Jäine kalmuküngas

“ Eile, kell 3 päeval läksin koos Striževi, Mattiseni ja mõlema kütiga kaldale, esmakordselt pärast Tšeljuskini neeme. Jätsime koerarakendi kaldale ilma igasuguse järelevalveta meid ootama. Astun Kotelnõi saarele kol- mandat korda! Kaks korda olen temaga hüvasti jätnud, aimamata, et see pole viimane kord. Kõikides nõgudes on lund üle põlve. Kivid ja mättad ulatuvad lumest välja, mujal on kõikjal valge linik. Püstloodis kallastel on näha võimsad lumehanged, nende jalamil vahutab murdlaine. Niipalju, kui silm seletab, on meri ikka veel jäävaba. Päike istub madalal horisondi kohal, poolenisti pilvede ja udu varjus. Selle tuhm-kuldne peegeldus veikleb lainevoogudel. Värsked karujäljed viivad pikki leetseljakut mereni Zarja suunas, ilmselt kavatses saare valitseja eile seda külastada. Seoses sellega, et siin on vähe jääd, püsivad karud kallastel ja kannatavad toidupuuduse käes. Kütid leidsid tapetud karude maost palju taimi. Tõenäoliselt ründavad näljased karud ka inimesi.” Eduard von Toll, 24. septembril 1901. a

“ Eile, kell 3 päeval läksin koos Striževi, Mattiseni ja mõlema kütiga kaldale, esmakordselt pärast Tšeljuskini neeme. Jätsime koerarakendi kaldale ilma igasuguse järelevalveta meid ootama. Astun Kotelnõi saarele kol- mandat korda! Kaks korda olen temaga hüvasti jätnud, aimamata, et see pole viimane kord. Kõikides nõgudes on lund üle põlve. Kivid ja mättad ulatuvad lumest välja, mujal on kõikjal valge linik. Püstloodis kallastel on näha võimsad lumehanged, nende jalamil vahutab murdlaine. Niipalju, kui silm seletab, on meri ikka veel jäävaba. Päike istub madalal horisondi kohal, poolenisti pilvede ja udu varjus. Selle tuhm-kuldne peegeldus veikleb lainevoogudel. Värsked karujäljed viivad pikki leetseljakut mereni Zarja suunas, ilmselt kavatses saare valitseja eile seda külastada. Seoses sellega, et siin on vähe jääd, püsivad karud kallastel ja kannatavad toidupuuduse käes. Kütid leidsid tapetud karude maost palju taimi. Tõenäoliselt ründavad näljased karud ka inimesi.” Eduard von Toll, 24. septembril 1901. a

Loo alguses olnud paragraafi kirjutas Eduard von Toll oma päevikusse 24. septembril 1901. a. Fanaatiline arktikauurija von Toll oli pärast aastapikkust ekspeditsiooni jõudnud kuunaril Zarja Põhja-Jäämere Laptevite meres asuva Uus-Siberi saarestiku suurimale – Kotelnõi saarele. Sellele saarele jäädi talvituma, siit tehti süstikretki koerarakenditega arhipelaagi erinevatele saartele. Siit lahkus von Toll kolme saatjaga 1902. a suvel oma viimasele retkele Uus-Siberi saartest veelgi põhja poole jääva DeLongi saarestikku kuuluvale Bennetti saarele. Tallinnast pärit polaaruurijat tõukas tagant soov saada kinnitust mitmel korral justkui nähtud Sannikovi maa olemasolu kohta ja astuda selle pinnale. Ajaloohuvilised teavad, et kange mees ei tulnud Bennettilt elusalt tagasi ega avastanud ka oma unistuste Eldoraadot – Sannikovi maad. Peamiselt, kuna sellist maad pole olemas.

VÕHAKAUPMEES SANNIKOV

Kotelnõi saar oli 19. sajandil sahhadele, evenkidele ja jukagiiridele üsna hästi teada, sest saare igikeltsast leiti rikkalikult mammutite võhku ja luid. Need olid kõrges hinnas. Näiteks 1900–1901. a “tähtsusetu saagi” (30 kihva=480 kg) kogunud sahhadel oli turuhindu arvestades lootust saada 600 rubla, samas kui Toll maksis oma ekspeditsiooni kajurile – koeraajaja – aastapalka 300 rbl.2 A. H. Tammsaare “Tõest ja õigusest” on meeles, et Indrek sai 15–20 kopikat ühe eratunni andmise eest, mille peale, tõsi küll, härra Maurus nimetas teda idioodiks. Sellised suurusjärgud siis. Ka Jakov Sannikov, kes 1809–1811 aastal Matthias von Hedenströmi ekspeditsioonil teejuhina Uus-Siberi saartel viibis, oli võhakaupmees. Mees nägi Uus-Siberi saartel viibides horisondil kokku kolmel korral sinerdavat maad ja uskus, et just seal on õige suurel hulgal mammutite säilmeid. Ka Eduard von Toll nägi – õieti arvas nägevat – oma varasematel ekspeditsioonidel Uus-Siberi saartele (1886. ja 1893. aastal) horisondi kohal selgesti eristuvat mäeahelikku, mis tema arvates ei saanud olla midagi muud kui Sannikovi maa. 19. sajandi lõpul maailmas valitsenud rahvuslus ja sellest tulenenud soov vallutada viimased geograafilised objektid ja poolused, avasid Tolli ekspeditsioonile Vene tsaaririigi rahakoti rauad, täpsemalt saadi tsaarilt 130 tuhat kuldrubla. Kuigi Põhja-Jäämerd piirav kontinentaalala kuulus/kuulub suurelt jaolt Venemaale, olid vene meresõitjad 19. sajandil maadeavastamise au seni pidanud jätma välismaalastele: Ameerika vaalapüüdja Thomas Long avastas Wranbgelli saare (1867), Austria-Ungari mereväeohvitseride Karl Weyprechti ja Julius von Payeri juhitud ekspeditsioon (1872–1874) avastas Franz Josephi maa, ameeriklane George Washington DeLong avastas (1881) DeLongi saared. Esimese õnnestumisele lähedase katse jõuda põhjapoolusele tegi norralane Fridtjof Nansen Framil (1893–1896). Nüüd oli nii Tollil kui Vene impeeriumil reaalne šanss teha ajalugu. Kuigi Kotelnõi saare avastas kütt Ivan Ljahhov juba 1773. a, oli 19.–20. sajandi vahetusel sinna jõudmine ülimalt keeruline ja nii on see jäänud tänaseni. Seljakotituristil sellele saarele asja ei ole, sest saarel puudub igasugune asustus, ühendus ja taristu, liiatigi on kogu Kaug-Põhi Venemaal kuulutatud piiritsooniks, kuhu isegi oma kodanikel on pea võimatu pääseda. Seda uskumatum tundub, et 29. juulil õnnestus kolmel eestlasel, kolmel sakslasel ja paarikümnel Venemaa kodanikul ligi viieks tunniks sellele saarele pääseda. Põhjus oli pidulik-proosaline – Tolli ekspeditsiooni arst, Tartu Ülikooli lõpetanud Hermann Walter vajas ümbermatmist ja seda tehti rahvusvahelisel tasemel.

EKSPEDITSIOONIARST WALTERI (ÜMBER)MATMINE

Walter suri vahetult 1901/02 aastavahetuse eel südamereuma tagajärjel ja seda otse vaatluspostil. Kogu meeskonna lemmik maeti maha Kotelnõi saarel neeme lähistele, millele anti ka tema nimi. Sada aastat igikeltsas säilinud kirst ekspeditsiooniarsti surnukehaga hakkas aga pisitasa välja sulama ja oli eelmiseks suveks täiesti katastroofilises seisundis– hauaplats oli lohku vajunud, lohk veega täitunud, kirst keltsast välja sulanud ja poolenisti vees, Walteri käsi aga kirstulaua vahelt välja turritamas. Hauatähiseid korrastama sõitnud ekspeditsioonirühm oli raske probleemi ees – ümbermatmiseks polnud luba, kuid kui midagi ei tee, söövad kiskjad surnukeha ära. Meenutame loo alguses tsiteeritud Tolli päevikukatkendit jääkarudest. Võin kinnitada, et selles suhtes pole midagi muutunud – kui meie kaks MI-8 tüüpi helikopterit Kotelnõil maandusid, peletasime eemale kaks ettevalmistusrühma laagrit juba viiendat päeva vaevavat paariaastast jääkaru. Neid Arktika peremehi ei heidutanud isegi Molotovi kokteilid, millega hauakaevajad neid kostitasid. Vaid korraks valveta jäänud laagris panid jõmmid korda korraliku rüüste – ribastasid ühe telgi, pistsid nahka kogu halvaa ja präänikud. Karudele ootamatult peale sattunud mehel rebisid aga Arktika peremehed jope rinnaesise ribadeks. Hea, et niigi läks! Walteri maised säilmed, mis tänu igikeltsas viibimisele oleks karudele maitsenud justkui eilesurnu, kaeti aasta eest bensiinivaatidest tehtud sarkofaagiga, lohk lasti veest tühjaks ja sarkofaag kaeti mullakihiga. Muide, kogu ettevõtmise vaimseks juhiks olev kahekordne Guinessi rekordiomanik Dmitri Šparo Moskvast avastas 1973. a suusamatkal Taimõri poolsaare põhjakaldalt Tolli tehtud toidulao. Prooviks kaasa võetud konservid, kuivained ja tee said laboratooriumis hea hinnangu (v.a tee) ja ühtlasi käivitati teaduslik eksperiment – Šparo jättis lattu ka oma provianti ja korraldab teatava regulaarsusega uute proovide võtmist, nüüd juba mõlemast varust. Seni pole toidu kvaliteedi langust veel täheldatud. Kokkuvõtvalt – kui päästeekspeditsioon oleks Walteri hauale ühe aasta hilinenud, poleks ümbermatmisel enam mõtet olnud. Nüüd tehti sellest aga suur meediasündmus. Sisuliselt maailma otsa lennutati paarkümmend ajakirjanikku Moskvast ja Jakutskist, mitmesugused sponsorid, Walteri järeltulijad Saksamaalt ja delegatsioon Eestist. Eestist seetõttu, et Walter elas suurema aja oma 38 eluaastast Tartus, kus töötas praktiseeriva arstina. Tolliga ristus ta tee tänu ühisele jahikirele Middendorffide peremõisas Hellenurmes. Asja sügavuti uurinud teadusajaloolase Erki Tammiksaare hinnangul võetigi Walter ekspeditsioonile kui kütt-varustaja, kes ühtlasi täitis ka arsti ja linnuvaatleja kohustusi. Ühe variandina oli kaalumisel ka Walteri matmine Tartusse, sellest aga ei saanud asja väidetavalt Sahha Vabariigi (Jakuutia) presidendi vastuseisule, kes ei tahtnud loobuda rahvusvahelise tähtsusega mälestisest. Sahha Vabariigi asepeaminister Anatoli Skrõbõkin nimetas matusetseremoonial Walterit koguni üheks maailma tunnustatumaks polaaruurijaks. Mis seal ikka, vähemalt lasi Sahha president Eesti- Saksa ühisdelegatsiooni võõrustada “südametunnistuse järgi”, kuigi ise oli samal ajal muude asjadega hõivatud.

“TEIE EESKUJU, GERMAN EDUARDOVITŠ, ON ÄINUD MEILE SÜDAMESSE"

Uus haud kaevati, õigemini raiuti Kotelnõi aluskivimisse, umbes 100 m kaugusele eelmisest, kõrgele kaldapealsele. Tööjõudlus oli 20 cm päevas. Haud tähistati uue risti ja piirdepostidega, täpselt nagu esialgne puhkepaik. Originaalrist, mis oli tehtud Zarja varumastist, anti Tiksi muuseumile. Matusepäeval oli Kotelnõil sooja 2 kraadi, puhus Arktika kohta tagasihoidlik tuuleke. Meres hulpis jäätükke, mille tuul meie sealviibimise mõne tunni jooksul kuhjas ranniku lähedale. Vaatamata soojale pesule ja jopele tungis külm üsna kiirelt kontidesse. Haual peeti kõnesid. Kõige rohkem hinge läks mulle Dmitri Šparo pöördumine Hermann Walteri poole: “Teie eeskuju, German Eduardovitš, on läinud meile südamesse. Me mõtleme Teist palju. Ja imekspandaval moel olete Te ühte liitnud venemaalasi, Eesti ja Saksa kodanikke, kes on kogunenud siia sellele tseremooniale. Neil mõlemal (Tollil ja Walteril – Riho Västrik) oli imeline salaunistus. Selle unistusega nad elasid, see unistus tekitas suurima kohusetunde, mis juhtis nii Tolli kui Walterit. See kohusetunne viiski selle mingis mõttes möödapääsmatu olukorrani. Nad hukkusid, täites oma kohust teaduse ja Venemaa ees.” Võib ainult arvata, mida tundis Toll, kui kaotas sõbra. Päevikusse kirjutatud sõnad ei anna edasi südamevalu: "Kui ma tegin doktor Walterile ettepaneku mind ekspeditsioonil saata, ei osanud ma kuidagi oodata nii traagilist lõppu. Selle eest pean vastutama üksnes mina, kuigi ma palusin doktoril korduvalt lõpetada valvekorras käimine vaatlusjaamas, kuid ta käis peale, et valvekorrad ei kurna teda, vastupidi pakuvad meeldivat vaheldust ja ei mõju kuidagi tema tervisele. Viimase valvekorra hommikul hakkas doktoril baromeetri näitude võtmise ajal paha. Sellel päeval valves olnud Šervinski, kes mõistis, et iga doktori liigutus toob kaasa piinavat valu, tegi kõik temast oleneva, et doktor lahkuks vaatlusjaamast ja naaseks Zarjale. Kuid doktor ei tahtnud sellest kuuldagi ja palus üksnes võtta õuest termomeetri ja hügromeeteri näidud, mille ta ise päevikusse kandis. Nähtavasti saabus surm peagi pärast Šervinski lahkumist, sest vaatlusandmed katkesid kell 11 hommikul.” Sellest, et mehed teadsid, mille peale nad välja lähevad, annab tunnistust Tolli mõttekäik 1901/02 aasta talvitumise alguses: "Järelejäänud söevaru lubab järgmisel aastal minna üksnes Bennetti saarele, et võtta pardale mind ja Birjulat. Kuid püüan teha kõike, mis minu võimuses, Uus-Siberi saartest põhjapoole jääva ala uurimiseks, tulgu selle nimel kulutada kasvõi viimane tonn sütt.” Kohati jääb mulje, et Toll oli andnud kolm tilka verd täiskuu ajal. "Ma pean andma oma väikese panuse teadusele – kasvõi mõne tähe ja märgi meeletult suure ja keerulise ülesande lahendamisel loodusseaduste raamatu lugemisel.” Riho Västrik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga