Aastakümnete jooksul on eestlastest žurnalistid ikka siin-seal maailmaajakirjanduses vilksatanud. Aga pole kedagi, keda panna hingedekuu alul meie seast lahkunud Priit Vesilinnu kõrvale.
Kolmkümmend aastat töötas Priit Vesilind maailma ühe mainekaima ajakirja National Geographicu juures, kirjutas seal umbes 40 põhjalikku artiklit, oli paljude tähelepanuväärsete lugude initsiaatoriks ja toimetajaks.
Eestlaste jaoks on mõistagi kõige kuulsam tema 1980. aasta neljandas ajakirjanumbris ilmunud pikk ülevaade „Return to Estonia“. See oli parim Eestit tutvustav lugu maailmas üle aastakümnete. See oli lugu, mille ilmumist püüdsid N Liidu võimud takistada.
Selle loo sünni juures mängis muide märkimisväärset rolli Lennart Meri, kes 1978. aastal Vesilinnuga ühendust võttis ja pakkus välja idee Eestit külastada. Oma Eesti NSV funktsionääridest tuttavate abil ajas Lennart välja vajalikud load ning sündis artikkel, mis tõi unustusse vajuva Eesti taas maailma ette.
Kui 2011 tegin Priiduga GO Reisiajakirja jaoks intervjuu ja küsisin ta põnevaimate reiside kohta, vastas ta nii: „Ei olnud midagi erutavamat kui näha Berliini müüri langemist. See oli sügav psühholoogiline seiklus, mis muutis maailma. Olla seal just sel momendil, teades, et mu oma inimesed olid piltlikult sellesama seina taga, andis minu jaoks sellise elektrilise impulsi, millele naljalt võrdset ei leidu. Teisteks mälestusväärseteks seiklusteks on olnud akvalangiga sukeldumine Yucatáni sügavates maa-alustes koobastes maiade tsivilisatsiooni jälgi otsides, laskumine kuue kilomeetri sügavusele Atlandi ookeani Vene allveelaeval Mir, otsimaks Jaapani kulda transportinud allveelaeva, kohtumine Sri Lanka Tamili Tiigrite enesetaputerroristidega, sõitmine Kanada Arktika osa metsikul kärestikujõel maadeavastaja David Thompsoni teekonda korrates.“
Osa oma NG artiklitest on Vesilind koondanud eestikeelsesse raamatusse „Eestlane igas sadamas“ (2004).
Kuna Vesilinnu varane lapsepõlv möödus põgenikelaagris Saksamaal, siis oli ta raamatu „Kui sõjamüra oli vaibunud“ (2013) („When the Noise Had Ended: Geislingen’s Children Remember“ (2009)) üks autoreid.
Kui tänavu suvel sõitsime purjelaev „Admiral Bellingshauseniga“ läbi Beringi väina, meenutasin laeval Priitu ning mõtlesin, et tagasi jõudes võtan temaga ühendust ja räägin, kuidas oli Diomidide saarte vahelt läbi sõita, sest Vitus Bering oli üks ta viimaseid uurimisobjekte.
Aga jäin hiljaks…
Tean, et Priit unistas Kirdeväilas rändamisest. Priidul pole see enam võimalik. Meil teistelgi pole Venemaa vetesse hetkel asja. Nii et kunagi, Priit, rändame koos taevastel teedel Kirdeväila kohal.
Tiit Pruuli
***
Üks suur eestlane on lahkunud. Priidul on olnud mu elus, talle vist teadmata, vähemalt üks määrav mõjutushetk. 1978. aasta suvel oli Priit Harju tänaval meie juures, isa ja ema pakkusid talle okupeeritud Eestis päästva ja koduse olemise. Priit oli lapsepõlvest unistatud ja nüüd ära nähtud kohtumisest Eestiga üsna oimetu. Vene sõdurid tänavatel, räämas linn, väsinud inimesed. Ta oli tegemas oma kuulsat National Geographicu lugu „Tagasitulek Eestisse“. Ta rääkis oma tunnetest talle omase täiesti maailmale avatud, vaba mehe ja uhke eestlase moega. Talle tegi sellise Eesti nägemine ilmselgelt haiget. Isa proovis teda lohutada ja lubas, et peame veel paarkümmend aastat vastu. Läks ju tegelikult veel ainult 13.
Aga tema jutust on mul tundele lisaks eluks ajaks meelde jäänud üks lause, üks mõte, mis mind sellest hetkest saadik on alati elektrifitseerinud. Priit ütles umbes nii: „Tead, kui ma kõndisin Toompea poole ja esimest korda nägin Pikka Hermanni, mida ma olen lapsest saadik fotodel näinud ja millest isa on mulle rääkinud. Ja nägin seal seda punast lippu. Mul tulid esimest korda pisarad silma. Vale lipp on üleval ja seda ma välja ei kannata.“
Pea iga kord, kui ma Hermanni poole üles vaatan, tuleb mulle sestsaadik Priit meelde. Aitäh Sulle sinna, kus Sa nüüd oled, selle mõtte eest. See on aidanud meid kõigest läbi.
Eerik-Niiles Kross