Jebel Toubkali talvetõus

Marokoga seonduvad tavaliselt Sahara kõrb, Marrakechi hiigelturg, Agadiri puhkus ja Casablanca närviline võlu. Hoopis vähem teatakse, et siin asub ka Atlase mäestiku ja kogu Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jebel Toubkal (4167 m). Sinna tõusid EMT suhtekorraldaja Kaja Pino (tekst) ja IT konsultant Leivo Sepp (fotod).

Marokoga seonduvad tavaliselt Sahara kõrb, Marrakechi hiigelturg, Agadiri puhkus ja Casablanca närviline võlu. Hoopis vähem teatakse, et siin asub ka Atlase mäestiku ja kogu Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jebel Toubkal (4167 m). Sinna tõusid EMT suhtekorraldaja Kaja Pino (tekst) ja IT konsultant Leivo Sepp (fotod).

Jaanuaris on Marokos talv ning seega saame rääkida Jebel Toubkali talvetõusust. Erinevalt suvest on siis mäel palju lund, mis olenevalt ajast ja ilmast on kas kohev ja läbisumbatav või jäiseks tihenenud ja kasse nõudev.

Aafrika, selle Musta Mandri punakashallile tolmusele pinnale astume Marrakechi lennuväljal. Kaupleme takso ning olemegi teel mäe poole.

Algul lauskmaine maantee jõuab peatselt maaliliste mägede vahele. Esimene pilk on alati hurmav ning me aina imetleme neid pärastpoole nii tavapärasena tunduvaid vana mäestiku kulunuks uhutud kaljusid ja harju. Kuna mägitee on kitsas ja kurviline, tuleb hinge kinni pidades loota, et sohver tõepoolest ikka sõidab nii hästi, et kulunud kummi vilistades pimedasse kurvi siseneda, kus ühelpool kalju ja teisel järsult langev mäenõlv...

Kuna on turismi madalhooaeg, ründavad Imlilis (1740 m) meid kõik potentsiaalsed teenusepakkujad. Kes tahab meile varustust laenutada, kes oma poest sööki kaasa müüa või oma restorani kutsuda, kes mäele giidiks tulla. Kuidagimoodi vabaneme kõige ebameeldivamatest kleepekatest, ostame poekesest natuke sööki ning einestame väikeses restoranis.

Söök – savipotis hautatud liha ja juurvili, kohaliku nimega tajine – on maitsev, kui poiss ta lõpuks kuskilt kohale kannab. Sest sööki valmistatakse mujal, „restoran” tähendab lihtsalt kahte raagus puu alla tõste- tud plastmasslauda. Joome ka teed: maitseb nagu veidi võõrapärane kange piparmünt ja on kohutavalt hea. Õpime, et teed tuleb kannukesest klaasi kallata nii kõrgelt, et tee pinnale tekib vahukiht. Ning kuna tegu on araabia kultuuri maaga, hoidume nii tee kallamisel kui muudes tegevustes hoolega kasutamast vasakut kätt – see, teadagi, on tagumikupühkimise käsi.

Teel Toubkalile

Reipal sammul jätkame teed 3207 meetri kõrgusel asuva Toubkali hüti suunas. Värvikirevate poekeste vahelt läbi kulgev rada viib üle jõe ja järgmise külakeseni Aroumd, mis istub maaliliselt keset moreeninõlva. Ja siis algab juba mäestik.

Rada, tuleb tunnistada, on igav. Hallikaspunase tolmu ja kivimoreenisegu ning vana mäestiku ühesugused vaated on juba paari tunni pärast tüdimuseni tuttavad. Vaatepilti ilmestavad tee ääres kulu näksivad kitsed ning vastutulevad muulad koos eelmise päeva tipuvallutajatega, kes nüüd tagasi Imlilisse laskuvad. Kuuleme, et hütist ülalpool on kõvasti kinnivajunud jäätunud lumi ning kassid-kirkad hädavajalikud. Meil kasse pole, nii et loodame need hütist laenata. Kirkade osas jääme eriarvamusele.

Meil on kaasas digitaalne pulssoksümeeter, et kiirel tõusul (esimesel päeval merepinnast 3200 peale ja järgmisel veel kilomeeter otsa) pulssi ja vere hapnikusisaldust mõõta. Umbes kolmetunnise käimise järel on pulss mõlemal 110, vere hapnikusisaldus 80 ja 90. Jätkame reipalt teekonda.

Umbes poolel teel on viimane külake Sidi Chamharouch. Sõbralikult – ja peaasi, pealetükkimatult – pakutakse meile teed, kuid loobume ning jätkame oma üksluist astumist. Siin-seal on näha esimesi lumelapikesi ning lisaks T-särgile tuleb selga panna ka fliis. Päike ei ole veel loojunud, kuid rada kulgeb mööda mäe päikesealust nõlva, nii et fliisile lisandub varsti ka jope.

Hütini on umbes viie tunni tee ja hütte on tegelikult kaks. Neist suuremat ei kasutata –ilmselt oli tegu ehitaja ülepingutusega mäelkäijate arvu kalkuleerides. Väiksemas käib aga vilgas elu. Kamina ees istuvad tänased tipuskäijad, kuus inglast, ning kolm homset valmistujat. Üks hispaanlasest mees ning vaiksepoolsed mees ja naine ei-tea-kust, kõik oma giidiga. Jalanõude riiulil seisavad saapad: Bestardi tippmudel, ühed tundmatud plastikud, sisesaapaga ja pealeehitatud lumesääristega Millet ́d – heihei, kas oleme kogemata sattunud Everesti baaslaag- risse...? Meil on jalas äratrööbatud trekkingu-Meindlid ja oleme kindlad, et need on enam kui piisavad.

Mis erilisena meelde jääb, on palvetamisnurk. Ühel hetkel paneb personal seal oma vaibakesed põrandale ja kummardab Allahi poole. Õige moslem palvetab viis korda päevas, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib.

Tellime hütist ka õhtusöögi

Kausitäis kuskussi suppi, hiigelsuur taldrikutäis pastat ja magustoiduks ananassikompott. Sööme kõhud ägisemiseni täis, teeme ära kassirendi-kauba ning kobime magama. Magamisruumiks on naridega varustatud betoontuba. On külm, aga pikast päevast väsinuna vajume silmapilk unne.

Tipupäev

Äratus on pool kuus. Riietume, söö- me kaasaostetud saia ja jogurtit ning joome hütist tellitud teed. Laua taga istuvad eilsest tuttavad mees ja naine, juba söömise lõpetanud, kuid meist nad sinna istuma jäävadki. Meie kinnitame kassid ja astume Aafrika tähistaeva alla.

Rada algab kohe hüti tagant ning mõningase sinka-vonkatamise järel oleme tõusu alguses. Tundub, et kohe on ees järsim tõus pikal, keskmiselt 45-kraadisel nõlval. Rada on hästi sisse tallatud, lumi kõva ja tihke ning kergelt jäätunud. Lausa lust on siit kasside ja matkakeppidega üles krõbistada.

Nõlva kõrgus on petlik. Kui arvame end juba tõusu lõpus olevat, avaneb ühe künka tagant järgmine. Ja järgmine. Ja järgmine. Vahepeal oleme juba segaduses ka oletatava tipu asukoha suhtes: kõrgemale tõustes tunduvad mägede proportsioonid muutuvat.

Vähehaaval läheb valgemaks. Tähed kahvatuvad ning selja taha jääva aheliku tippe hakkavad kuldama esimesed päikesekiired. Nüüd on mäestik juba tõeliselt ilus: puhas valge lumi, kaljused tipud ja päike. Ning ka vaated muutuvad üha võimsamaks. Altpoolt nii ahtakesena tundunud Atlas laiub varsti võimsamana kui oleks osanud ette kujutada.

Rada keerab vasakule ning lume alt hakkab lapiti paistma moreenivälju. Oma kassid võtaks siin ehk alt, rendikassidega kõnnime ka üle kivide.

Tipp tuleb kuidagi äkki. Oleme tõusnud vaevalt 2,5 tundi, kui ta järgmise nuki tagant paistma hakkab. Teeme viimase kiire spurdi ning olemegi tippu tähistava püramiidi all. Viime läbi viimase mõõtmisprotseduuri: ühel vere hapnikusisaldus 83 ja pulss 120, teisel 93 ja 140.

Ilm on imeilus. Päike särab ühegi pilvetupsuta taevas (ei tea küll, kust see lumi siia maha sadas?) ning vaade Kõrg-Atlasele võtab ahhetama. Tipud, tipud, tipud, taamal silmapiiril aimuv lõputu Sahara. Atlase mäed ulatuvad murdunud ahelana ligi 2000 kilomeetrit läbi Maroko, Alžeeria ja Tuneesia. Kõrg-Atlases, mille katusel asume praegu meie, on mõniteist tippu üle 4000 meetri, moodustades sakiliste ribide ja sügavate orgude süsteemi. Imetleme seda oma pool tundi ja ta on väärt iga hetke sellest.

Võtame riideid vähemaks (pikad aluspüksid on pärast päikesetõusu täiesti liig!) ning asume tagasiteele. Seal, kus arvestuslikult on tipuni minna veel tund, kohtame meist hütti istuma jäänud meest ja naist giidi saatel. Nad liiguvad kassidel üpris kohmakalt, seda enam, et tõusu ägedusfaktori suurendamiseks on giid neile ka kirka kätte surunud. Ja vist ka öelnud, et see tuleb igal sammul poole varreni lumme rammida – igatahes õnnetud mägituristid niimoodi teevad. Lohutame, et hullem osa tõusust on läbi ja jätame nad vaevarikkalt ülespoole edenema.

Neli tundi pärast tõusu alustamist oleme hütis tagasi. Pakime asjad, joome teed ning alustame kohe laskumist Imlilisse. Leiame taksojuhi, kes pakub ilma mingi kauplemiseta sõidu hinnaks 300 dirhemit. Sööme. Omlett on seest täiesti vedel, niiet siinses mitte just superpuhtuses kisuvad mõtted vägisi kõhutõbedele. Aga otsustame, et oleme ellujääjad – reisikirjadest oleme ju lugenud, et tipupäeval Imlilisse laskumine on jõukohane ainult väga treenitud matkajatele – ning laseme restorani ümber siblivate kanade toodangul hea maitsta.

Ja otsekui oma suutlikkuse lõplikuks tõestamiseks sõidame Marrakechi jõudes sealt rongiga kohe edasi Atlandi ookeani äärde. Tipupäeva öö tabab meid juba Safi linnas ookeanimüha saatel.

Hinnad Marokos 1 dirhem = u 1,4 EEK

Kilo apelsine 4-6 dirhemit Tänaval müüdav pannkook/vahvel meega 4-5 dirhemit Tajine (kohalik pajaroog) 40-100 dirhemit (sõltuvalt suurusest ja ostukohast, turismipiirkondades on kallim) Söök Toubkali hütis (väga suur) 50 dirhemit Tee 5-10 dirhemit (lauale tuuakse igaühe jaoks kannuke, kus sees ca. 4 klaasitäit) Odav hotell kahele 70-150 dirhemit (aknaga tuba, kraanikauss, ühiskasutuses dušš ja auk-põrandas-WC) Kallim hotell kahele 300 jne dirhemit (magamistuba, elutuba, köök, potiga WC, vann, dušš) Taksosõit Marrakech-Imlil 300 dirhemit Kasside rent Toubkali hütis 50 dirhe- mit (Campi rihmikud) või 100 dirhemit (Griveli kiirkinnitusega mudel).

Suvetõus Toubkalile

Kaspar Roost, Toubkalil 19. mail 2005

Meie ronimine oli teistmoodi, sest Imlilist lahkusime mööda mäeahelikku teiselt poolt, läbides nelja päeva jooksul mitmeid külasid, orge ja kurusid. Teetolm muutus hallist kollaseks, roheliseks, punaseks, mustaks. Taimi ja vett oli vaid orupõhjades. Ööbisime telkides, ja küladest kõrgemal kõlbas ka mägiojade vesi juua.

Mäele eelnenud kahe päeva teekonna tegime ühe päevaga: tõusime 1500 m ning laskusime üle kuru 800 m alla tagasi. Tipupäeva alustasime kell 4 hommikul poole kilomeetri kaugusel hütist. Pärast eelmist päeva tundus see kui walk-in-the-park, sest kindla pikkusega siht oli silme ees.

Mida kõrgemale, seda raskemaks muidugi läks. Ja külmemaks. Õhku polnud, jalad juba värisesid ja ei kandnud enam hästi, klomp oli kurgus ja kui nuuskasid, siis veresegust asja. Väike aspiriin, halvaa ja vesi tegid olemise natuke paremaks. Kui arvestuste kohaselt oleks pidanud veel kaks tundi ronima, oli järgmise saki taga tipp!!! Kuidagi ootamatult ja sel hetkel tundus, et liiga kergelt tuli kätte.

Ülemises neljandikus nägime natukest lund, mille koorikul pärast seljakottidel kelgutades alla tulime. Kahekraadise ilma ja udust rikutud vaate kompenseeris matkajuht päevi seljas veetud eesti õllega. Aga supertunne oli. Väikese inimese Mount Everest oli vallutatud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga