ühe ja sama naisega. Esialgu tundub see kummaline, et miks just seal, kus niigi suur osa meesterahvastest on mungad ja peaks valitsema nii-ütelda meeste defitsiit. Praegu seletatakse asja nii, et sellisel moel hoiti sündimus kontrolli all ning rahvaarv pidevalt stabiilsena (mitu meest ühe naisega saavad vähem lapsi kui üks mees mitme naisega). Nii kõrgel mägedes on ressurss äärmiselt piiratud, põldu pidada saab ainult jõeorgudes väga piiratud maa-alal ning rahvastiku kasv tähendaks automaatselt näljahäda. Tänapäeval on muidugi valdav juba meie mõistes traditsiooniline perekond, aga vanad kombed pole veel päriselt kadunud. Sedakorda saime teada, et pilt on oluliselt kirevam. Traditsiooniline on olnud nii mitmemehepidamine, mitmenaisepidamine kui ka perekond stiilis „üks mees, üks naine”. Suuresti sõltub asi ära puht majanduslikest ja praktilistest vajadustest, et millist tööjõudu ja kui palju on täpselt vaja ühe või teise pere eluviisi juures. Aga üks reegel on alati kindel – vanemate majja saab oma pere luua ainult üks lastest (tavaliselt vanim poeg või tütar). Teised peavad siis kas jääma vanapoisiks-tüdrukuks või minema kuhugi teise perre koduväiks-miniaks või siis hoopis kloostrisse mungaks-nunnaks. Inimesed on rõõmsad ja lapsed ei nuta Olen oma erinevate rännakute ajal juba ammu tähele pannud, et traditsioonilises kultuuris elavate rahvaste lapsed ei nuta või siis nutavad väga harva. Ja seda juba alates meie hõimurahvastest hantidest ja mansidest. Ladakhis olime Phyiangi kloostri juures suurpalvusel (kagyupa koolkonna drikungi haru), mida viis läbi selleks puhuks kohale sõitnud Chesang Rimpoche. Kohal olid tuhanded inimesed, külarahvas nagu ikka koos lastega. Ja kogu selle tseremoonia käigus ei kostnud kordagi laste nuttu (muidugi polnud seal ka probleemiks väikesele lapsele palvuse ajal tissinupp suhu pista). Paratamatult tuli võrdlusena pähe, kuidas mõnel meie kodusel muusikakontserdil väikelapsed röögivad ja siis kõik teised on kurjad, et pidi ta oma pambu siia kaasa vedama. Changpa’de hobused on imetillukesed. Juhtusime pealt nägema, kuidas rautati kaheaastast sälgu, kes meie mõistes oli varsa suurune. Asi käis väga lihtsalt – neli meest haarasid kinni igaüks ühest jalast ja hoidsid sälgu jõuga kinni. Ja kui siis sälg ennast vabaks rabeles ja neli meest hunnikusse maha puistas, naersid kõik asjaosalised südamest nagu maailma parima nalja peale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga