Kagu-Aasia suurim spetsialist Eestis

Tallinna Ülikooli õppejõud Karin Dean elas aastatel 1995–1996 Hiinas ja 1996–2007 Tais. Ta sai 2003. aastal doktorikraadi geograafias Singapuri ülikoolist. Tais elades töötas ta muu hulgas ÜRO erisaadiku heaks Birmas. Ta on olnud mitme kuu kaupa akadeemilisel tööl Vietnamis. Ta on mahuka raamatu „Kagu- Aasia riigid, rahvad ja ühiskonnad“ autor. Tiit Pruuli tegi Karin Deaniga kiirintervjuu.

kaguaasia.jpgKui ühtne Kagu-Aasia poliitiliselt, geograafiliselt, kultuuriliselt ja klimaatiliselt üldse on?

Väga hea, et sa mainisid ka kliimat. Kuigi Kagu-Aasia on kolmes eri kliimavööndis – troopikas, subtroopikas, ekvatoriaalses, mõned mäetipud ehk ka parasvöötmes –, on „palav kliima“ meie jaoks üks ühine märksõna, mis Kagu-Aasia kohta sobib. Kliima mõttes on see piirkond tõesti ühtne. Ent sellega ühtsus ka lõppeb.

Seal on suurearvuliselt esindatud kõik maailma religioonid, kusjuures budistid ei ole sugugi enamuses, nagu tihti arvatakse.

Kagu-Aasia ühisjoon on kirevus ja mitmekesisus. Võib-olla ka oskus võtta naaberpiirkondadelt üle ideid ja asju ning need siis oskuslikult oma kultuuri absorbeerida.

Kagu-Aasia on aastasadu olnud kaubandusteede ristumispaigas.

Kui me tänapäeval räägime Kagu-Aasiast, kas on siis mõni riik, mida me võiks nimetada piirkonna juhtriigiks või veduriks? 

Kui räägime poliitiliselt, siis Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon ehk ASEAN on natuke Euroopa Liidu sarnane institutsioon, kui lihtsustatult öelda. ASEAN-i vaimne liider tahab olla Indoneesia, keda ka üldiselt peetakse praegu Kagu-Aasia kõige demokraatlikumaks riigiks. Teiseks on tegu väga suure riigiga, mis on rahvaarvult neljas riik maailmas. Pärast Suharto režiimi langemist 1998. aastal proovib Indoneesia end näidata intellektuaalse liidrina. Majanduslikus mõttes on inimesed rohkem kuulnud ehk Singapurist, mis on suur finantskeskus ka maailma mõistes.

Singapur on hea näide n-ö korralikust Kagu-Aasiast. Muidu on ju nii, et kui räägime Kagu-Aasiast, tuleb meenutada diktaatoreid, sõjaväelisi riigipöördeid, kodusõdu ja muud sarnast. Kas praegu on võimalik Kagu-Aasias igal pool rahulikult reisida?

Võrreldes möödanikuga kindlasti on. Sõjad ja sõjalised valitsused on leidnud oma lõpu. Konflikte siiski on. Aga sinna, kus on selged rahutused ja sissisõda, turiste lihtsalt ei lasta. Birmas on endiselt piirkonnad, mis on välismaalastele avatud, ja piirkonnad, mis on suletud. Seal on piirkonnad, kus tagakiusatud vähemusrahvad oma vabaduse eest võitlevad – ent need on turistidele off limits. Sinna ei ole transporti, teid või on lihtsalt sõjavägi ees.

Sa oled neid Birma konflikte jälginud aastaid väga lähedalt. Kas näed käegakatsutavas tulevikus mingeid lahendusi?

Enamik maailmast arvab, et lahendus on saabunud, sest suurem jagu vähemusrühmi on keskvalitsusega vaherahu sõlminud. Käivad läbirääkimised, kuidas nende piirkondi arendada. Aga üks grupp – katšinid – sõdivad endiselt ja lahendust ei ole näha. Geriljadena võivad nad mägedes Birma valitsusele tüli tekitada veel pikka aega.

Mis toimub Lõuna-Tai malaidest muslimitega, on seal rahulik?

Sealgi käib edasi vinduv konflikt, on pommiplahvatusi. Turistid tavaliselt nende kolme konfliktse provintsi väiksemates linnades ei käi. Terroristide eesmärk on aga Tai valitsusega seotud isikud, mitte turistid. Seal ei ole üllast võitlust vabaduse eest, vaid eri gruppide poliitilised nõudmised.

Singapur on oma arengus minu silmale väga lähedane Hongkongile. Miks Taiwanit ja Hongkongi ei loeta Kagu- Aasiasse kuuluvaks?

Nad on ikkagi selgelt Hiina kultuuriruumis. Poliitiliselt ja ajalooliselt on nad kuulunud erinevate Hiina dünastiate alla. Tõsi, Hongkongi, Singapuri, Taiwani ja Lõuna-Koread on nimetatud Aasia majandustiigriteks. Aga siin on nad kokku seotud just tänu majanduslikule arengumudelile ja autoritaarse juhtimise sarnasusele.

Mis majanduslikus mõttes Kagu-Aasias toimub?

Kõige parem on seis Singapuris. Järgnevad Malaisia, Tai, Indoneesia, Vietnam. Kõige vaesemad on Kambodža, Laos ja Birma.

Kui kommunistlik on tänapäeval veel Vietnam?

Vietnam on kommunistliku partei juhitud üheparteiline riik. Üks kahest Kagu-Aasias, Laos on samuti kommunistlik. Vietnamis on tugev keskvalitsus, kompartei kontrollib meediat ja on tugevalt võimul. Siin on teatud sarnasus Hiinaga. Vietnamlased ei siuna oma valitsust. Pigem tahab noor vietnamlane kuuluda komparteisse, et olla võimu lähedal, kuuluda eliidi hulka. Võim ja jõukus käivad seal käsikäes. Aastast 1986, kui kompartei otsustas läbi viia majandusreformid, on majandus arenenud kuni üsna viimase ajani päris edukalt. Seal ei ole olnud konflikte, sinna on tulnud palju rahvusvahelist abi ja majandusinvesteeringuid.

Käisid äsja Laoses. Milliste muljete ja teadmistega tagasi tulid?

Laos on Tai kultuuriruumis, seal domineerib sama theravaada budism. On ka palju mägihõime, seal on huvitav teha loodusturismi. Olen mõelnud, et kui Eesti ettevõtjad tahaks selles piirkonnas äri ajada, siis võib-olla oleks just ametlikult kommunistlik, tegelikult aga turumajanduslik Laos hetkel kõige huvitavam paik. See on stabiilne ja arenev turg, kuigi muidugi väikse rahvaarvuga. Laos on nagu Tai 30 aastat tagasi.

Muide, peagi on Eesti-Prantsuse-Laose ühistööna valmimas mängufilm, kus peaosades on kõige kaunim laolanna ja Tambet Tuisk.

Millised on Hiina huvid Kagu-Aasias?

Juba ajalooliselt on Hiina huvid seal alati olnud väga suured. Hiina majanduspoliitilisest mõjust räägitakse palju. Seda kardetakse ja kasutatakse ka ära. Kui ASEAN-i eesistujaks sai Hiina sõber Kambodža, siis oli kohe teada, et suureneb Hiina mõju ASEAN-ile. Hiinat huvitavad maavarad Ida-Timoril, Birmas, Indoneesias. Kui Birma liitus 1990. aastate lõpus ASEANiga, oli üheks liitmise põhjuseks see, et tõmmata Birma välja Hiina embusest. Hiina justkui imbub kogu aeg üle piiride teistesse riikidesse. Oma ettevõtjate, ideoloogia ja kõige muu kaudu. Lõuna-Hiina merd kohtleb Hiina oma sisemerena, see mõistetavalt ei meeldi Bruneile, Filipiinidele, Vietnamile, Taiwanile, Malaisiale. Hiina tegutseb seal üsna agressiivselt, sest seal leidub nii kala- kui ka naftavarusid, ning vaidlusalused asustamata saared oma territoriaalmere ja erimajandusvööndiga määravad ära, kellele need kuuluvad. Paljud riigid mängivad oskuslikult USA ja Hiina suhetel ja kasutavad nende rivaliteeti oma huvides ära.

Kui mina Kagu-Aasiasse läksin, oli põhiline võõrkeel, mida sooviti õppida, inglise keel. Olin seal kümme aastat ja tulin ära 2007. Hiina keele oskajate ja õppijate arv oli selleks ajaks väga palju kasvanud.

Kui palju on Eestis ärilist, akadeemilist ja kultuurilist huvi Kagu-Aasia vastu?

Tallinna ülikoolis on olemas Kagu-Aasia uurimisrühm, kes tegeleb valdavalt küll piirkonna maismaariikidega, suures osas Birmaga. Tean inimesi, kes teevad uurimistööd Indoneesia teemadel. Kõik kokku suhteliselt vähe, aga võrreldes seitsme aasta taguse ajaga, mil alustasime, on toimunud ikka selge areng. Praegu on kolme ülikooli vahel loomisel ühisõppekava Aasia majanduse ja poliitika kohta, kus Kagu- Aasia suuna moodul on üks spetsialiseerumisala. See algab 2016. aasta sügisel. Meil on ka tudengeid Taist, Filipiinidelt.

Eesti ärimehed tegutsevad Aasias ikka enamasti Hiinas, Jaapanis või ka Indias. Kagu-Aasias on neid vähem, aga on mõni üksik hea näide: üks firma tegutseb näiteks Malaisias. Mõned kohalikud Eesti aukonsulid on väga aktiivsed ja alati valmis huvilisi aitama.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga