Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast

Sandra Jõgeva käis New Yorgis uue dokumentaalfilmi jaoks intervjuusid tegemas ning pani reisimärkmed päevikuvormis kirja.

2. aprill

Tallinn–Helsingi –NYC. Üle ookeani lend kestab üheksa tundi, soomlaste Finnairi puhul panen tähele nende rahvuslikku uhkust: Marimekko mustreid ühekordsetel topsidel ja salvrätikutel. Lisaks seda, et Ameerikasse minejate turvakontroll on lõdvenenud. See toimub ainult Tallinnas ning lisaturvakontroll Helsingis, mis hõlmab endas ka kogukeharöntgenit, on kadunud. Ka piiriületus JFK lennuväljal on juba osaliselt digitaalne ning võtab aega varasemast palju vähem. Viimati käisin USA-s ja New Yorgis üle nelja aasta tagasi, valmistamas koos Marian Kivilaga ette Andy Warholi näitust Pärnu muuseumis.

Nüüd on eesmärk intervjueerida inimesi mu järgmise dokfilmi „Kunst ja külm sõda.

Esteetiline vastupanu“ jaoks. Nii USA-sse emigreerunud Vene mitteametlikke kunstnikke kui ka siinseid kunstiteadlasi, kes käisid Nõukogude Liidus koos kuulsa kollektsionääri Norton Dodge’iga ning tegid temaga koostööd nõukogude  mitteametliku kunsti näituseid ja konverentse korraldades ja raamatuid välja andes. Filmi eesmärk on tutvustada nõukogude mitteametlikku kunsti, fenomeni, mille hulka loetakse märkimisväärne hulk praegu 80ndate eluaastate künnisele jõudnud Eesti kunstiklassikuid ning nende sidemeid Läänega. Lapsepõlvest mäletan ema blondi, efektselt riides ja valjuhäälset Ameerika galeristi, kuulsaimat selle perioodi kunstikogujat Norton Dodge’i, USA ülikooliprofessoreid ja kunstikriitikuid, ajakirjanikke Soomest ja Rootsist. Aga ka mikrofonide liimijälgi meie üheksanda korruse paneelmajakorteri aknal ning salapäraseid tumedate varjudena vilksatavaid mehi ja autosid, mis ilmusid meie maja ette alati siis, kui meil oli Lääne külalisi.

NYC on üllatavalt külm ja tuuline – olin guugeldanud kõigest selle aja aasta keskmist temperatuuri, mitte reaalset ilma ning hoidnud meeles, et NYC asub samal laiuskraadil kui Rooma. Tegelikkuses pole sama hommiku Tallinnaga mitte mingit vahet.

3. aprill

Mida teha võõras linnas, kui esimene päev on vaba? Loomulikult minna šoppama. Jalutame juhtoperaator Eleni ja produtsent Anuga meie peatuspaiga lähedalt Brooklynis mööda Bedford Avenued Williamsburgi poole. „Williamsburg on nagu NYC-i Kalamaja, see koht, kus meie elame, on nagu Karjamaa,“ olen teistele seletanud. Elame muide suures maitsekalt sisustatud korteris, mille omanik tundub koguvat kaasaegset kunsti. Williamsburg on aga vahepeal muutunud: juurde on tulnud uusarendusi, seevastu lahedad kaltsukad ja vintage-poed on viimaste aastate jooksul, kui seda linnaosa külastanud pole, ära kadunud. Ökokohvikute ja joogastuudiote omanikud paistavad end siinses pidevalt muutuvas olukorras kindlamalt tundvat kui kunstikõrtside pidajad.

Tänavapilti kaunistavad endiselt hassiidi juudid oma spiraaljate oimulokkide, mustade kuubede ja pigimütside või kaabudega. Mis nende naisi puudutab, siis parukad on neil pärast abiellumist kohustuslikud, 1940ndate siluetiga musta värvi riietus aga traditsioon. Võib märgata isegi õmblusjoonega läbipaistvaid sukki.

4. aprill

Masha Chlenova loft Chelseas. Perenaine on 1990ndatel Ameerikasse emigreerunud kunstiteadlane ja kuraator, kelle spetsialiteet on nõukogude avangard. Ta räägib profilt, aga ühtlases rütmis ja natuke uinutavalt nagu osa palju esinema harjunud inimesed. Või on asi selles, et ärkan veel stabiilselt kella nelja või viie ajal hommikul? Mashale avaldab suurt muljet fakt, et operaator Elen on kuulsa semiootiku lapselaps.

5. aprill 

Otsustan päeva esimese asjana ära käia Union Square’il asuvas Burlingtoni kaubamajas ja leida endale mingi soojem jakk või jope. (Päev varem olen sealt toonud Betsey Johnsoni teki, kuna „kodus“ tundub niivõrd külm.) Varahommikune Brooklyn, sooja kõigest kolm kraadi, tööletõttavad inimesed. Leian seniste meie poolt külastatud hipsterikohtade asemel (Brain Food Williamsburgis, Fermento meie lähedal) lihtrahva hommikusöögikohviku. Mantli leidmine ei ole lihtne, aga saan sellega hakkama; valin lõpuks halli Michael Korsi, ignoreerides seda, et tegu on Ida-Euroopa naiste ühe armastatuma brändiga. Probleem on selles, et kuna „ametlikult“ on kevad, aga tegelikult hästi külm, pole soojemaid riideid enam poodides olemas. Burlington on aga hiiglaslik outlet.

Päeva ülesanne on intervjueerida Gennady Vechnyaki, NYC-ist pooleteise tunni kaugusel elavat vene emigranti, kelle puhul on oluline see, et ta oli üliolulise dissidentliku kunstniku Oskar Rjabini lähedane sõber. Gennady elutoa seinal on prügikastist leitud Chagalli joonistus ja ta sai kurikuulsal buldooserinäitusel erariides miilitsate käest peksa. Gennady räägib heas inglise keeles, aga hääldades vene nimesid ja venekeelseid termineid nagu originaalis. „Oskar Rrraabin!“ Lisaks pakub ta meile oma kanade munadest värskelt küpsetatud quiche’i ning head veini ja konjakit. Soovitab kindlasti intervjueerida kunstnikest abielupaari Rimma ja Valeri Gerlovinit, kes elavad samuti umbes tunni tee kaugusel NYC-ist. Kirjutan neile. Saan vastuse, et nemad, Gerlovinid, põhimõtteliselt ei anna intervjuusid kaamera ees, küll aga võivad osaleda muul moel. Saan meilis palju nende kirjutatud tekste.

Sajab vihma ja rahet, Brooklyni ortodokssed juudid kannavad kaabude ümber kilekotte.

6. aprill 

Ekspeditsioon Norton Dodge’i nõukogude mitteametliku kunsti kogu majutavasse Zimmerli muuseumisse New Brunswickis, tunnine autosõit. Produtsent Anu on avastanud, et auto rentimisest odavam ja mugavam on tellida see koos siinsetest Uberi analoogidest, mida on palju. Üllatavalt on Zimmerli muuseumi poolt, kellega oleks justkui kõik kokku lepitud, tulnud äkki ühelt töötajalt ja ilmselt tema initsiatiivil nõue kahe miljoni väärtuses kindlustusele. Selle ilmnedes on juba reede pärastlõuna, õnneks on Eestis aeg seitse tundi taga, kindlustuse saab. Mida peaks tegema, et muuseumile kahe miljoni eest kahju tekitada? Seal leegiheitjaga käima?

Muuseum ise on ilus, Dodge’i kogu muljetavaldav. Eriti Jankilevski hiigelsuur assamblaaž, samuti Komar ja Melamid. Väga iroonilisel kombel oleme sattunud NYC-i täpselt samadel kuupäevadel, kui Vitaly Komar ise Kumu kutsel Eestis viibib. Nii tegi Kristiina, teine produtsent filmikompaniist Maagiline Masin, intervjuu temaga ära Eestis, kui mina juba Ameerikasse sõitnud olin, ning lendas siis ise järele. (Ma olen kuulanud sõbranna nõuannet, kel on palju diplomaatidest sõpru, ning ostnud kõigile intervjueeritavatele kingituseks karbi Kehrwiederi käsitööšokolaadi kaljujooniste kujutistega. See tundub vägagi toimiv lahendus kunstnikele ja kunstiteadlastele, kellega kokku puutume.)

Oleme Manhattanilt peale võtnud meiega kohtuma saabunud Alison Hiltoni, kunstiteadlase, kes 1975. aastal käis Tallinnas ning korraldas koos Norton Dodge’iga nõukogude mitteametliku kunsti näituseid ja konverentse, samuti kirjutas Dodge’i poolt 1977. aastal välja antud raamatule eessõna. Ta räägib, et nägi aastaid pärast Nõukogude Liidu külastamist õudusunenägusid sellest, et tegi või ütles midagi, mis tegi kahju kunstnikele, kellega kokku puutus. Alison käis mu vanemate juures Norton Dodge’i palvel, keda Nõukogude võimud ühel hetkel enam riiki sisse ei lasknud, ning viis seega mu ema serigraafia näol välja ühe Dodge’i kogu 9000-st ühel või teisel viisil Läände smugeldatud kunstiteosest. Levinuim meetod oli hunniku Nõukogude propagandaplakatite ostmine ning kunsti nende vahele rullimine, nii ei avastanud seda ükski piirivalvur.

Varsti pärast Alisoni intervjuud saabub, ehkki pooletunnise hilinemisega, legendaarne Tanja Kolodzei. Ülimalt oluline kunstikoguja ja ühenduslüli nõukogude mitteametlike kunstnike ja välismaa kunstihuviliste vahel. Paljude oluliste Moskva ja Tallinna kunstnike hea sõber. Lisaks vana kooli bravuuritar, kes annab erinevalt eelnevatest mitte ainult informatiivse, vaid ka ülimalt emotsionaalse intervjuu. Kolodzei on mu suhtes väga südamlik ja lubab kontaktide leidmisega aidata. Ühtlasi elav tõestus, et Moskvas peatunud välisdiplomaatide lemmikinimeseks olemiseks ei ole vaja nende moodi käituda. Kolodzei on lärmakas ja täidab kohe saabudes oma isiksusega ruumi.

Õhtupoole on Zimmerlis Irina Nakhova näituse avamine. Kohtun sealse töötajaga, kes on just võitnud Tallinna Kunstihoone väliskuraatori konkursi. Samuti itaallannaga, kes kaitseb kohe Rutgersi ülikoolis doktoritööd Ando Keskkülast. Elen tekitab jälle furoori, kuna on maailmakuulsa semiootiku lapselaps.

Saabudes pimedas läbi Manhattani Brooklyni, võib näha, kuidas ortodokssed juudi mehed kannavad peas suuri ümmargusi karvamütse, mis meenutavad autokumme. Meenub, et on laupäev, sabat.

7. aprill

Saan Louis Kahni uurimisgrupi inimestega kokku ÜRO peahoone lähedal, kus nad näitust üles panevad. Heie Treier, Arne Maasik, Ott Rätsep. Teel kokkusaamisele jõuan 5. avenüül läbi põigata Karen Milleni kaubamajast ja ühte kleiti kiiruga isegi selga proovida.

Pool päeva juba soojemal Manhattanil.

8. aprill

Hommikusöök kogu võttegrupiga kohas siin lähedal, mida mitu meie hulgast on juba külastanud. Klassikaline USA diner, millel on ette näidata tunnistused, et nad on pakkunud New Yorgi parimat hommikusööki nii 2008. kui ka 2009. aastal. Ma pole kunagi näinud nii erekollast ning sulatatud juustu meenutavat Hollandi kastet. Kõiki hommikusööke serveeritakse koos umbes poole kilo praetud kartulitega.

Õhtul Heie Treieri ja Arne Maasiku Kahniprojekti näituse avamine ÜRO peahoones. Seal majas muidu ringi ei käi, kui et näituseruumi ja tagasi, aga silma torkavad seinamaalid ja gobeläänid, milletaolisi olid täis ka Nõukogude Eesti tähtsamad ametiasutused, lisaks pronkskujud, mis on kingitused ÜRO-sse kuuluvatelt rahvastelt. „Miks siin on Hiina diktaatori kuju?” küsin sisenemisel kaaslastelt. See osutub siiski Nelson Mandelaks, mis on pronkskuju kohta ilmselgelt liiga väike, et muljet avaldada. On soe suveilm.

9. aprill

Ilm on äkki muutunud, sajab, on ehk 9 kraadi. Ei ole mitte mingit tuju välja minna. Kella kuue paiku lähen siiski välja sööma ja leian kogemata üles Michelini nimekirja kuuluva koha otse lähima metroojaama (Franklin) kõrval. Harts. Mulle meeldib eriti küsimus kohe tellimust võttes: „Do you have any food allergies?” Oma seni ainsa selgelt väljendunud toiduallergia tõttu Kreeka pähklite vastu ei saanud ma proovida hiiglaslikke banaanipannkooke, mida filmigrupiga tellisime eelmisel päeval. Harts on täis noori ja natuke vanemaid kenasid ja hästi riides inimesi, kes on äärmiselt lärmakad. Erinevalt Eestist ei tähenda see, et nad oleks õhtul kell seitse juba täis. Tellin Vahemere-stiilis valgete ubade ja mereandidega hautise ja koogi, arve on koos joogiga üsna tagasihoidlik 44 dollarit pluss jootraha. NY peaaegu 27 000 restoranist on Michelini kataloogi kantud 549. Osa puhul, kel küll puuduvad kuulsad Michelini tärnid, on registrisse märgitud suurepärast teenindust tähistav sümbol. Brooklynis Franklini raudteejaama kõrval asuv Harta on üks viimastest.

10. aprill

Lähen sõbranna Meghanile rongile vastu. Teel sinna teen isale arvutis kõne, raporteerides kõigest, mida näen: „Otse ees on vana mustanahaline naine roosades dressides koos kolme koerakesega…“ Räägin isaga iga päev vähemalt pool tundi, aga tihti rohkem.

Meghan juhatab mind Chelsea galeriituuril. Kinnitust saab mulje, mis jäi mul juba kümme aastat tagasi Williamsburgi popup-galeriides: noorema põlvkonna USA maalikunstnikud mõjuvad nagu ENSV 1970ndate Tiit Pääsuke, Ando Keskküla, Ludmilla Siim. Mu veendumust kinnitab Jia Aili väljapanek Gagosiani galeriis. Viimasest ümber nurga, Meghani sõbra galeriisse me ei jõuagi, kuna Gagosiani vastas on tore kohvik. Saan kunagi baaridaamina töötanud sõbrannalt teada, et USA-s pannakse  kokteilidesse kaks korda rohkem alkoholi kui Euroopas. Mul oli see kahtlus juba varem, puhtalt intuitiivselt. Meghan läheb rongi peale ja mina tagasi Brooklyni, kus otsustan šopata hoopis kohalikes odavpoodides Rainbow ja Family Dollar. Kas on paremat kingitust kui dollar maksev värviline šokolaadist lihavõttejänku?

Dunkin Donutsis on elus esimest korda olukord, kus ma ei saa aru kohalikust dialektist ning teenindajad ütlevad omakorda, et nad ei oska prantsuse keelt. Jumal tänatud, et kõrval on normaalne hipsterikohvik. Olen hakanud aru saama, kui kodused need „trendikohad“ tegelikult on, kus menüüs on tingimata olemas nii Avocado Toast, Quinoa Bowl ja Tofu Sramble ning orgaaniline kohv koos taimsete piimade valikuga.

11. aprill 

Väljasõit koos Arne ja Heiega Yale’i ülikoolilinna seoses Louis Kahni projekteeritud hoonete pildistamisega. Ega ma ei saaks väljastpoolt arugi, et tegu on arhitektuuriklassiku teostega, samas seespool on palju muljetavaldavat tõesti. Heie nimetab ühe Kahni maja fuajees olevat üsna funktsionaalse olekuga posti „ilmasambaks“, mis hoidvat koos kogu maja. See paneb mõtlema selle üle, kas sama ei või öelda paljude olemuslike arhitektuuriliste elementide kohta (näiteks katuse kohta, mis koondab sõna otseses mõttes kõik enda alla), aga saan aru, et sellised mõttekäigud ärritavad pühendunud Kahni-uurijaid.

Näen Mathew Barney uut näitust sealses ülikooligaleriis. Läheb samasse rubriiki Nari Wardi prügiinstallatsioonidega, aga kasutatud on ka pronksivalu ja marmorit lisaks suurtele kuivanud puudele ning seintel olevatele vaskplaatidele, millele graveeritud kitšilikud joonistused. Yale’is on kohest turvatunnet tekitavat vana raha hõngu, nagu ka näiteks Park Avenuel.

Moodne muuseumikontseptsioon hinnalise 19. sajandi klaasi näitusel, mille kohaselt pole publiku ja eksponaatide vahel piirdeid ega vitriine, tundub nii hirmutav, et ma ei söanda sel näitusel ringi käiagi. Hiljem räägib muuseumi töötaja, et neil oli hiljuti keegi kooliõpetaja hinnalise portselannõu ära lõhkunud, aga et nende eksponaadid on kõik kindlustatud. Portselanist ese olevat veel restauraatorite käes, kes vaatavad neid tükke ja mõtlevad, kuidas seda nõud kokku panna.

14. aprill

Ärasõit. Inimesed käivad ringi T-särkides. Leian lennujaamast sõbrale uhkelt disainitud suure pudeli viina, mille kontseptsioon on pseudopuskar, ning lisaks Donald Trumpi portreega šokolaadi.

 

Tekst: Sandra Jõgeva

Fotod: Arne Maasik, Anu Veermäe-Kaldra, Sandra Jõgeva

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga