Rootsi suurimas ja põhjapoolseimas maakonnas Norbottenis, veidi maad teisel pool põhjapöörijoont asub linnake Jokkmokk. Kohalikud saamid kutsuvad seda nimega Jåhkåmåhkke või Dálvvadis. Igal aastal selles alla 3000 inimesega linnas (Jokkmokki vallas on 30 000 põhjapõtra) toimuv talvelaat on üks uhkemini säilinud omaaegseid sellelaadseid üritusi Saamimaal. Tiit Pruuli käis kohal, leidis ja kaotas midagi.
See on ka üks vanimaid laatu Rootsis. Aastal 1605 kinnitas kuningas Karl IX, et Lapimaale võib ehitada alalised turupaigad. Selle sammu kaubandusväliseid eesmärke oli kontrollida paremini põhjarahvastikku, koguda makse, pidada kohtuistungeid ja levitada kristlust. Sel ajal polnud Jokkmokki küla veel olemaski, küll aga olid olemas traditsioonilised kaubateed, mis pärit juba viikingiaegadest. Ühel neist teedest asus ka Jokkmokk.
Alguses peeti laatu jaanuari lõpus ja need kestsid oma paar-kolm nädalat. Eelmise sajandi 1930. aastail jõuti kahe-kolmepäevaste laatadeni. See, et laadaaeg oli keset talve, oli ka üsna loomulik. Just siis oli üle külmunud jõgede ja järvede kõige hõlpsam kokku tulla ning muud talitused ei seganud kauplemist ja pidutsemist.
Praegu kestab laat Jokkmokkis kolm päeva ja see avatakse veebruarikuu esimesel neljapäeval. Juba aastakümneid tagasi tehti sellest ka suur turismiatraktsioon. Müüakse kõike traditsioonilisest käsitööst ja põhjapõdralihast kuni Hiina plastmassrelvadeni. Kultuuriprogrammis on põhjapõtrade võiduajamine, kunstinäitused, rahvatantsud, joigumisvõistlused ja palju kontserte. Analoogilisi, kuigi väiksemas mõõdus laatu peetakse veel mõnelgi pool Rootsis ja Norras.
2015. aastal jõudsin ma laadale, kui pidu juba käis. Väljas olid üle pea kasvavad hanged ja oli neetult külm, aga linnaväljakule püstitatud suures telgis sai kuumi Aasia nuudleid ja kangeid jooke, mis tegid olemise kohe soojaks. Kõrvalolevast müügiputkast ostsin pika täisvillase aluspesu, valik oli rikkalik, ilma pika pesuta seal inimesed õue ei lähe. Ja tark on saabaste sisse panna veel vildist voodrid. Laenutasin Soome kelgu ja tuhisesin selles varustuses läbi linnatänavate.
Kohe sai selgeks, et see pole mingi ortodoksne folklooripidu. Esimene üritus, kuhu sattusin, oli hangede vahel toimuv moedemonstratsioon, kus noored disainerid tutvustasid saami rõivastest ja mustritest inspireeritud tänapäevaseid riideid. See oli hea esimene noot stiilsest etnofutust, mida järgnevatel päevadel kohtas veel palju. Seda head vana-uut stiili oli traditsioonilise saami muusikaga miksitud hiphopipeol, mida korraldas Maxida Märak, bluusi ja saami muusika õhtul, kus esines Sara Ajnnak, ja mitmel pool mujal, eriti Jokkmokki kirikus, kus saami laulud kõlasid oreli, viiuli ja saksofonide saatel. See viimane, Gunnar Idenstami projekt nimega „Laulud Jukkasjärvele“ oli eriti võimas. Fenomenaalne, kui peenelt olid ühendatud lihtsad rahvuslikud viisid ja klassikalised kontsertinstrumendid.
Toimus muudki põnevat, kus ühendati esmapilgul ühendamatuid asju. Näiteks veinide degustatsioon. Läbivaks jooneks oli aga see, millised veinid sobivad millise põhjapõdralihast toiduga. Meeldiv oli ka see, et toidust mitte lihtsalt ei räägitud neil päevadel palju, vaid mitmel pool pakuti ka palju häid looduslikke söömaaegu. Põhimõtteks ikka see, et kuidas miksida traditsioonilist lihakäntsakat või metsasaadusi moodsate maailmamaitsetega.
Jokkmokki päevade poliitiline kulminatsioon oli rongkäik läbi linna, kus kanti jõulisi saamiteemalisi loosungeid, aga protestiti näiteks ka NATO vastu. Poliitiliselt ürituselt hotelli jõudes sain aru, et poleks pidanud oma nina sinna toppima. Keegi oli hotellitoa laualt varastanud mu passi. Ühendus reaalse maailmaga oli pärast kolme päeva pikkust saamirännakut taastatud.
Tekst ja fotod: Tiit Pruuli