JUHTUB…

Juku-Kalle ja Roy panid oma ReisiJUHTUMID kirja ning nuta või naera ... aga elu ongi selline! Kirjuta meile oma koomilistest, absurdsetest või hoopis traagilistest juhtumitest reisidel ja GO Reisiajakiri trükib parimad neist ära! Kui õpetlikku kasu ei ole, saab vähemalt poetada pisara või kõhutäie naerda ...

Juku-Kalle ja Roy panid oma ReisiJUHTUMID kirja ning nuta või naera ... aga elu ongi selline! Kirjuta meile oma koomilistest, absurdsetest või hoopis traagilistest juhtumitest reisidel ja GO Reisiajakiri trükib parimad neist ära! Kui õpetlikku kasu ei ole, saab vähemalt poetada pisara või kõhutäie naerda ...

“It happens all the time!”

JUKU-KALLE RAID,

AJALEHE KESKUS LENDAV PEATOIMETAJA

Lennufirmad on huvitavad kooslused; täiesti käsiteldamatud. Ma võiksin pikalt rääkida säravatest isiksustest, kes sinna läbi raskete konkursside tööle on sattunud, näiteks kodanikust Venemaal, kes oma väikelennuki ust traadiga kinni keeras, kahest kodanikust – samuti Venemaal –, kes minu ja ühe mu sõbraga lennujaama kõrval õllekas viina viskasid, suhteliselt vindisena avastasid, et hilinevad lennukile ja osutusid seejärel meie reisi pilootideks.

Ja mida kõike veel.

See firma, mis meid juua täis pilootidega kostitas, oli Aeroflot.

Armeenia taevas kulgev kohalik firma ootas ükskord tund aega mingit lömmis näoga ent kallis ülikonnas kundet, kes sõitis Moskvas Jerevani lennuki ette musta džiibiga, sellal kui kliendid lennukis juba ammu nördimusest suitsetasid, konisid vahekäiku loopisid, napsi võtsid ja mõned juba okselegi hakata olid jõudnud.

Aga minge ikka airBalticu õhutrammiga sõitma! Ja kui sõidate Jerevani poole, äkki juhtub teiega ka! Näiteks mul pandi ükskord Jerevani poole kulgevas lennukis tagi pihta. Tagi oli auklik ja närtsinud, tükk aega murdsin pead, kes võis huviline olla.

Aga nüüd sõitsin taas kord Riiast Armeeniasse.

Lennuk hakkas juba kenasti liikuma, kui üks kaht suurt kilekotti omav erakordselt juhmi näoga päss tõmbas äkki kangist ja avas lennukil keskmise avariiväljapääsu. Algul ei juhtunud midagi. Lennuk kulges tasakesi stardirajal edasi, uks lahti – ju oli mingi tuluke kokpitis katki, et piloot ei osanud aparaati kinni pidada. Stjuardessid – selle asemel et kiirelt piloodile teatada – vehkisid kätega ja küsisid lollakalt vanamehelt küsimusi, nagu “zatšem dver otkrõvali”, „kak eto slutšilos“ ning „võ vobše dumaite što delali“.

Üks lendtrammi vagunisaatja ärkas korraga üles, jättis pässi ning jooksis piloodi juurde. Piloot pani trammi seisma.

Edasi tulid mingid kuradi airBalticu spetsialistid, kes hakkasid väljapääsu sulgema. Väljapääs aga kukkus hoopis eest ära. airBalticu vuntsikad spetsialistid tõstsid ukse ette tagasi ja jahmerdasid selle kallal nii tunnikese, enne kui uks omale kohale püsima jäi.

Tegin kogu tsirkusest pilti, kuni laekus resoluutne stjuardess ning üritas mul pildistamist ära keelata. Publik saatis vagunisaatja pikale lainele, sealjuures tundes huvi, et kui tohib ust maha visata, peaks seda tohtima ju ka pildistada? Vagunisaatja tõmbas nohisedes uttu. Kahe kilekotiga päss aga, kes ukse perse keeras, istus rahulikult edasi. Reisijate tungival nõudmisel tõsteti ta varuväljapääsu kõrvalt siiski ära, kuhugi lennuki tagaossa. Sealjuures laiutas päss käsi ning küsis korduvalt: „Što zdes proizhodit?“

Kirjutasin sellest kõigest oma sõpradele näoraamatusse loo, uudised korjasid intsidendi üles ja muidu täiesti süüdimatu ning nurkasurutud airBaltic olla isegi vabandanud.

Armeeniast tagasi tulles, ikka Balti Õhuga, hilines lennuk Riia-Jerevan nii palju, et airBalticu Riia-Tallinn tramm, millega edasi olin plaaninud lennata, oli juba lahkunud. Ärritunud airBalticu teenindajad, tahtes teada, mida ma üldse irisen, kinnitasid aga kooris: „What do you wonder? It happens all the time.“

Üldiselt olen ma uudishimulik inimene ja küllap lähen jälle airBalticuga sõitma, mida soovitan ka oma sõpradele, kes mind aga selles küsimuses absoluutselt ei kuula.

Kui hajub udu..

ROY STRIDER

… siis sõltub kõik asukohast. Sageli avaneb vaade, mis oma iluga ahhetama paneb. Mõnikord aga tardub rändaja soontes veri, nähes enda ees haigutavat kuristikku, kuhu täiskäigul sisse marssimast hoidis teda vaid õnnelik juhus. Kuristik, muidugi, pole süüdi selles, et ta on seal, kus ta on. On ta ju alati seal olnud. Rändaja ise tehku oma valikuid, olgu ettevaatlik.

Just selline selgushetk ehmatas 9. septembril paljudel Postimehe lugejatel juuksed peas püsti. Punahiina Postimees, nõnda kutsuvad nüüd kolleegid ja lõuamehed Tõnissoni-papi ristilast. Eesti ajakirjanduse – ilma peenutsemata – üliraske majanduslik olukord on alasti. Lehetegemise pealiskaudsus – alasti. Hea, et Hiina võimumehed ja Postimehe reklaamimehed elulava eesriidesse takerdusid ja kulissidetagusegi korraks paljaks tõmbasid.

Võimumeestel on alati raha, mida reklaamimehed vajavad. Aga meile, inimestele, pole kindlasti vaja vaid kasumile orienteeritud meediat, mille tegevust juhivad alati ainult korporatiivsed huvid ja punane kalkulaator. Üsna pikaaegse Postimehe kolumnistina tunnen, et paljud selle omamoodi lipulaeva hädad oleksid hoopis väärikamad, kui leht oleks jäetud omaaegsest erastamisest kõrvale ning kasvõi Edasi nime all siiani edasi tegutsenud.

Vastuvõetamatut ja alandavat pahna täis tuubitud ajalehtede veebileheküljed on ammu kasumipõhise leheteo prioriteedid välja märkinud. Eks näis, kuidas punaste eurode õppetundi ära osatakse kasutada, kuid arvan, et aeg on küps hakata mõtlema ERRi printmeedia peale. Riigieelarveline päevaleht ei pea tingimata ilmuma vaid tuleviku Eesti Rahvavabariigis.

Ah jaa, ja et Tiibetist? … See polnudki Postimehe juhtumi juures see kõige tähtsam häda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga