Hiljuti oli Euroopa maailmamuusika edetabelis (www. wmce.de) korraga suisa kaks Soome artisti – tangonovaator Johanna Juhola ja saami särav muusik Wimme. Aimar Ventsel räägib neist ja põhjanaabri teistest põnevatest pärimusmuusikutest.
Soome on meile lähedane maa. Huvitaval kombel on aga soome muusika tundmine võrreldes nõukogude ajaga tagasi tõmbunud. Nõukaajal oli soome raadio ja TV aknaks maailma, aga nüüd on maailm lahti. Seetõttu teab vist suhteliselt vähe eestlasi, kui mitmekülgset ja mitmepalgelist muusikat praegusel ajal Soomes tehakse.
Praegu veel on Soome visiitkaardiks ka Eestis korduvalt esinenud Värttinä või Eläkkeläiset, ent popruno ja punkhumppa varjus eksisteerib põhjanaabrite juures ka muid huvitavaid bände. Aeg nende läbimurdeks on soodne, ka Soome riik on päris ametlikult kätte võtnud oma rahvamuusika propageerimise maailmas. Näiteks lastakse Soomes regulaarselt välja erinevaid kogumikke, millel on vaid üks eesmärk: panna välismaalased huvituma soome uuest pärimusmuusikast.
Riigi rahaga esinevad väga esinduslikud soome delegatsioonid rahvusvahelistel messidel ja promo-üritustel. Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt pole selline lausrünnak seotud mitte raha, vaid tahtmise olemasoluga. Suurt piller- kaari ja mürtsu pole soomlaste boksides kunagi olnud, küll aga korralikult tehtud infomaterjale.
See kõik oligi vast põhjuseks miks hiljuti oli World Music Charts Europe’is korraga suisa kaks some artisti – tangonovaator Johanna Juhola ja särav saami noor ent särav muusik Wimme.
SOOME UUS TANGO
Soome muusikat on läbi aegade iseloomustanud tabude murdmine, oma rea ajamine ja kõrge kvaliteet. Näib, et muusikud pagevad soome ühiskonna ja elu üheülbalisuse ja normeerituse eest loomingusse. Parim näide sellest on protsess, mille on läbi teinud tango.
Soome on maa, kus tango on iidamastaadamast ülipopulaarne. Kaua aega asus maailma suurim tangofestival Soomes, nüüd on selle au küll endale saanud Taivan ja Jaapan (olenevalt kumba poolt uskuda). Tango uue suuna taga seisab peamiselt plaadifirma Texicalli, mille artistide hulka kuulub ka akordionimängi- ja Johanna Juhola. Texicalli stiili kutsun mina ise friik-tangoks, selle plaadifirma all on hulk kollektiive ja artiste, kes teevad tangoga mida tahavad, ainult mitte ühte: korraliku kruiisilaeva läbumuusikat seal pole.
Minu esimene kokkusaamine Johannaga oli Helsingis ühel konverentsil, kus ta koos kahe kaaslasega õhtul banketil tangot mängis. Johanna jääb silma, selle eest hoolitsevad juba tema rastapatsid ja väljendusrikkad grimassid millega ta saadab oma mängu.
Johanna ja tema kaasmuusikute muusika on alati üllatav ja kordumatu. Kui esimesel meie kohtumisel Helsingis näitas ansambel, kuidas saab teha tangost rock’n’rolli ja punki (kontrabassimängija mängis jalg monitoril ja sama tempoga nagu mängivad psychobilly kontrabassimängijad), siis teisel kohtumisel 2009. aasta WOMEXi avakontserdil esines Johanna soolokavaga, esitades morbiidseid ja melanhoolseid improvisatsioone akordionil.
Johanna Juhola viimane album “Fantasiatango“ sisaldab hulgaliselt kargeid lugusid, mis kompavad tango piire. Lood on kas melanhoolsed ballaadid või siis tempokad hüppamislood, tango on neis kõigis väga äratuntav.
Tangohuvilistel tasuks üles otsida ka Johanna muusikalise kaaslase Milla Viljamaa sooloplaadid või siis projektid. Multiinstrumentalist Milla on palju jutukam kui Johanna ja seletab meelsasti suure õhinaga soome tango erinevate koolkondade eripärasid.
Ma sain alles hiljem teada, et need lihtsad ja loomulikud tüdrukud on tegelikult maailmanimed, tuuritavad Jaapanist USA-ni ja et Johanna on isegi Eurovisiooni avakontserdil mänginud (miks ja kus, jäi minul kui Eurovisioonist mittehuvituval inimesel järele uurimata).
Keda nüüd haarab mure traditsioonilise tango kadumise pärast, ei peaks aga paanikasse minema. Klassikaline „üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm“ tango on Soomes endiselt täiesti olemas. Selle parimaks tõenduseks on inglise plaadifirma ARC all hiljuti ilmunud album „Finnish Tango. Volume II. Kylma Rakkaus – Cold Love), esitajaks Tango-Orkesteri Unto. See album on järg plaadile „Finnish Tango. Tango-Orkesteri Unto ft. Maria Kalaniemi“.
Mõlemal plaadil käsitlevad soome tango tippmuusikud soome tango klassikuid, vanimad lood on 30ndaist ja uuemad tänapäevast. Volume II on põnev sellepoolest, et seal esitab Tango-Orkesteri Unto tollesama nn friiktango lugusid, näiteks esitatakse ka üks Johanna Juhola lugu koos Johanna endaga.
UNDERGROUND: SEE, MISEIOLETANGO
Soome kaasaegne pärimusmuusika on karge, nüansirohke ja trendikas (muusikud kannavad enamasti vaid disainer- rõivaid). Minu arvates põhjustab seda asjaolu, et enamik uusi muusikuid on maineka Sibeliuse Akadeemia õpilased.
Absoluutne erand soome folgimaastikul on mõned aastad tagasi Viljandi Folgil esinenud Kiharakolmio. Tegemist pole trioga, nagu nimest eeldada võiks, vaid plaaditi on seal 4 kuni 6 muusikut. Tegemist on absoluutselt rokkiva kollektiiviga, nad on tätoveeritud, kannavad teksasid ja T-särke ning meenutavad ennem baikereid kui folkareid.
Kiharakolmio muusika on kiire, jõhker ja rokkiv, nende lavashow sarnaneb Eläkkeläiste omale. Nende möödunud aastal ilmunud kolmas album „Perso“ (Kaiho Music) on turbo-folk tema parimas tähenduses. Ehkki enamuses instrumentaalmuusika, on Kiharakolmio tõeline rockbänd, peale selle on nad naljakad ja kaasatõmbavad.
Kiharakolmio fännidel tasuks silma peal hoida ka nende liidri Antti Paalaneni tegemistel. Antti on lindistanud hulgaliselt arhiividest välja kaevatud lori- ja rahvalaule ning esitab neid tavaliselt tänavamuusikuna (neid CDsid on raske kätte saada).
Kiharakolmio meeste kõrvalprojekt oli ka möödunud aasta maineka Kaustinen folgifestivali absoluutselt parim esineja Hyperboreas, mis on ka albumeid ilmutanud.
Kes soovib midagi sama hullu veel kuulata, peaks hankima endale ansambli Jaakko Laitinen ja Väärä Raha hiljutise ilma nimeta albumi (Helmi Records). Antud kollektiiv on ka Eestis mänginud. Nad segavad balkanbeati soome rahvamuusikaga ning laulavad seda soomekeelsete tekstidega.
Sama kategooria esitaja on Surun- maa. Tegemist on Rootsis elava soome vähemuse folki esitava ansambliga. Need soomlased räägivad oma murret ja kutsuvad seda „mäen kieli“. Surun- maa esines hiljuti kolme kontserdiga ka Eestis ja tore oli näha, kuidas absoluutne noname tõmbas nii Tartus, Tallinnas kui Narvas rahva käima. Nende muusika kirjeldus oleks: kujutage ette Leonard Cohenit koos Tom Waitsiga laulmas soome tangosid!
Surunmaa debüütalbum „Nine songs from the valley (vihje sellele, et mäen kieli soomlased elavad Tornionjoe orus)“ (Surunmaa) on küll vaid inglise keeles, ent vaieldamatu soome olemuse ja helikeelega muusika. Nad lubasid uue CD selle aasta lõpus välja lasta juba soomekeelsena.
PEALGROUND
Kellele underground-lähenemine võõras või liiga triviaalne, peaks soetama endale nn. kõrgkihi soome folki. Hea ülevaate saab kogumikult „Arctic Paradise. Contemporary Folk Music From Finland 2010“. Kuna tegemist on riikliku promoplaadiga, siis seda peaks saama ennekõike ametlikke kanaleid pidi.
Kargeid ja kvaliteetseid soome uue laine folkbände on palju, sestap olgu siin vaid mõned nimed. Karjala muusikat esitav Suden Aika on depressiivne ja morbiidne. Nende tekstid meenutavad Metsatölli omi, minu plaadisoovitus on „Unta“ (Rockadillo).
Väga omapärase lähenemisega on ansambel Trepaanit. Nende plaat on tulnud välja teise soome olulise folgiplaadifirma Ääniä all. Eeskaane kujundus on nagu hiphop- ja tagakaane kui metalplaadil. Sees on muusika, mille saatel näiteks libahunt oma poegadele võiks õpetada eriti efektiivset inimese terroriseerimise tehnikaid. Akustiline, morbiidne, pinev ja põnev.
Helgem on vast ansambel Suo helikand- ja „Mieltäni meri ajaa“ (Texicalli). Suo on folk-crossover selles mõttes, et nad mängivad erinevate Soome regioonide muusikat, segades sinna veel saami joigumist. „Külm, steriilne ja seksikas“ oleks minu iseloomustus sellel plaadile.
Ja muidugi on veel Wimme. Tema plaat „Mun“ (Rockadillo) on saami pärimusmuusika viimane sõna. Wimme on võtnud saami lood ja seganud need kaasaegse elektroonikaga. Välja on tulnud väga hea album, kus on nii kuulamise kui tantsimise lood. Selle albumi produtseerimisel pole mindud kompromissidele ja muusika on esmaklassikaline! Wimme „Mun“ peaks ka Eestis ametlikult levis olema.