Julius Tarand purjetas või õigemini kihutas detsembris ülikiirel katamaraanil TS42 üle 3000 miili Las Palmasest Antiguale, eesmärk esimest korda katsetada soomlaste poolt välja töötatud uut energiasüsteemi Oceanvolt.
Julius Tarandi (23) elu on viimastel aastatel kulgenud täismereliselt. 2018. aastal astus ta Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemiasse, 2019–2020 seilas „Admiral Bellingshausenil“ Londonist Antarktikasse, 2020–2021 teenis Eesti Mereväes.
2021. aasta suvel osales ta „Linda“ meeskonnas regatil All Ships Läänemerel. Tiit Pruuli ajas Juliusega juttu vahetult pärast jõulupühi.
Nii, Jull, räägi, kuidas sa siis oma detsembrikuu veetsid? Kuulsin, et sõitsid katamaraaniga üle ookeani?
Kui perega maakodus 1. advendi hommikul ärkasime, polnud küll veel ühtegi märki sellest, et kohe heliseb telefon ja vähem kui 24 tunni pärast olen ma oma sansukotiga Las Palmase sadamas, saadan kodustele viimased sõnumid ja suundun üle 3000 meremiili pikkusele seiklusele üle Atlandi ookeani. Ma pole varem nii kiiresti lennukilt laevale ümber istunud – pagasilindi juurest lennujaamas otste äraandmiseni sadamas kulus alla tunni. Pakkumise selleks sõiduks sain Soome katamaraanide ja mitmekereliste aluste liidust, kellega olen ka varem koostööd teinud.
Meie sõiduvahendiks oli prantslaste tehtud katamaraan TS42, prantsuse keeles Très simple 42 ehk ’väga lihtne 42’. Laeva pikkus on 42 jalga. Võimalus sõita selle tippmeeste poolt disainitud alusega oligi põhjus, miks telefoni teel tulnud reisipakkumisele nii kiiresti vastasin, et jah, muidugi tahan kaasa sõita. Meeskond oli viieliikmeline: kaks soomlast ja kolm eestlast.
Firma koduleht ütleb ettevõtte kohta nii: „Marsaudon Composites asutati 1999 ja oli üks esimesi firmasid, mis rajati Lorient’i endisesse allveelaevade baasi.“ Sissejuhatus on põnev, huvitavalt see firma tutvustamine ka jätkub, saame teada, et tehakse komposiitkerega merekindlaid katamaraane, mis kõlbavad nii lõbusõiduks kui ka võistlemiseks.
Nende toodetud katamaraanid teeb eriliseks lihtsus ja laeva kergus. Ei mingit luksust, vaid hoopis kääksuv ja krigisev süsinikkere ning samast materjalist WC-pott. Üle 20 sõlme tuiskaval katamaraanil elamine on omaette väljakutse. Duši all käia ei ole lihtne, tuleb hoida kahe käega seinast kinni ja samal ajal hoida kuidagi hammaste vahel dušiotsikut, sest selle jaoks mingit eraldi kinnitust polnud – see plastmasstükk oleks liiga palju kaalunud. Hommikusööki tehes pead olema valmis äkilisteks kiirendusteks. Vahel juhtus nii, et natukene omletti lendas üle panni ääre, aga mis seal ikka, vähemalt oli kiirus suur ja sihtsadam lähenes jõudsalt. Magamine on sellises olukorras üldse ülehinnatud tegevus ja kui seda võimaldatakse, siis see on ülim luksus. Sellise katamaraani eesmärk on hoida kaal võimalikult kerge ja purjepindala võimalikult suur. Meie 42-jalane katamaraan kaalus kõigest kuus ja pool tonni, mis on katamaraani suurust arvestades udukerge.
Olen varem seilanud Seacart30 trimaraaniga Soome ja Rootsi avamerevõistlustel koos Heikki Jürilo ja Kalev Saluriga, kelle seltskonnas oli ka seekord au üle ookeani seilata. Pean tunnistama, et nad on väga professionaalsed purjetajad, kes teavad mitmekerelistega purjetamisest rohkem, kui mõni õpik jõuab ära seletada. Neil on kogemusi ja oskust reageerida olukordadele adekvaatselt ja targalt. Olen nende käest õppinud purjetama tuule kiirusest kiiremini ja füüsikaseadusi targalt ära kasutama. Nendega koos ookeanil seilates tundsin, kui oluline on hea meeskond, meeskonnatöö kõige laiemas mõttes ja et päris igaühega ookeanile minna ei tahaks.
Aga te ei läinud mitte niisama kihutama, vaid katsetama soomlaste poolt välja töötatud uut energiasüsteemi Oceanvolt.
Just nimelt – see tähendab, et kogu elekter, mis laevas on, toodeti ise propelleriga. Kui laev liigub kiiremini kui 6 sõlme, on propelleril piisavalt võimsust, et toota elektrit ja laadida akusid. Mida kiiremini purjetasime, seda suurem võimsus akusid laadis. Näiteks 14 sõlme juures laadis üks mootor keskmiselt 1,1 kW. Lisaks oli meil 800-vatise võimsusega päikesepaneel, mis tegelikult andis 400–500 vatti. Elekter kulus meil navigatsioonile, autopiloodile, SAT-sidele, külmkapile, akude jahutusele ja valgustusele. Kui akud olid üle 80% laadinud, siis võis kasutada ka veekeedukannu ja öösel endale vahti sooja teed keeta. Kokkuvõttes võib öelda, et kliimaneutraalne ookeaniületus on täiesti reaalne kogemus. Seejuures ei pea loobuma luksusest, nagu SAT-side süsteem või külmkapp.
Oceanvolti süsteemi on lihtne kohandada ümber mistahes jahile. Sisuliselt on võimalik kahe nädalaga kogu olemasolev süsteem elektrile üle viia.
Kuidas teie ülesõit kulges?
Sõitsime Las Palmaselt Antiguale. Ülesõit kestis kokku 12 ja pool päeva, selle aja jooksul saime kõike – tuulevaikust ja äikesepilve alt korraliku pagi.
Mu suurim hirm oli öösel meid kimbutanud äikesepilved, mis ajanuks kogu meie elektroonika sassi ja pärast seda tulnuks appi võtta sekstant ja purjetada tähtede järgi. Õnneks meenusid Uku Randmaa lihtsad õpetussõnad: „Kui oled põhjapoolkeral, siis näed Põhjanaela ja oskad kohe öelda, kus põhi on, kui aga lõunapoolkeral, siis on abiks lõunarist.“ Ühe äikesetormi eest saime napilt minema, pidime tegema umbes 200 lisamiili.
Teine probleem, mis meie kiirust suuresti mõjutas, oli sargassumiväljad. Pruunid sargassumi vetikad vohavad ekvaatori lähedal kliimasoojenemise tõttu ja nendesse sõites langes hoog 10 sõlme pealt 6 sõlme peale. Vetikas keerutab ennast propelleri ümber ja hakkab vibratsiooni tekitama ning võib hullemal juhul roolilaba ära murda. Sellest vabanemiseks tuleb purjed kokku rullida ja vastutuult keerata ning käiguga edasi-tagasi nõksutada. Nii tuli Kariibidele lähenedes teha mitu korda päevas. Üks paras tüütus. See oli ka üks selliseid nüansse, millega me oma teekonda planeerides ei osanud arvestada ja mis omakorda lisas päris palju lisatunde. Taolise takistusega tuleb selle uue süsteemi puhul kindlasti arvestada.
Meil polnud kaasas diiselgeneraatorit, nii et ilma tuule ja propellerita oleksime seisma jäänud. Ka muid väiksemaid viperusi – näiteks fallide purunemist, purjede katkiminekut, mastis käimist – arvesse võttes pikenes me reis kokku kolme päeva võrra. Seda polnud me ette näinud, nii et lõpuks sõime ühe pastatoidu päevas ja kogu lugu.
Saan aru, et teil oli siis iga kilo arvel? Kuidas sa, Julius, ilma Coca-Colata elada said?
Tõsi, meil võeti enne sõitma hakkamist kai peal osa asju ära ja saadeti postiga koju. Et alus oleks võimalikult kerge. Üle kahe Cola purgi ma päevas ei saanudki!
Aga selle kiire aluse tippkiirus oli siis milline?
Mina nägin ühel ööl ära näidu 33,9 sõlme, see on ca 60 km/h, täispimeduses ilma kuuvalguseta sõites oli see päris jõhker. Oleks olnud mõni palk või konteiner ees, poleks mingil juhul jõudnud reageerida. Tunne oli võimas, laev hakkas tegema ürghääli, oli tunne, et nüüd tõuseme õhku.
Kuidas see uus tehnoloogia ennast õigustas?
Merendussektor otsib praegu võimalusi muutuda veelgi rohelisemaks, on proovitud eri variante, kuni kaubalaevadele purjede panemiseni. Sellise pilootprojekti edukas läbimine on suur samm tuleviku suunas. Tõestasime oma reisiga, et sellise akude laadimise süsteemiga on võimalik ka pikemat perioodi seilata. Kindlasti on arendamiseks ja täiustamiseks veel ruumi, kuid hetkel on juba võimalik ületada ookeane, põletamata tilkagi fossiilkütust.
***
Vaata lisaks:
Täpsemalt katamaraani kohta: www.marsaudon-composites.com/en/models/orc42-ts42/
Elektrisüsteem Oceanvolt: www.oceanvolt.com/solutions/hydro-generator/
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Julius Tarand