JAKUUTIA: koht, kus šamanism ja rock kokku saavad

Peatoimetaja palus, et ma kirjutaks midagi Arktika muusikast. Pidi tulema külmade kantide erinumber ja lugu oleks peateemaga ilusti haakunud. Mõtlesin ja pakkusin välja Jakuutia, regioon, mille muusikat ma kõikide külmade kantide muusikast kõige paremini tean.

Peatoimetaja palus, et ma kirjutaks midagi Arktika muusikast. Pidi tulema külmade kantide erinumber ja lugu oleks peateemaga ilusti haakunud. Mõtlesin ja pakkusin välja Jakuutia, regioon, mille muusikat ma kõikide külmade kantide muusikast kõige paremini tean.

Jakuutia on ka väga külm, sealmaal ollakse uhked selle üle, et külmapoolus asub just nende regioonis. Tegelikult asub statistiline külmapoolus küll Antarktikas, aga põhjapoolkera madalaim temperatuur (-72C, seda teab seal iga lapski) on tõesti mõõdetud Jakuutias. Kui seda just viimastel aastatel korrigeeritud ei ole.

Jakuudi muusika on ka see, mida kõikides minu poolt siin ajakirjas käsitletud muusikatest Eestis kõige raskem on kätte saada. Traditsioonilist muusikat on veel võimalik paari briti ja prantsuse plaadifirma alt leida ja tellida, ent kaasaegset etnopoppi peaks olema siinpool Uraale päris raske kätte saada. Minu tutvus jakuudi muusikaga algas 2000. aastal, kui ma Jakutski linnas pisikeses kioskis oma esimese jakuudi muusika kasseti ostsin. Edasi läks asi progresseeruvas tempos ja nüüd on mul seda muusikat traditsioonilisest parmupillist kuni räpini kastide kaupa. Iseenesest pole muusika rohkus sealmaal kunagi olnud probleem. Jakuudid on maru musikaalsed ja armastavad suisa maniakaalselt laulda ning pilli mängida. Mõned aastad tagasi ütles mulle üks jakuudi produtsent: “Jumala õnn, et rahval raha pole. Muidu oleks igal jakuudil vähemalt üks album väljas.” Ja ma usun seda.

Jakuudi traditsiooniline muusika on regioonile pigem ebatüüpiline. Jakuudid on maailma kõige põhjapoolne veisekasvatuskultuur alal, kus tegeldakse põhjapõdrakasvatuse ja -küttimisega. Rändasid nad oma praegusele elualale kas Baikali äärest või suisa lõunapoolsetest steppidest (selle üle veel vaieldakse) ja tõid endaga kaasa stepirahvastele tüüpilised rütmid ning meloodiad. Jakuutide uhkus on muidugi toiuk, veniv ning hüplev laul milles esitatakse rahvuseepost Olonho. Olonhod võib õige toiuki laulja ehk toiuksut esitada tundide kaupa, minu enda toiuki kuulamise rekord on umbes 45 minuti kandis, siis peletasid sääsed mu lauluplatsilt minema. Peale selle on jakuutide rahvamuusika uhkuseks loodushäälte imiteerimine, mis on enamasti nii elutruu, et hobuste kabjaplagin, hirnumine, lindude vidinad jne petavad täitsa ära. Ning muidugi parmupill ehk homus. Jakuutias on homus midagi rahvusliku aarde sarnast, neid teevad seppade dünastiad ning neid on tõesti igas suuruses ja häälestuses.

JAKUUDI ROCKI KLASSIKUD

Poppmuusika algas Jakuutias aga 1970- ndail, kui tekkis ansambel Dapsõ. Dapsõ oli esimene Jakuutia rockansambel, ent pigem selline tantsuline rock nagu Eesti Apelsin. Dapsõ on siiani regiooni muusika suurkuju ning neisse suhtutakse vajaliku austusega nagu esiisadele kohane. Rääkisin kunagi Dapsõ liikmetega ja nagu ma aru sain, olid rockmuusika algusajad Ida-Siberis nõukogude-aegsest Eestist väga erinevad. Dapsõ ei kannatanud kunagi bürokraatide või partei tagakiusamise all. Jakuutide rahvusuhkus on mitu pügalat kõrgem kui eestlaste oma ning rahvus- tunde aluseks on neil keel. Kuna Dapso oli esimene jakuudikeelne rockansambel, siis ei jõudnud nad piisavalt esineda, et kõik soovijad neid kuulata oleks jõudnud. Põhjus on nähtavasti ka selles, et Dapsõ lülitus harmooniliselt jakuudi muusikatraditsiooni. Mind on alati lõbustanud see tõsiasi, et kui viljeldavaid muusikastiile on seal põhjapolaarjoone taga seinast seina, siis lauldakse ühtedest ja samadest asjadest. Pole tähtis, kas tegemist on hiphopi, disko, metali või estraadilooga, lugude põhiteemadeks on alati armastus, Jakuutia ilu ja koduküla, ning ema. Emast laulavad jakuudid kire ning soojusega, Jakuutiast hardusega ning armastuslood on üldjuhul eriti suhkrused. Küsisin kunagi ühelt tuttavalt, et miks kõik artistid ühtedest ja samadest asjadest laulavad, ning sain vastuseks: “Aga millest siis veel peaks laulma?”

Dapsõ lükkas tee lahti ning nende jälgedes ilmusid 1980-ndatel juba terve rida ansambleid, kelle stiili Nõukogude Liidu ainukene rockiajakirjanik Artjomi Troitski nimetas šamaanirockiks. Põhimõtteliselt on siin tegemist Led Zeppelinist ja Pink Floydist inspireeritud progerockiga, kuhu on sisse põimitud pärimusmuusikat. Ning kuna jakuudid on ka väga uhked oma šamanistliku traditsiooni üle ja armastavad üldse müstikat, siis otse loomulikult leidis kõik see oma tee ka rocki. Kes mäletab veel nõukogude aja lõpus Ostankino TV-s jooksnud Artjomi Troitski autorisaadet “Programma A”, seal ma esimest korda selle muusikaga kokku puutusingi. Tegemist oli ansambliga Ai-tal. Laval olid fantastilistes nahkrõivastes muusikud, üks neist soigus šamaanitrummi tagudes laulda ja teised mängisid rockitausta. Selle laine bändid – Tšolbon, Serge, Ai-tal, Tšoron – tegutsevad kohati isegi siiamaa- ni, vähemasti tulevad nad aeajalt kokku et festivalidel esineda või siis uus album välja lasta. Kusjuures just neid albumeid kusagilt leida on paras vaev. Perestroikajärgset jakuudi ansamblite muusikat leiab üldjuhul vaid Jakuutias ja paaris vene internetipoes. Segane on ka, kui palju nõukogude ajal jakuudi muusikat üldse välja lasti. Minu plaadikogus on Meloodija poolt välja antud Tšolboni kauamängiv nimega “Prokljatõi kamen” ning veel 1990-ndate algul välja lastud jakuudi rocki duubel- kogumik (mille turuhind pidada olema 1000 dollarit) ja rohkem pole ma šamaanirocki varaseid väljalaskeid suutnud leida. Olid 1980-ndad ja tol ajal Meloodijale pihta saada oli jakuutidel sama raske kui eesti rockbändidel. Samas on olemas arhiivlindistused nende ansamblite kontsertidest, peale selle tegi Ai-tal kunagi rahvusliku rockooperi, mille tuhmunud videosalvestist ma ka olen näinud. 1980-ndatel ja varajastel 1990-ndatel oli jakuudi rock midagi niivõrd uut, et need bändid reisisid ja esinesid nii üle terve Liidu kui ka suures osas Läänes. Oli Gorbatšovi perestroika ja nõukogude muusika läks Läänes nagu soe sai. Selle perioodi dokumenteerivad paar Ai-tali ja Tšolboni bootleg CD-d, mida ma kunagi Helsingi poodides nägin. Tegemist on tõeliste piraatväljalasetega, sest ansamblite festivaliesinemisi lindistati ilma nende teadmata, samuti ei küsinud keegi nende luba plaadi avaldamiseks. Jakuutias endas ( jälle erinevalt Eestist) jälgis kogu rahvas oma rockbändide rahvusvahelist võidukäiku suure entusiasmiga ja pidas neile pöialt nagu jalgpallimeeskonnale. Kui ma küsisin ühelt Dapsõ muusikult, kuidas ta suhtub sellesse et šamaanirocki ansamblid on väljaspool Jakuutiat rohkem saavutanud kui Dapsõ, vastas ta: „Need mehed alustasid meie kitarrikohvreid kandes. Siin oleme meie esimesed.”

JAKUUDI MUUSIKA MUJAL

Jakuudi muusika on alati paelunud muu maailma muusikuid ning produtsente ja kui on olnud võimalik jakuudi muusikuid stuudiosse tirida, siis on seda tavaliselt ka tehtud. 1980-ndatesse jääb see aeg kui igaüks püüdis nende linna saabunud jakuudi lauljaid ja parmupillimängijaid vähemalt mingi fraasiga oma uuel albumil jäädvustada. Tol perioodil olid jakuudi muusikud ka ise naiivsed ja ei osanud oma lindistuste eest ei raha küsida ega autoriõigusi nõuda. Nii juhtub, et aeg-ajalt avastan ma mõnda tundmatut 1980-ndate plaati kuulates sealt äkki jakuudi laulu. Näiteks teeb tundmatu jakuudi laulja kaasa Piiteri uue laine ansambli Strannõje Igrõ plaadil “Smotri v oba”, vinüülversioonis teise poole esimeses loos. Plaadikaanel pole tema identiteedist aga poolt silpigi. Jakuudi müstika ning salapära on peale kitarrimängijate ka paelunud elektroonikaprodutsente ja parim selline koostöö on olnud sakslaste Hulu Project koos Jakuutia ühe prominentsema näitleja ja traditsioonilise muusika esitaja Stepanida Borissovaga. Plaadi nimi on “TranceSiberia” ja seal teevad kaasa külalis-DJd ning muud masti muusikud. Vähemalt Hulu Projekti netilehekülje andmeil on CD veel saadaval ja ka iTunesist ostetav. Mida te saate selle albumiga? Rasvaste triphopibiitide peale lauldud jakuudi ve- nivaid loitse ning õnnistuslaule. Tulemus on suurepärane, ehkki elektroonika sound kannab oma väljalaskeaasta (2001) pitserit ja ei pruugi praegu kõige aktuaalsem olla.

CHYSKYYRAI

Uue põlvkonna artistidest on Jakuutia šamaanirockis vaieldamatult kõige parem ja ka ilma teinud Valentina Romanova ehk Chyskyyrai. Selle artikli ilmumise ajaks peaks ta olema ka Eestis juba esinenud (15 veebruaril Mustpeade majas). Valja on mu hea sõber ja sõbrast on ikka raske kiitvalt kirjutada. Ta alustas punkmuusikuna ja läks siis ruttu üle stiilile, mida ta ise nimetab etniline psühhedeelne jazz. Praktikas tähendab see, et ta esineb lauludega, mis võivad üle minna ulgumiseks, kriiskamiseks ja räppimiseks. Kusjuures teha võib ta seda nii üksi kui ka ansambliga, vahet eriti pole. Minu enda parimad lindistused Valjaga on tehtud tema kodukülas küünis, kus me vihma eest varju otsisime ja ta mulle lihtsalt laulma hakkas, ning siis kunagi teine kord lõkke ääres öösel. Valja karisma ja laulumaneer on ainulaadne, hääle ulatuvus võrreldav Ima Sumaciga ning seetõttu on mitmed prominentsed muusikud üritanud temaga koostööd teha. Valja on lindistanud koos Moskva jazzisuuruste Brill Brothersiga ja andnud oma hääle ka mitmetele elektroonikalugudele.

Siin artiklis jäi käsitlemata jakuudi est- raad, traditsiooniline muusika, hiphop ja disko. Ka neist muusikastiilidest võiks pikalt kirjutada ja omaette artiklit oleks väärt ka nende stiilide segud. Ent küllap kunagi tulevikus!

Aimar Ventsel

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga