Jalgrattaga Moseli veinikülades

Moseli piirkond on üks Saksamaa tuntuimatest veiniregioonidest, mis piirneb otsapidi Prantsusmaa ja Luksemburgiga ega jää kaugele ka Belgiast. Hanna Miller tegi selles võluvas piirkonnas jalgrattamatka.

Linnu märksõnadeks võttes võiks laias laastus öelda, et ala jääb Trieri ja Koblenzi vahele, tunnusjooneks Moseli jõgi koos lisajõgedega. Piirkond on parajalt mägine, ikkagi Reini kiltkivimäestik (Rheinisches Schiefergebirge), mille eri osadeks siinkandis on Belgia Ardennid ning Saksamaal Eifel (Vulkaneifel, Moseleifel jne) ja Hunsrück. Maastik on ilus ja mõjub rahulikult, kuigi laugjad metsased-põllused „künkad“ võivad viia kohati 800 meetri kõrgusele. Väga ilus on sõit Moseli äärde näiteks Brüsselist teele asudes ja „põiki“ läbi Ardennide Bernkastel-Küesi või Cochemisse suundudes. „Põiki“ selles mõttes, et vältida tasuks sirget-igavamat kiirteed üle Aacheni. Samavõrd maaliline on teekond Moseli äärde ka alguspunktiga Maini äärses Frankfurdis või Wiesbadenis, Prantsusmaal Strasbourgis või hoopis Luxembourgis. Mõistagi võimalikult kiirteid vältides! Aega võtab see külade ja küngaste vahel tiirutamine küll kõvasti rohkem, kuid kui juba puhkusereisil olla, siis tasub ka loodust nautida ning kõike kohalikku kaeda!

2000 aastat ajalugu

Nii nagu ikka, algab viinamarjakasvatus ja sellest veini valmistamine vanade roomlastega ja siinkandis on kõnekaimaks näiteks teadagi Saksamaa vanim linn, roomlaste Moseli-äärne „metropol“ Trier oma UNESCO kultuuripärandisse kuuluvate „musta värava“ Porta Nigra, toomkiriku ja keisri termidega. Seega võib seda üsnagi tõe pähe võtta, kui siinsed veinimeistrid väidavad, et nende kunst on juba 2000 aastat vana. Veidi tõsisemalt kõlab küll väide tuhandeaastasest ajaloost, sest eks olid ju just kloostrid ja neis elanud mungad need, kes „uuemal ajal“ veiniteole aluse panid.

Nii või teisiti, igatahes pole selles midagi erandlikku, kui kuulete, et Moseli ääres on ühe või teise pere elu keskpunktiks olnud viinamarjakasvatus ning veini valmistamine läbi enam kui kümne põlvkonna. Võib arvata, et selle ajaga on omandatud tõepoolest kõik nipid ja kogemused, tõed ja üksikasjad, mis just selle pinnase ning siinse kandi looduse omapäraga kõige paremini haakuvad. Küllap ongi see põhjuseks, miks Moseli veinid hinnatuimate kvaliteetveinide hulka kuuluvad. Just valged veinid ja eriti Riesling on see, millega Mosel kuulsust on kogunud.

Viinamarjade ja veini baasil valmistatakse muudki hõrku! Nii näiteks tutvustati mulle ühes Bernkastel-Küesi vinoteegis uhketes pudelites pakutavaid äädikaid, õlisid, kastmeid ja muud, mis kuuluvad juba tõelise gurmaanluse valdkonda. Selle poe omanik tegeles viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamisega juba 15. põlve esindajana…  jätan siinkohal teadlikult kõrvale kõik arvud ja muud Moseli veinide väärtust kinnitavad näitajad ning pühendun vaid kogetu ja silmailu kirjeldamisele. Seda viimast Moseli jõe orus tõepoolest jätkub!

Veini- ja puhkepiirkond

Kindlasti on kuskil ka kirjas, kui palju on Moseli regioonis erinevaid viinamarjakasvatajaid-veinivalmistajaid peresid (Winzer) või veinitalusid-õuesid (Weinhof ), kuid silma järgi tundus iga külakoht jõe ääres vaid sellega tegelevatki. Pea kõikidel majadel võib näha silti „Wein aus eigenem Anbau“ (’vein oma viinamarjakasvandusest’) või „Weingut“. See viimane tähendab otsesõnu küll veinimõisa, on aga kasutusel ka veinitalu/veinitootja kohta. Moseli-äärsed veinitalud ongi pigem väikesed ja lihtsad, tõelise mõisa mõõdu annavad välja vähesed. Ega sellele kitsale maaribale jõe ja mäenõlva vahele laiemat krunti ega uhkemat ehitust mahugi.

Sellest, kui rasket füüsilist tööd on vaja nauditava joogi valmistamiseks, annab aimu juba ainuüksi pilk kohati lausa püstloodis tõusvatele mäekülgedele, kus kohalikel on  tulnud läbi sajandite oma elutööd teha. Nüüd on mõistagi käigus ka tehnika, kuid viinamarjaistanduses tuleb suuresti teha töö endiselt käsitsi, paistku kuumav päike lagipähe või olgu kivine mäekülg jalge all vihmast märg ja libe. Alles siin hakkab aduma, miks mõni veinipudel nii kallist hinda võib maksta. Kerge pole see elu ja töö siinkandis kunagi olnud ega ole ka nüüd, ometi tehakse seda rõõmuga. Sellele ollakse lihtsalt pühendunud. Siin ei ole „töö“ ja „elu“ kaks eri mõistet, vaid moodustavadki ühe terviku – elu. Elatakse rõõmuga – iga külastaja on teretulnud, iga veiniklaas ulatatakse naeratusega ja uhkusega räägitakse oma talu või pere pikaaegsetest traditsioonidest.

Liigset jõukust ei paista kusagilt, majad on pigem väikesed ja üksteise ligi surutud, lisateenistuseks tegeletakse majutuse ja tubade väljaüürimise ning gastronoomiaga, ikka kuulub maja juurde – olgu keldris, õuel, terrassil või siseruumides – kohvik või restoran. Kõikjal on tunda ilumeelt, roosipuhmad tunnevad end siin hästi, on kõrged ja õilmitsevad. Ja nii vaimukaid ning toredaid mõtteterasid-ütlemisi kui siinkandis, kirjutatud otse ukse kohale, majaseinale või veinivaadile, ei näe eriti kuskil mujal. Valdavalt kiidetakse küll veini ja sellest saadavat rõõmu, kuid enamasti tänatakse ja palutakse jumalat, et istandus ikka hästi püsiks ja edeneks ning perele veel kaua kenasti veini – ehk siis „leiba“ – annaks. Vaimukustki tundub siinkandis jätkuvat. Olgu näiteks kasvõi vein nimega „Nacktarsch“ (’paljas p…’) või samanimeline veinisaal. Või siis ammune kiri majaukse kohal, mis palub säästa seda maja pikse, põlengu ja maksude käest. Või tõdemus veiniõue seinal, et nii veini kui ka poliitika puhul selgub alles tagantjärele, kas valik oli õige…

Jalgratturid, matkajad ja kämpingud

Moseli regioon elab veinist ja puhkemajandusest, põhjuseks hea vein, ridamisi maitsvat einet pakkuvad veiniõued, vaikselt voolav jõgi ning kenad rahulikud külad ja väikelinnad. Nüüdseks on lisandunud ka suurepärased jõeäärsed rattateed – väidetavalt on neid kogu piirkonnas kokku ligi tuhande kilomeetri ulatuses – ning kämpinguplatsid. Neid on tõepoolest iga paari kilomeetri järel, ikka otse jõelammil, sest „kukil“ on kohe ju küla või mäekülg. Puhkajateks valdavalt sakslased ise, sest kuigi majutuse pakkumisest pole siinkandis puudust ning hinnadki igati mõistlikud ( 25 eurot öö, vahel toa, vahel inimese kohta), on ööbimine kämpingutelgis või oma kämpinguautos odavam. Vaevalt küll privaatsuse, avara looduse, oma suvila ja mere-, järvevõi ka jõesuplusega harjunud eestlane neid tiheda asustusega „telklinnakuid“ ideaalse puhkuspaigana ette kujutaks, kuid sellist luksust, mis meil Eestimaal kättesaadav, ei saa Saksamaa suurlinnapere või pensionäripaar endale lihtsalt lubada…

Ujumiskohti Moseli jõe ääres aga eriti polegi. Küll võib aga teha laevasõite, vändata mööda sirget teed (või ka mägedes) jalgratastel, matkata, külastada giidi saatel veinikeldreid, tutvuda veinitalude arhitektuuriga, sõita lahtiste vankritega ja veini juues mööda istandusi jne – kõik „atraktsioonid“, mis vähegi võimalikud, on pakkumisel. Jalgrattalaenutusedki on olemas. Ja muidugi on veinimuuseume, mis annavad kogu valdkonnast põhjaliku ülevaate.

Bernkastel-Küesist Cochemini

Kui teekond Trierist Koblenzini tundub liig pikk, piisab Moseli veinipiirkonnast ettekujutuse saamiseks ja sealsete veinikülade vahel seiklemiseks ka nii 50 kilomeetri pikkusest lõigust lausa nukulinnakesena mõjuva Bernkastel-Küesi ja tõeliseks turismikeskuseks muutunud, kuid kindlasti kenakese Cochemi vahel. Viimases tasub tõusta vaadete nautimiseks ka mäenukil trooniva uhke linnuseni. Bernkastel võlub aga oma iseloomuliku Fachwerk- ehk siis puitsõrestikel majakestega. See, et veinirestorane ja -õuesid on mõlemad linnakesed täis, on sõnadetagi selge. Nii nagu turistegi, olenevalt muidugi ilmast ja aastaajast.

 

Tekst: Hanna Miller

Fotod: Hanna Miller, Shutterstock

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga