JAAPANIS käsitööõlut proovimas

Jaapanis resideeruv Raul Allikivi kirjeldab üllatavaid külgi sealses õllekultuuris, tehes ringkäigu alates õlleaiast kuni pruulipubideni, kus müüdav õlu valmib kohapeal ning saab proovida näiteks kalahelvestega maitsestatud jooki ning kõrvale hammustada hobuseliha sashimi’t või kanakõhresid.

Jaapanis resideeruv Raul Allikivi kirjeldab üllatavaid külgi sealses õllekultuuris, tehes ringkäigu alates õlleaiast kuni pruulipubideni, kus müüdav õlu valmib kohapeal ning saab proovida näiteks kalahelvestega maitsestatud jooki ning kõrvale hammustada hobuseliha sashimi’t või kanakõhresid.

Izakaya „Irrashaimasee,” kõlab üle terve söögikoha, kui sinna sisse astun. Kelner vaatab mulle küsivalt otsa − kas olen üksi või soovin mõne seltskonnaga liituda? Ishida-san, kellega olin seda viiendal korrusel asuvat izakaya’t otsides just paar minutit tagasi telefonis rääkinud, juba märkab mind ja viipab lauda. „Nomimono dou shimas ka?” − Mida ma juua soovin? Stampvastus sellele küsimusele on „Toriaezu nama!” − alustuseks kann õlut. Ettekandja toob mulle sügavkülmas hoitud klaasi, mis on alles kergelt jäiselt härmas ning millelt kerkib külmaauru. Kiiresti tekivad klaasile veepärlid. Õlu on külm Asahi Super Dry, Jaapani kõige populaarsem janukustutaja, lager-tüüpi kesvamärjuke, mis on kõikjal ööpäev ringi kättesaadav. Erilisi aroomielamusi või maitsenüansse suurte tootjate, nagu Asahi, Kirin ja teiste populaarseimate brändide juures otsida mõtet ei ole – tööstuslike õlletehaste eesmärk on toota õlut, mille olulisim omadus oleks kerge joodavus. Eesmärk, et juues kuluks ikka mitu kannu. Haaran oma nama ning joon sealt suurte sõõmude ja kõlavate lonksudega goku goku, nagu jaapanlased ütlevad. Äsja tulisest Tokyo asfaldidžunglist õhukonditsioneeriga izakaya’sse astununa on seda teha mõnus, kolmandik kannust kaob kui vesi kuumal kerisel. Hetkel kui jahe õlu kosena läbi neelu alla voolab, tekib kurgus mõnus karge nodogoshi-tunne, justkui seespidine jahutus. Kui vaadata õlut reklaamivaid Jaapani telereklaame, siis goku goku ja nodogoshi ongi täpselt need võtmesõnad, millega tootjad oma kauba headust kiidavad. Laual ootavad juba Jaapani izakaya-klassikud eidanmame ja nankotsu. Eidanmame kujutab endast punutud korvikeses lauda toodud kaunas keedetud sojaube, millele on kergelt soola peale riputatud. Üpris lihtne ja ka tervislik õllesnäkk. Uusi asju pelgav klient võib aga leida väikese proovikivi nankotsu puhul, sest õlis praetud kanakõhrede söömine ei kõla esmalt kuigi isuäratavalt. Pigistan kuldsetele kõhretükikestele peale natuke sidrunit, tupsutan pulkadega ühe nankotsu korraks taldriku serval olevasse majoneesi ning võtan uue lonksu nama’t. Täitsa mõnus! Õlleaed Kõlab kellahelin ja annab mulle teada, et Ark Hillsi hoonetekompleksis asuv Jaapani riikliku kaubandusorganisatsiooni JETRO äriraamatukogu on tänaseks töö lõpetanud. Libistan oma ühekordse lugejakaardi väljapääsu juures kogumiskasti ning sõidan esimesele korrusele. Täna on pärast tööd plaanis tutvuda Saku õllemeistrite invasiooniga Tokyosse! Ark Hillsi hoonetekompleksi tagaküljel, kohe Suntory halli kõrval on Saku linnast pärit Yo-Ho Brewing selleks suveks välja pannud oma õlleaia. Suvistel kuumadel õhtutel meeldib jaapanlastel lasta õllel hea maitsta värske õhu käes − paljud kontorihoonete lähedal asuvad katuseterrassid on kohandatud suvisteks, juulikuust septembri alguseni tegutsevateks õlleaedadeks. Mingi peenutsemisega siin tegu ei ole, normiks on plekklauad ja plekktoolid, kõige tähtsam on funktsionaalsus ning soov interjöörile kulutada mitte rohkem kui hädapärast vaja. Atmosfääri ja vaate moodustavad ümberkaudsete kontorihoonete siluetid. Kuigi ka siin tuleb istuda plekktoolidel, pole Yona Yona Beer Kitchen päris tavaline Jaapani õlleaed. Siin ei pakuta Asahit ega Kirinit, vaid Nagano prefektuuris Saku linnas pruulitud ale-tüüpi käsitööõllesid. Yo-Ho lipulaev, tugevalt aromaatne Yona Yona Ale on üks American Pale Ale’i paremaid näiteid, milles domineerivate Cascade’i humalate tsitrusaroom muudab joogi vägagi värskendavaks. Ei tasu imestada, et väidetavalt on Yona Yona Ale Jaapanis kõige suurema läbimüügiga käsitööõlu, mille kättesaadavuse üle vähemalt Tokyos nuriseda ei tule. Tellin Beer Kitcheni menüüst siia kõrvale grillkanavaagna, sest mahlase ja suussulava kana kombinatsioon humalarikka, aromaatse ja taustal kergelt magusate nootidega õllega on vägagi nauditav. Meie Saku aleviku samanimelises sõpruslinnas Jaapanis pruulitakse mitut maitsvat õlut. Järgmiseks tellin nende eripruuli, Zenryaku Konominante Kiitenaize Sorry, kus juba õlle nimes vabandatakse ette, et see õlu on pruulitud nii, nagu meister ise tahab, kliendi soove küsimata. Yona Yona plasttopsis on seekord eelmisest kahvatum, kuid kristallselge neste, mille maitses segunevad huvitaval kombel Belgia nisuõllele omane tsitruseline vürtsikus ning humalarikkale IPA-le tüüpiline värskendav mõrudus. Lisaks tundub järelmaitses olevat midagi õrnalt soolakat. Yo-Ho pruulijad ongi siin proovinud kokku panna mitu eri õllestiili ning valanud kompoti üle jaapanipärase kastmega. Õlle valmistamisel on kasutatud katsuobushi kalahelbeid, mis peaksid pärast käärimisprotsessi andma joogile umami maitse. Soolasele, magusale, kibedale ja hapule lisaks peetaksegi viiendaks põhimaitseks just umami’t. Otsustan edaspidi seda maitsenüanssi Jaapani toidus teadlikumalt otsima hakata. Pruulipubi Telefon piiksub. „Kas sa saad meile katusel kohad ära võtta?” küsib Andy, kes samal ajal vabandab, kuna ta jääb natuke hiljaks. Asagaya Beer Dojo on keset elamurajooni asuv hipsterlik pruulipubi, kus müüdav õlu valmib kohapeal. Võtan kergelt häguse ja maitselt hapukat koduõlut meenutava heleda Asagaya Blonde’i õlle näppu ning roningi toidulõhnu täis restoranikorruselt mööda kitsast treppi katusele. Katusel laudu ei ole, aga see-eest on sinna kuhjatud kümneid tühje alumiiniumist õllevaate. Kaheksa tühja vaadi ning vineeriplaadi abil on minutiga eksprompt-laud konstrueeritud ja ootab ülejäänud seltskonda. Kõrval, sarnase kiirelt käepäraste vahenditega kokku pandud lauakese peal tukastab üks väsinud neiu. Tema noormees tuleb lauda tagasi ja neiu virgub kergelt: „Tegelikult ei kannata ma alkoholi üldse, need mõned lonksud juba mõjusid.” Tõsi, paljudel jaapanlastel, mitte küll kõigil, on alkoholi lagundav ensüüm puudu ning vahel võib ka paar kannu inimese ära väsitada. Lähen tagasi pruulipubi teisele korrusele, kus kogun taldriku peale valiku õllesnäkke − kui juua õhtu jooksul rohkem kui kolm kannu, siis maksab söö-palju-tahad- pakkumine vaid 990 jeeni. Beer Dojo pakub lisaks izakaya-klassikutele õllekõrvaseks ka enda retsepti järgi marineeritud imemaitsvaid aedvilju − mõnus krõmpsuv äädikane amps, mis lõikab tugevalt kohapeal pruulitud õlle leivasesse linnalisusesse. Lisaks panen taldrikule paar lõiku pitsat, kombu vetikatega segatud oasalati, mõned grillitud vorstikesed ja tükikese korea-stiilis juurviljapannkooki. Õlle ja toidu sobitamisele Jaapanis küll juba kohati mõeldakse, kuid enamasti on õllesnäkid võrdlemisi tüüpilised ning vahel pakutakse õllekõrvaseks isegi friikartuleid. Järgmist õlut, Asagaya Blacki löön kokku juba sõpradega. Õlu on selles kohas pruulitud märjukesele tüüpiliselt hägune, kergelt hapuka hõnguga, mille alt tulevad tugevalt välja ka röstitud-suitsused lõhnad. Asagaya Black ei paigutu ehk täpselt ei porteri ega stout-tüüpi õlle alla, kuid joogi suitsune vürtsikus ja kuiv tõrvane järelmaitse on väga nauditavad. See jook sobib kõrvale pakutavate vorstikestega imehästi! Jaapanisse sattudes on tavalist izakayakülastust peaaegu võimatu vältida. Kuigi toit on eksootiline ja pakutav õlu harjumuspärane, tasub siiski otsida üles ka mõni huvitavam koht, kus pakutava õlle kvaliteedile ning aroomi- ja maitseelamusele rohkem tähelepanu pööratakse. Uusi käsitööõllekohti kerkib Tokyos praegu igatahes kui seeni pärast vihma!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga