Jordaania

Jordaania ajalooline linn Petra oma kivist väljaraiutud hoonetega on disainer Jaanus Sakkist eriliselt tõmmanud juba lapsepõlvest peale. Hiljuti avanes tal võimalus unistus teoks teha ning Jordaanias ringi rännata.

Silmad kipitavad higist, päike on ere ja põletavalt kuum. Võitlen oma särgi eest, et mitte palja ülakehaga hotelli tagasi minna. Olen reisinud elu jooksul päris palju ja aeg-ajalt sikutatakse ikka ühele või teisele poole, enamasti eesmärgiga midagi näidata või müüa. Pean tõdema, et esimest korda hoitakse minu särgist hammastega kinni ja rebitakse seda võrdlemisi suure järjepidevusega. Rebija on hamar, nagu kohalikud teda kutsuvad, meie keeles tähendab see eeslit.

Olen jõudnud Petrasse – kohta, mida olen unistanud näha juba mõnda aega –, saladuslikku linna, ajaloolisesse kaljulinna Jordaanias. Kui esimese hooga maailmakaart silme ette ei tule, siis olgu öeldud, et Jordaania on ümbritsetud selliste riikidega nagu Saudi Araabia, Iisrael, Palestiina, Iraak ja Süüria.

Ehkki Jordaania naabreid näeb televiisorist ja uudistes aeg-ajalt mitte just kõige positiivsemate lugude valguses, on Jordaania võrdlemisi turvaline riik. Kui sa ei unusta ära, et oled teises kultuuriruumis, austad kohalikke reegleid ja üleliia palju oma maise varaga ei lehvita, siis peaks olema juba pool võitu käes ning murekortse edasi voolima ei peaks. Tegemist on araabia riigiga, kus võiks arvestada, et keha peaks olema mõnevõrra rohkem kaetud. Kindlasti kohtab seal ka turiste, kelle puhul pigistatakse silm kinni ja andestatakse nii mõndagi, näiteks lühikesi pükse (ehkki naisterahvastel ei soovita proovida). Kehtib reegel: mida vähem turismipiirkond, seda rohkem võiks kohalike kommetest kinni pidada.

Kõige lihtsam viis kohale saada on lennukiga pealinna Ammani, kus elab umbes 4 miljonit inimest (Jordaanias elab kokku 10,4 miljonit inimest). Kui mõni aasta tagasi oli Jordaaniasse võrdlemisi kallis lennata, siis nüüd kohtab aeg-ajalt isegi selliseid maagilisi pakkumisi, millega saad lennata meie naabrite juurest Vilniusest Ammani ja tagasi 40 euroga. Minul läksid lennud Tallinn–Vilnius–Amman–Vilnius–Tallinn maksma 160 euro kanti.

Ammani tsitadell on L-tähe kujuline mägi, kus saad kena ülevaate pealinna arhitektuurile ja hiiglaslikule Jordaania lipule, mis linna kohal lehvib. Lapsed mängivad jalgpalli Rooma-aegse poolelijäänud Heraklese templi varemete ees. Ümberringi on pingid ja jalutamiseks sobilikud rajad. Tsitadelli külastamine maksab mõne euro ja kui näete, et kohalikud maksavad tunduvalt vähem, siis võite kergemalt hingata, suure tõenäosusega ei ole te petta saanud. Kohalikele on vaatamisväärsuste külastamine teiste hindadega kui turistidele. Soovitan kindlasti koduleheküljel eelnevalt hinnapoliitikaga tutvuda.

Nagu araabia riikides kombeks, hinnasilte enamasti väljas ei ole ja nii peate ka teie kohalike moodi kauplema. Loomulikult võite Jordaanias sattuda „ülearenenud“ ärimeeste otsa, kes teevad nalja ja küsivad teenuste eest müstilisi summasid. Kui naljast aru saad, kõnnid minema või kaupled endale natukene meelepärasema hinna, kui aga mitte, siis toetad kohalikku ärimeest või kogukonda mõnevõrra suurema kopikaga. Igal juhul oled abiks kas hinnapoliitika kujundamisega või rõõmustad kedagi oma helde ohvrianniga.

Jordaania on võrdlemisi kõrge hinnatasemega riik, aga teinekord võib vedada ja saada näiteks korraliku kohaliku söögielamuse 5 euroga. Üks selline koht Ammanis on Hashem Restaurant, kus maksmine ja ka turisti jaoks hinnast arusaamine käib alles pärast söömist. Lauatäie kohaliku hea ja parema eest küsitakse kõigest mõni euro.

Pealinnas on keskmine palgatase 580 euro kandis ja kohalik õlu maksab 5 eurot. Alkoholi mõõdukas tarvitamine on Jordaanias lubatud, aga siiski ei tasu ära unustada, et tegemist on araabia riigiga.

Ööbimiskohtade leidmisega ei ole Ammanis probleeme, hotelle on palju, aga nende online-pakkumised ja tegelik olukord võivad mõnevõrra erineda. Meil avanes toast vaade hoovi ja see nägi välja, nagu oleks sealt maailmalõpp üle käinud. Üldiselt oli teenindus viisakas ja sõbralik.

Kui olime pealinnas natukene aega veetnud, võtsime suuna juba „Kadunud linna“ Petra poole.

 

Petra – ajalooline ja eriline

Petra on mind oma kivist väljaraiutud hoonetega kummitanud väikesest poisist peale. Esimest korda nägin seda saladuslikku linna filmis „Indiana Jones ja viimane ristiretk“ (1989). Indiana Jones (Harrison Ford) ja tema isa (Sean Connery) otsisid selles filmis püha graali. Hiljem on need müstilised kaljude sees olevad hooned jooksnud läbi sellistest fantaasiafilmidest nagu „Mortal Combat“ (1997), „Muumia“ (2001), „Prometheus“ (2002), „Transformer“ (2009) jpt.

Petrasse on pealinnast umbes 300 kilomeetrit. Sinna saab sõita kas taksoga (üks ots maksab umbes 110 eurot), renditud autoga (mida saadab giid) või kohaliku bussiga (umbes 8 eurot).

Meie valisime viimase versiooni, sest otsustasime, et elu on seiklus ja saame ka kohaliku bussiga hakkama. Petrat on hea külastada hommikul vara, kuna siis on veel piisavalt jahe ja inimesi on vähem. Ma olen üks nendest egoistlikest tegelastest, kes eelistab pigem väiksema seltskonnaga turisti mängida ja matkata, kui näha seda „tipptundi“, kus peaks järjekorda võtma, et pilti teha, sest muidu on keegi sul kogu aeg ees või oled ise teistel jalus.

Hommikul ostsime piletid (kokku 75 eurot) ja asusime esimeste külaliste seas seda beduiinide pikalt varjatud linna uudistama. Sisenedes piirkonda, mis on eelkõige suunatud turistidele, hakatakse kohe pakkuma igasugu teenuseid (giide, liikumisvahendeid jms).

Olime natukene maad juba kõndinud ja paistiski esimene liivakivisse uuristatud ehitis. Selline ülevoolav tunne saatis mind, nagu väike laps oleks kommipoodi sattunud ega suuda ära otsustada, mida valida. Tahtsin iga ehitise ja kaljunuki juurde turnida.

Jõudsime iidse Nabatea linna Petra sissepääsu juurde, mida kutsutakse Siq’iks. 100–150-meetriste kahelt poolt kõrguvate kaljude vahele on moodustunud pooleteise auto laiune kanal, mida mööda viib looklev tee saladuslikku linna. Aukartustäratav tunne on käia kahe niivõrd suure kalju vahel ja väga eriline on näha, kuidas päikese tõustes muutuvad kalju servad kuldseks. Nähes eemalt varakambrit, mida kohalikus keeles kutsutakse nimega Al-Khazneh, tekib kohe äratundmisrõõm, meenuvad kõik need kaadrid filmidest ja unistus, milline tunne võiks olla sellist kadunud linna avastada.

Otsustasime kergelt ronida, et näha varakambrit natukene kõrgemalt. Sinna on kohalikud pannud maha isegi mõne vaiba, et külastajad saaksid korraks jalgu puhata ja imetleda üht seitsmest uuest maailmaimest. Loomulikult ei trumpa see üle esimest emotsiooni, kui väikese inimesena hoone ette astud ja vaatad, kuidas sambad kõrguvad sinu ees – see on kirjeldamatult võimas. Edasi liikudes hakkasid rajad juba natukene kaootilisemaks muutuma, otsustasime natukene ronida, et näha, kuidas „teise“ ja „kolmanda“ korruse beduiinide vaade liivaväljadele ja kaljudele paistis.

Petras on palju, mida vaadata. Kui soovid, saad kohalike käest teed ja vett osta, ning territooriumil leidus ka vähemalt üks restoran, mis küll meie varajase saabumise ajal veel kinni oli. Päike tõuseb kiiresti ja kuna tegemist on kõrbega, siis hakkab ka „kergelt“ soe. Meie sealoleku ajal juulis oli 43-kraadine leitsak. Kohalikud neljajalgsed sõbrad (koerad, kassid, kaamelid ja eeslid) otsisid aktiivselt varju, kuhu ennast kuumuse eest peita.

Petrat tuntakse ka Roosa linnana, kuna varjus paistavad kaljud ja nendesse uuristatud hooned roosad. Nabatealased, kes rajasid Petra 2000 aastat tagasi, olid nomaadidest araabia rahvas, mõned kutsuvad neid ka kõrberahvaks. Petra oli karavaniteede keskpunkt. 363. aasta maavärin lõhkus linna veesüsteemid, inimesed hakkasid lahkuma ja linn vajus tasapisi unustusse. 7. sajandil oli Petra suuresti hüljatud ja ainsateks elanikeks kohalikud beduiinid. Selle paiga taustaloo puhul on huvitav, et läänemaailma jaoks taasavastas Petra alles 1812. aastal Šveitsi rändaja Johann Ludwig Burckhardt.

1985. aastal, kui Petra sai UNESCO maailmapärandi tiitli, ajas Jordaania valitsus kohalikud beduiinid (keda peetakse ka nabatealaste järeltulijateks) aladelt ära. Kui külastad Petrat ja räägid kohalikega, siis kuuled lugusid, kus ühe või teise tegelase pere on mõnes koopas elanud juba ligi 400 aastat. Raskeks muudavad olukorra ka lood, kus valitsuse poolt ümberasustatud beduiinid räägivad, et uued alad, mis neile anti, jäävad väikseks. Vana eluviis ehk koobastes elamine, loomade kasvatamine ja sellega kaasnev vabadus kogub populaarsust.

 

Surnumeri

Petras käidud, sättisime end maailma ühte madalamasse kohta, Surnumere äärde.

Nagu me koolitundidest mäletame, on Surnumeri tegelikult järv ja täpsemalt 600 km2 suurune järv. Loomulikult tuleb Surnumere ääres proovile panna need väited, et vesi olevat nii soolane, et selles kalad ei ela ning sool vees tõstab sind nii palju, et võiksid vabalt ilma kummirõngata ulpida ja raamatut lugeda. Kalad jäid testimata, aga raamatut oli võimalik rahulikult lugeda ilma põhja vajumata. Esimest korda olin kohas, kus tõusumeetrid on negatiivsed. Minu jaoks oli see osa põnev, sest mõnel korral aastas käin mägedes ja seal näen aeg-ajalt raja peal või tipus positiivseid tõusumeetreid, nüüd aga olin kohas, kus kõrgus on märgitud miinusmärgiga ja täpsemalt on sildile märgitud –422 meetrit.

Mäletan võrdlemisi selgelt neid hetki, kuidas lapsena geograafiatunnis juurdlesin, kuidas saab see vesi olla nii soolane, et inimene ei vaju põhja. Mäletan, kui kummalise ja põnevana tundusid need kaljude sisse uuristatud või raiutud ehitised seal „Indiana Jonesi“ filmis. Nüüd tubli mõnikümmend aastat hiljem sain oma uudishimule mõned vastused.

 

Tekst: Jaanus Sakkis

Fotod: Jaanus Sakkis, Cristo Pajust

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga