Kadõrov ehitab Groznõist endale mälestusmärki

Tšetšeenia valitseja Ramzan Kadõrov pole esimene ega viimane türann, kes tahab enda mälestuseks jätta ilusa linna. Venemaa provintsilinnade mastaabis paistab tšetšeenide pealinn Groznõi selles mõttes silma.

 

Tšetšeenia valitseja Ramzan Kadõrov pole esimene ega viimane türann, kes tahab enda mälestuseks jätta ilusa linna. Venemaa provintsilinnade mastaabis paistab tšetšeenide pealinn Groznõi selles mõttes silma.

 

Mošeed, pargid, promenaadid, kesklinna läänelikud kohvikud ja barber-shop'id, kummisegukattega (!) rattateed ning muidugi oma city koos kolme pilvelõhkujaga (ühes neist hotell, kus saab toa isegi saja euro eest) – pealtnäha näeb välja täitsa nagu Põhja-Kaukaasia pealinn. Ainult et kuidagi elutu on see kõik. Kõik tundub nagu fassaad tegelikult elule, mis toimub kuskil mujal. Kõrvalasuva Dagestani pealinna Mahhatškala pole pooltki nii suurejooneline, aga see-eest tunduvalt elavam.

Kindlasti on sõdadejärgne (suuremat sõda peeti vaheaegadega 1994–2003, ametlikult lõppes Kremli poolt terrorismivastaseks operatsiooniks nimetatu alles kaheksa aastat tagasi) Groznõi tagasi võitmas neile varem  kuulunud kõige rohelisema Põhja-Kaukaasia linna tiitlit.

Groznõis tundub, nagu oleks Tšetšeenia vaat et kõige rikkam Venemaa regioon: nii palju ja suurejooneliselt ehitatakse. Tegelikult on saladus selles, et Kadõrovil on mingi nipiga (lahedus Kehale ehk Vladimir Putinile? Šantaaž ebastabiilsusega? Lubadus täita kõik Kremli soovid valgustkartvate tegevuste suhtes, nagu ebasoovitavate inimeste kõrvaldamine?) suutnud Moskvast isegi majanduslanguse ajal saada dotatsiooni samas mahus nagu headel aegadel. Moskva dotatsioon moodustab ligi 85 protsenti Tšetšeenia aastaeelarvest.

Osa sellest muidugi varastatakse ära, aga ülejäänuga ehitatakse nii mis raksub. Türannile on fassaad tähtis.

No ja muidugi tuleb raha kuulsa Ahmat Kadõrovi fondi kaudu. Ahmat Kadõrov oli praeguse valitseja Ramzani isa, kes sõdade ajal läks Moskva poole üle ning sai Tšetšeenia presidendiks 2000ndate algul. Iseseisvuslased tapsid ta 2004. aastal. Temanimeline fond ehitab ja haldab Tšetšeenias peaaegu kõike. Ramzan ütleb raha päritolu kohta kõigile ausa näoga, et fondile „saadab raha Allah”. Tštšeenias on avalik saladus, et riigitöötajad sunnitakse oma palgast „annetama” fondi 20–30 protsenti ning erasektoris töötajatel koguni kuni pool palgast. Fond aga kellelegi raha kasutamisest aru ei anna –see on ju Allahi raha − ja mis nii viga fondi kasutada nagu isiklikku rahakotti.

Euroopa ihalus

Huvitav on Groznõi läänelike kohvikute ja habeajamissalongide (tšetšeeni mehele meeldib habe!) fenomen. See on seotud tšetšeenide massilise Euroopasse asumisega sõdade ajal ja ka pärast seda. Euroopas nähti head elu ning kui viimastel aastatel on hakatud kodumaale tagasi pöörduma, siis on mõni hea harjumus kaasa võetud. Kohvikud on tehtud päris stiilselt, koos mõne kohaliku eripäraga.

Euroopasse pürgimine pole Tšetšeenias muidugi kuhugi kadunud. Seda erinevatel põhjustel: kes põgeneb Kadõrovi autoritaarse režiimi eest, mille hammasrataste vahele ta on jäänud, kes lahkub töö otsimiseks (vaatamata ilusale fassaadile ja Moskva abirahale on Tšetšeenias sellega suuri probleeme), kes liigub kunagi lahkunud sugulastele järele. Groznõi keskturu juures leiab kümneid väikebusse, mis viivad Euroopasse. Brüsselisse sõit maksab 350 eurot (kestab kolm päeva) ja Berliini 300 eurot.

Huvitav detail on ka see, et Tšetšeenia esimene president ja iseseisva Itškeeria riigi väljakuulutaja 1990ndate algul Džohhar Dudajev pole seal midagi nii keelatud nimi. Kui ütled, et oled Eestist ja oled õppinud Tartus, siis kesk- ja vanemaealiste inimeste suule toob see kohe naeratuse ja heakskiidu. Nad mäletavad, et Dudajev oli Tartus kindraliks. Dudajevist võib inimestega rääkida, nad ei vaheta teemat. Erinevalt näiteks, kui mainid Šamil Bassajevit (tuntud suurte inimohvritega rünnakute korraldaja, keda Venemaa pidas mingi aeg terroristiks number 1).

Ametlikult Dudajevi nime kuskil ei ole ega kuule, aga mitteametlikult suhtutakse temasse teatud respektiga endiselt, isegi riigiametnikud. Selle põhjus võib olla Tšetšeeniale eripärases islamivoolus, milleks on sufism. Sufismis on erinevad tarikaadid, mis lähtuvad erinevatest vaimsetest õpetustest islamist. Tšetšeenias on kaks põhilist tarikaati: Nakšbandi ja Kadiri omad. See on seal väga oluline, millisesse tarikaati sinu teip (meie mõistes hõim) kuulub. 1990ndate alguses, kui islam täie jõuga Tšetšeeniasse tuli, valisid nii Jalhoroi teip (sinna kuulusid ka Dudajevid) kui ka Benoia teip (sinna kuulusid Kadõrovid) Kadiri tarikaadi, mida nad järgisid. Nii Dšohhar Dudajev kui ka Ahmat Kadõrov pidasid end šeihh Kunta Kišievi müriidideks (järglasteks). Tšetšeenias on sellised asjad väga tähtsad ning seda mäletatakse kaua. Pealegi tegi just Dudajevaasta enne oma hukkumist Ahmat Kadõrovist Tšetšeenia mufti, mis ametis ta ka hiljem venelaste poole üle läks.

Tšetšeenias tasub tähele panna firma nime Liider, millele kuuluvad suur enamus (mõni väidab, et koguni 90 protsenti) regiooni bensiinijaamadest. See on avalik saladus, et variisikute kaudu kuuluvad need Ramzan Kadõrovile. Mitte ainult bensukad − Liider omab ka lihatsehhe, kondiitrivabrikut, piimakombinaati, lastetoidutehast, põllusaaduste hulgibaasi jms. Rohkem on see muidugi hobi, kui sa saad iga aasta föderaaleelarvest suurusjärgus 60–65 miljardit rubla (üks miljard eurot). Põhitulu tuleb Kadõrovi lähikonnale muidugi sealt.

Tšetšeenia eripärad

Raskes relvis mehi näeb Tšetšeenias endiselt, peamiselt teeristides. Aga üldiselt on ohutu. Metsavendi mägedes enam ei kohta. Peamine oht pidi olema karu ning sõdadest jäänud miinid ning lõhkemata raketid. Pigem tuleb Tšetšeenias karta hullumeelset kihutamist teedel. Minu silme all aeti Groznõi äärelinnas alla kuueaastane poiss, kelle vanemad oleksid noore juhi kohapeal peaaegu ära lintšinud.

Teine asi, mida peale automaatidega meeste mujal Venemaa tänavatel enam ammu ei näe, on rahavahetajad otse tänavatel. Umbes nagu meie fartsud nõukaajal Viru juures, selle vahega, et nemad võivad avalikult tegutseda (muidugi pärast seda, kui on politseinikele andamit maksnud). Nad istuvad suuremate tänavate või turgude ääres toolikestel, rohelised dollaripakid käes, ja ootavad soovijaid. Täielik müstika tänasel Venemaal! Ühtlasi väike näide sellest, et Tšetšeenias elatakse ikka täitsa teiste reeglite järgi kui mujal riigis.

Ja lõpuks ometi leidsin seekord Tšetšeenias jälje seal elanud eestlasest.

1970–1980ndatel oli Gudermesi rajoonis Suvorov-Jurtis (nüüd Noiber) kohalikus keskkoolis ajalooõpetajaks Otto Augusti poeg Tiits. Ühe tema endise õpilase sõnul oli Tartust pärit Otto Eesti laskurkorpuse veteran. Pärast sõda oli ta kuskil Venemaal juhtinud traktorijaama, siis saadeti ta Tšetšeeni-Ingušši ANSV-sse poliittööle ning lõpetas ta siis õpetajana. 1988. aastal oli ta koos oma venelannast abikaasa Anna Ivanovna ja tolle tütre Svetlanaga kolinud Eestisse. Aga üks kõige kuulsam kunagine eestimaalane, kes on Groznõis sündinud, on vapustav Sergei Manukjan. Praegu elab ta juba aastaid Moskvas.

Tekst ja fotod: Jaanus Piirsalu, Postimehe korrespondent Venemaal  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga