Jöötunite mängumaale lõbujanu kustutama

Tõus 2032-meetrisele Kyrkjale on lihtsam, kui vanasti arvati, kuid on ikkagi piisavalt pikk samm eemale igapäevasest argielust, jutustab Andre Nõmm ja julgustab meid tõusma ühele Norra majesteetlikemaist mäetippudest.

Tõus 2032-meetrisele Kyrkjale on lihtsam, kui vanasti arvati, kuid on ikkagi piisavalt pikk samm eemale igapäevasest argielust, jutustab Andre Nõmm ja julgustab meid tõusma ühele Norra majesteetlikemaist mäetippudest.

1866. aastal kirjutas Norra üks tuntumaid poeete ja vabaõhumehi Aasmund Olavsson Vinje ajalehes Dølen: „See oli Norra pankur Thomas Heftye, kes kutsus oma kontorisse kokku koosoleku, mille päevakorraks oli arutada võimalust luua mägimatka assotsiatsioon.” Vaevalt oskasid siis need mehed ka oma kõige julgemates unistustes arvata, et kaks aastat hiljem loodud mägimatkaliit Den Norske Turistforening (DNT) saab endale ükskord üle 200 000 liikme ja Norra mägialadel tekib laiapõhjaline matkakultuur.

Norra tuntuim mägimatkapiirkond on Jotunheimen, mille nime mugandas Norra mütoloogiast kaasaegsesse keelde juba nimetatud Vinje. Tõlkes tähendab Jotunheimen „hiiglaste kodu”.

Kas olid need nüüd hiiglased-jöötunid, kes rahulikke inimesi mägedest eemale peletasid, kuid 19. sajandi keskel oli see Skandinaavia mäestiku kõrgeim ala veel suures osas avastamata. See pidi julge mees olema, kes söandas oma lõbujanu minna kustutama jöötunide mängumaale. Jõudsid ju nende hiiglaste vägiteod ka kaugemate rahvaste eepostesse.

Kyrkja poole ronib üles korralik autotee, mis viib päris mäe jalami lähedale, Leirvassbu hüti juurde. „Te olete jõudnud oma sihtkohta,“ ütleb navigeerimisseade kiretul toonil. Selle masina jaoks ei ole vahet, kas sa oled jõudnud hiiglaste koju või kesklinna toidupoodi. Õhk on sulamata lumest ja hüti taga järvel hulpivatest jäätükkidest üsna karge. Kontrast on suur, kui arvestada, et vaid pool tundi tagasi hakkasin ülespoole tõusma täiesti tavalisest suvepäevast.

Niisiis, poolteist sajandit pärast esimesi avastajaid olen ma Jotunheimenis. Trollide nägemiseks peavad mu silmad vist veel võõraste oludega harjuma, sest esialgu oskan neid näha vaid suveniirilettidel.

Kuid mäed on võrreldes varasemate aegadega, kui siin veel hiiglasi nähti, kindlasti samasugused. Vaevalt on nad palju muutunud. Mäed on siin justkui viimased valvurid, kes tuletavad inimesele meelde, et veel on olemas midagi püsivat.

Otse Jotunheimeni südames lõikab ennast läbi põhjamaiselt karge õhu Kyrkja (tõlkes  ́Kirik ́) terav tipp. 2032 meetri kõrgune mägi ei ole hiiglaste kodus kaugeltki võimsaim ja kõrgeim, kuid seda suurem on tema majesteetlikkus. Tema mõju on nii suur, et muutis ebalevaks isegi 19. sajandi lõpu suurimad seiklejad.

Vaid mõned aastad pärast DNT loomist – see on 1872. aastal – tegi oma esimese külastuse Norra mägedesse Yorkshire’ist pärit inglise härrasmees William Cecil Slingsby (1849–1928). Kaugelt maalt tulnud mehena ei osanud ta hiiglasi karta ning julges ette võtta avastusretki ka Jotunheimeni kõige kaugematesse nurkadesse. Norra mägedest sai mehe kirg. Ta külastas piirkonda üle kahekümne korra, tehes seejuures mitmeid esmatõuse. Slingsbyt peetakse nüüd üheks peamiseks sportliku mägimatkamise teerajajaks Norras.

Mõtlen Slingsby aegadele. Millised võisid olla selleaegsed retked? Polnud täpseid kaarte ega teadmist sellest, mis sind homme ees ootab. Kujutan ennast hetkeks ette jalgu puhkamas äsjavalminud ja värskest saematerjalist lõhna- vas Leirvassbu mägihütis, et hommikul oma teekonda jätkata. Kui maastikupilt võiski praegusega sarnane olla, siis ettearvamatuse määr kindlasti mitte ... Pean enda vastu aus olema – ilmakindel GoreTex jope, mobiiltelefon ja reisikindlustuspoliis justkui pilkavad minu pealiskaudseid heroilisi kujutelmi.

Ka Slingsby esimesed retked viivad Kyrkjani, kuid mitte selle tippu. Oma reisikirjas „Norway: The Northern Playground” kahetseb Slingsby, et aeg ei andnud talle võimalust suursuguse mäe tippu ronida ning ta pidi „kirikust” haudade oru (Gravdal) kaudu mööduma.

Slingsby sõber ja matkakaaslane Emanuel Mohn pidas Kyrkjat hoopis kättesaamatuks, kirjutades 1874. aastal DNT aastaraamatus ettevaatlikult: “Nii ligipääsetav kui see tundub eemalt, niisama aristokraatlik ja ligipääsmatu tundub see lähemalt. Kyrkja järskudel ja libedatel nõlvadel pole keegi ronida proovinud, ükski inimene ei ole Kyrkja tipus seisnud ja mitte keegi ei saa seal ka kunagi seisma.”

Tegelikult Mohn eksis, sest nagu hiljem selgus, leidis esmatõus Kyrkjale aset juba 1860. aastal. Hoolimata varasematest hinnangutest on Kyrkja hea ilma korral suhteliselt hõlpsasti ligipääsetav mägi. Retk on üsna tüüpiline põhjala mäkketõus, mis käib suures osas mööda kivikamakaid või väiksemat kiviklibu, mida allpool ühendavad rohelised kiviktaimlad, üleval aga rikastavad maastikupilti lumevaibad, mis küll kesksuvise päikese käes kiiresti vähenevad.

Matk Leirvassbu hütist Kyrkja tippu ja tagasi võtab 4–5 tundi ning selle tavamarsruut on tehniliselt lihtne ning alpinistlikku erivarustust see ei nõua. Vaid viimased tipumeetrid järsul kaljupaljandil võivad mõnes matkajas tekitada kõhedust ja nõuavad kõigilt ettevaatlikkust. Öeldakse, et kaks ronijat kümnest pöörduvad vahetult enne tippu tagasi.

Aasmund Olavsson Vinje ja tema sõbrad teadsid hästi Jotunheimeni väärtust. Nad olid mehed, kes tegid Jotunheimeni kättesaadavaks paljudele, kaudselt on nad minugi siia toonud. Ehkki nad võib-olla ei kujutanud ette Leirvassbu hüti ees autoparklat, on matk Kyrkjale siiski ka täna piisavalt pikk samm, et sellega eemalduda igapäevasest argielust. Jotunheimeni ristiisa armastas neid mägesid niivõrd, et oli juba oma eluajal kindel, et ka tema hing jääb pärast surma istuma ühe Jotunheimeni mäe tippu.

Matka kestvus:

5 tundi Kõrgus: 2 032 meetrit Parim matkaaeg: juuli, august Matka algus: Leirvassbu mägijaam (1400 m üle merepinna) Lähim autoparkla: Leirvassbu (Oslost ca 400 km)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga