Kümne aasta eest jahtlaev Lennukiga ümber maakera purjetanud saarlane Meelis Saarlaid jutustas Aare Lainele oma esimesest Muhu väina regatist 29 aastat tagasi ja tulevastest purjetamisplaanidest.
Ükskõik kuhu Nasva hotelli ja jahtklubi tegevjuht Meelis Saarlaid Nasva jõe suudmesse ehitatud modernse hoone ülakorrusel pilgu pöörab, avaneb silme ees lai veteväli – ühele poole jääb meri, teisele poole jõgi, mida mööda kohalikud kalamehed oma paatidega merehõbedat nõudma sõidavad.
“Ma tulin purjetamise juurde suhteliselt hilja – 15-aastasena. Mõned sõbrad ja klassivennad olid alustanud tükk maad varem. Kui mind 29 aasta eest folkboodile Ahti esimest korda Muhu väina regatti kutsuti sõitma, olin äsja saanud 19-aastaseks,” meenutab staažikas avamerepurjetaja. Enne mainekale regatile minekut oli Meelis purjetanud vaid kodustes vetes Kuressaare ja Abruka lähistel.
Tal on ette näidata 29 aasta tagune venekeelne “sudavoi rol” meeskonnaliikmete nimedega, lugematu arvu pitsatitega ja kuupäevadega. Kõik on täpselt fikseeritud, millal kuhugi jõuti, millal sadamast lahkuti jne.
“Arvi Estorn oli kapitan ja Meelis Saarlaid matros, Priit Riim oli ka matros ja Tiit Sarapuu oli kambas,” näitab oma esimesel regatil folkboodil Ahti madrusena kaasa teinud Saarlaid päevinäinud ajaloolist dokumenti. Tollal pidid regatist osavõtvad jahid sõitma Voosi kurgus seisva piirivalvekaatri poordi ja võtma paberile pitsati. Kuna regatt tähendab ennekõike võidupurjetamist, siis võib ette kujutada purjetajate meeleolu, kui piirivalvekaatri juurde tekkis järjekord.
Saarlased pidid tollal kodusadamast Nasvalt kõigepealt purjetama Tallinna, regati starti, ja kuna finiš oli samuti pealinnas, siis pärast regatti tagasi Nasvale. Kogu teekond nägi välja selline: Nasva–Tallinn–Haapsalu–Pärnu–Roo- massaare– Orjaku–Tallinn–Nasva.
Sel ajal ei olnud laevukesel mingit abi- ega päramootorit. Seepärast olid pikad ülesõidud väsitavad ja igavad.
„Eks me olime ikka parajad algajad ka tollal,“ tunnistab Meelis. „Olime näiteks korra tohutult kaua krüssanud, udu oli pikalt peal ja siis tunduski meile ühel hetkel, kui udu hajus, et Soome sadam Hanko paistab. Küll oli hirm naha vahel, et oleme kogemata Nõukogude Liidu piiri ületanud ja mis nüüd saab. Tegelikult oli tegu Osmussaarega, aga meile tundus, jah, et nii kaugel saab ainult Soome olla.“
Oma elu esimesel regatil pidas Saarlaid logiraamatut, kuhu kirjutas: “Puhkus läheb tervelt Muhu väina regati sisse. See on elu parim elamus.”
Tollane avamerepurjekate võidusõit oli eelmistest suurejoonelisem, kuna tegu oli 25. Muhu väina regatiga. Meelisel on siiani hästi meeles regati pidulik lõputseremoonia Tallinna lauluväljakul. “Seal oli palju rahvast ja juubeliregatil osalenute meeleolu ülev. Meie jahiklassis oli konkurents päris tihe. Osales 18 folkbooti,” kerib Meelis mälestustelinti.
Logiraamat annab teada, et saarlaste Ahti jõudis pärast 13 tunni pikkust merel olekut 70 miili pikkuselt esimeselt etapilt Tallinnast Haapsallu oma klassi seitsmenda alusena. Tollal tundus Meelisele, et esimene etapp läks meeskonnal aia taha. Eks kõik see mees pardal lootis edaspidi kõrgemale tõusta. Kahuks nii ei läinud. Folkboot Ahti meeskond lõpetas 25. Muhu väina regati 14. kohaga.
„Saaremaalt minnes oli meie laev ka korralikult lastitud. Toiduvaru, põhiliselt konservid, mida oli lugematu arv, tuli ju kõik kaasa võtta. Meie alus istus ühe laua jagu rohkem vees kui konkurentide oma. Madratsid, tekid, soojad joped lisaks. Kui laev on raske, siis naljalt kiiret sõitu ei tee. Regatil saime tunda nii tormi kui tuulevaikust. Nasvalt välja minnes põikasime vahepeal Haapsallu tormivarju. Marsruut tervikuna oli oluliselt pikem kui viimastel Muhu väina regattidel,” jutustab Saarlaid.
Sõita merd niisugusel väikesel mugavusteta alusel pole purjetajate jaoks meelakkumine. “Olud on seal suhteliselt karmid. Tol ajal ei olnud ju ka selliseid mereriideid, nagu tänapäeval, soojad pesud ja jumal teab, mis kõik veel. Tormiriietega isegi magasime, sest laev tilkus igalt poolt läbi,” vaatab ta ajas tagasi.
Merehaigus pole Meelis Saarlaidu õnneks väiksematel alustel tabanud. Tõsi küll, pole see tõbi nüüdseks juba kogenud meresõitjast ka päriselt mööda läinud. „Merehaigus tabas mind Atlandi ookeanil 50 meetri pikkuses kalalaevas.
Sõitsime Kanaaridelt välja ja ühel hetkel ta tuli. Olin tollal junga – toidulõhnadega kuumas kambüüsis oli päris raske hakkama saada. Pesin nõusid ja oksendasin sinna kõrvale. Oli tunne, et tahaks kohe koju ema juurde. Viis ööpäeva järjest andis haigus tunda. Olin täielikult kurnatud. Pärast seda pole ma merehaige olnud,” rõõmustab nüüdne hobipurjetaja.
Saarlaiu sõnul oli folkboot omal ajal regattidel jahtide üldarvestuses küllaltki arvestatav alus. Ta kiidab ka folkarit kui matkapaati. „Temaga saab paljudesse sellistesse kohtadesse ligi, kuhu suurema alusega ei pääse, näiteks laidude juurde ankrusse jääda. Matkapaadiks on see väga lahe. Pealegi on ta hästi merekindel alus, mis on suureks plussiks. Neid ehitatakse siiamaani. Viimasel ajal juba plastikkeredega, aga muidugi tehakse ka puidust kerega paate.”
Kuigi plastikkerega paati on kergem hooldada, on kogenud purjetaja sõnul puupaadil oma eelised: „Kui minna näiteks Ahtiga Turu saarestikku purjetama, siis enam-vähem iga vastutuleva laeva meeskond lehvitab sulle rõõmsasti ja tervitab. Puupaadid toovad esile erilise nostalgia, vanaaja mereromantika“.
Pärast oma esimest Muhu väina regatti tuli Meelisel peatselt Vene kroonut teenima minna. Sealt tagasi tulles purjetas ta mitmel teisel alusel. „Siis olid siinsel Saare Kaluril juba moodsamad ja uuemad jahid, veerandtonnised võidusõidulaevad.“ Kaheksakümnendatel aastatel seilas Meelis ka kalalaevadel, kõige pikemalt viis kuud järjest.
2000. aastal sai Saarlaiust esimene tüürimees ümbermaailmareisi sooritava Lennuki meeskonnas, kui reisi esimeses veerandis seda rolli täitnud mees väsis. Kui Meeliselt küsida, kas oleks ta valmis veel ühe ümbermaailmareisi ette võtma, tuleb vastuseks, et võimaluse korral hüppaks ikka kaasa, kui pikemaks meresõiduks ettepanek tehakse.
„Esimene ümbermaailmareis on siiani hästi meeles. Nüüd aga meeldib mulle kapten Mart Saarso idee, et ükskord 1. septembril, kui lapsed lähevad kooli, heiskame purjed, võttes sihiks Antarktika, ja 1. juunil laste kooli lõpetamise aegu oleme kodus tagasi. Miskipärast kisub mind karm ja karge kliima.“
Tänavu suvel osales Meelis Muhu väina regatil, olles Saaremaa laevaehitusfirmas Luksusjaht ehitatud jahtlaeva Katarina II laevapere liige. „See on kiire ja kerge võidusõidulaev. Me sõitsime esimeses rühmas, kõige kiiremate ja suuremate jahtidega koos. Lõpetasime kaheksandana. Oleme rahul.“