Juhtub… külmavõetud näpud

Pea kümme aastat sisustasin oma suved mägedes käimisega. Nende käimistega on kaasnenud mitmeid olukordi, mille toimumist oleks eelistanud jälgida pigem teleekraanilt.

Pea kümme aastat sisustasin oma suved mägedes käimisega. Nende käimistega on kaasnenud mitmeid olukordi, mille toimumist oleks eelistanud jälgida pigem teleekraanilt.

2008. aasta suvel liikusime 6-liikmelise grupiga Kirgiisi-Hiina piirile eesmärgiga tõusta Pobeda tippu. Mäesoleku aja esimese poole vältel kahanes huviliste üritajate grupp kaheliikmeliseks – lisaks minule hea paarimees Priit Joosu. Ehkki ülejäänud grupiliikmeid vaevasid erinevad terviseprobleemid, oli oma oluline roll ilmselt selles, et vaim ei olnud selle mäe jaoks valmis. Seetõttu oli nende otsus loobuda tipuüritusest igati õigustatud. Minu ja Joosu jaoks ei olnud see hea lahendus, kuna kahekesi Pobeda-taolist mäge üritada on riskantne. Püstitasime oma edulootused sellele, et liigume samas rütmis koos tugeva ukrainlaste grupiga ja kohendasime seetõttu ka oma varustust kergemaks.

Meie tipuüritus algas baaslaagrist 1. augustil. Esimesi päevi varjutasid kehv ilm ja probleemid priimusega – liikuma saime esimesest laagrist alles 6. augustil. 10. augustil jõudsime Pobeda läänetipu alla 6900 meetrile, millest plaanisime minna edasi tiputõusule, puhastasime enestele telgiplatsi, panime varjualuse püsti ja jäime ootele. Ootamine venis arvatust palju pikemaks. Öösel vastu 11. augustit algas torm koos lumesajuga. Terve järgmise päeva passisime telgis, vahepeal seda järjest pealekuhjuva lume alt välja kaevates. Sadas lund ja tuiskas, nähtavust mõni meeter.

12. augusti hommikul ärkasime, ahmides õhku. Üritades telki õhutada, saime aru, mis oli juhtunud. Meie telk oli mattunud ühtlase, umbes meetrise pulberlume kihi alla. Mahtusime hädavaevu kolmekohalisse telki. Esmasest paanikahoost üle saanud, asusime end välja kaevama. Telgi väljapääs oli minu pool, sestap proovisin end kitsa õhutusava kaudu välja upitada. Saime mõningase pingutuse peale tekitada avause lumise pinnaseni.

Enne magamaminekut olin oma soojad kindad pannud magamiskoti kõrvale põrandale, enam ma neid kätte ei saanud ja pidin leppima kaevamisel õhukeste käekatetega. Kuna adrenaliinitase oli kõrge, siis ma ei tundnud külma – ellujäämisinstinkt juhtis tegevust. Kordamööda töötades sai koobas nii suur, et mahtusime kahekesi hädavaevu sisse. Seejärel tühjendasime telgi – sinna pääses sisse veel ainult üksinda – ja asusime koopasse. Sama päeva õhtul avastasin, et mu sõrmeotsad on kattunud suurte villidega. Oli selge, et tipuüritusest enam asja ei saa ja peame keskenduma allajõudmisele. „Sulavad“ sõrmed eriti öösel magada ei lasknud. Meie eluliini ehk baaslaagris oleva Kristjan-Eriku kaudu sain arstilt juhise, et ma mingil juhul ville katki ei teeks.

Ootamine kestis 14. augusti hommikuni – alles siis selgines ilm ja mägi andis meile loa laskumiseks. Laskusime esimesse laagrisse pea 14 tundi. Meie ebaõnnestunud telkimine oli lõpule jõudnud. Öö oli ebameeldiv, kuna laskumisel läksid villid katki ja sõrmed said uuesti külma.

15. augusti hommikul vaatas baaslaagri arst mu sõrmed üle, noomis kõvasti ja salvitas nad erinevate võietega kokku. Saime kõva käsu koheselt mäe alt lahkuda. Kirgiisi pealinna Biškekki jõudsime järgmise päeva õhtul ja külastasime kohe sealset haiglat. Sõrmed olid külmavõetud ja mustad, üks vasaku käe sõrmeots aga sarnanes juba kuivetunud muumianäpule. 18. augusti hommikul jõudsime tagasi Tallinnasse. Esimene sõit viis Mustamäe haiglasse. Vigastuse ulatusest arusaamine võttis aega. Mõne nädalaga oli selge, et vasaku käe kolme sõrme ülemised lülid tuleb loovutada – see protseduur viidi läbi septembri alguses. Taastumise esimene etapp oli kõige ebamugavam – seotud sõrmedega olin väga kohmakas. Tasandatud sõrmedega tegelikult harjuma sain hakata septembri lõpust. Väga paljust kokkuvõttes ilma ei jäänud. Enne reisi tehtud kindlustus kandis kõik kaasnenud kulud. Ehkki olen vasakukäeline, ei pidanud ma õnneks kirjutamist ringi õppima – ainult pulkadega hiina toidu söömine nõudis ümberõpet paremale käele. Külma suhtes tundlikumad on kannatanud sõrmed aga senini. Olen mõelnud, mida oleks saanud teisiti teha. Ilmselt kõige õigem otsus oleks olnud ülesminekust loobuda. Praktilise poole pealt on mõistlik hoida kõik vajalikud asjad magamiskoti sees. Lumelabidas peab kuuluma keerulisel marsruudil baasvarustusse. Käsiapteegis peab olema lihtne ravim aspiriin – tarbituna sobivas koguses aitab see verd vedeldada ja leevendada külmumise tagajärgi. Meil läks tegelikult väga hästi – mägi hoidis meid kinni neli päeva. Üks kurnatud ukrainlastest, kes meiega samal ajal mäest tuli, hukkus laskumisel. 2010. aastal kestis torm terve nädala, mille tulemusel jäi Pobeda nõlvale neli tipust laskuvat mägironijat.

Hannes Oja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga