Sattusin Istanbuli aastake tagasi – labasel põhjusel, et sain üliodava pileti.
Eeltööd ei jõudnud eriti teha – lasin end lihtsalt voolul kanda. Survet sel Aasia ja Euroopa vahelisel iidsel, poeetilisel ja värvikal metropolil jagub ning nagu see heatihti kipub olema – elamus tuleb sealt, kust ei oska oodata.
Nõnda nagu New Yorgi meeldejäävaim laks ei kipu tulema Empire State Buildingist, vaid nurgatagusest džässiklubist, on ka Istanbuli põhilised vaatamisväärsused – Hagia Sophia, Sinine mošee, Süleymaniye ehk Suleimani mošee ja Topkapı palee – küll põnevad, aga kohustuslikud. Südamesse suskavad pigem nooled, mida ei oota – mis ilmuvad varjuliselt kõrvaltänavalt, juhuslikult ja vabatahtlikult, nagu üks luider koer, kes ulus taktis mošeest kostuva palvekutsungiga.
MOŠEED, MOŠEED, MOŠEED – neid on Istanbulis igal nurgal, üks ilusam ja rahulikum kui teine, tervistavad oaasid kesk suurlinna kaost, ja samas ei saa neist küll! Meenus ühe sufi lausung: “Sa oled joonud seitsme maa ja taeva ookeanidest ja aina nõuad veel.” Sisenemine on tasuta ja tuleb lihtsalt järgida elementaarseid viisakusreegleid. Kui pildistamine on keelatud, on see keelatud, ja naistel tuleb loomulikult kanda katvat riietust ja rätikut. Vaikselt ja austusväärselt käituvat turisti võidakse lubada jääda ka palvuseajaks, mis on omaette elamus. Noormehed, kes imaami sisse juhatavad, on suurepärased lauljad, ja see kõik kokku on mõnus ja hüpnootiline.
Minu lemmikud on Rüstem Pasha mošee (Rüstempaşa Camii), mida otsige Vürtsituru (Spice Bazaar) lääneosast, ja Sokollu Mehmet Pasha mošee (Sokollu Mehmed Paşa Camii) – mõlema autoriks legendaarne Mimar Sinan (1490–1588), janissarist sirgunud Suleiman Suure ihuarhitekt. Nende harmoonia ja ornamentika võtab pildi algul kõikuma, siis aga väga selgeks ...
Muide, muezzinide palvekutsungeid on Istanbulis puhas nauding kuulata. Iga õhtu oleks neil justkui võistlus käimas, kes sügavamalt ja kaunimalt palvele meelitab. Paljud muezzinid on pimedad – see on üks traditsioonilisi pimedate ameteid.
INIMESED on Istanbulis fotogeenilised ja lahked, alates teismelisest Lolitast, kes nõudis, et jäädvustataks tema jäätise söömist, kuni nukrameelse kurdi vaibakaupmeheni, kes oli kunagi armunud soomlannasse ja kes pole iial näinud oma poega, sest viisat ta ei saavat. Ühelt noormehelt teelt küsides imestasin, kuidas tal nii hea inglise keel on. Ta ütles, et on seda ise filmidest õppinud, ja tuli Istanbuli tööd otsima, et hiljem oma haridust täiendada (tasuta head haridust Türgis ei olevat). Tema juhatas ka kätte meetodi, kuidas Türgis keelatud Youtube’i vaadata – lihtne, tuleb lihtsalt guu- geldada ja tõmmata alla programm, mis muudab IP-aadressi. Youtube on Türgis keelatud, kuna seal on Atatürki kohta solvavat materjali ....
TURUD, TOIT, HAMMAM ja ÜSKÜDAR – 20 minutit praamiga ja olete Üsküdaris, päris Istanbulis, kus turiste peaaegu pole, või on need sama ehedusenäljas tegelased, nagu te isegi. Just siinsetel turgudel saate täiendada oma maitseainevarusid, ja osta ülimaitsvaid ja odavaid kirsstomateid, oliive, meloneid ja maasikaid. Just siin loogeldes leiate (eriti, kui olete naine) tõelise kohaliku hammami, mis maksab kümme korda vähem kui kesklinna omad ja kus teid masseeritakse ja seebitatakse, nii et vähe pole (kesklinna Cagaloglu ja Cemberlitas on võrratud arhitektuuripärlid – ilusad vaadata, aga ehedust neis enam pole ja nad on röögatult kallid).
VÄIKE HAGIA SOPHIA (türgi keeles Küçuk Ayasofya Camii) – legandaarset Hagia Sofiat teavad kõik, aga otsige üles selle vanem, elegantne ja kummastavalt rahustava loomuga õde – 6. sajandist pärinev väike Hagia Sophia, mis oli “suure” Hagia Sophia ehitamise mudeliks ja on üks olulisemaid Bütsantsi ehitisi Istanbulis.
CHORA KIRIK: see üheks maailma ilusaimaks Bütsantsi kirikuks peetav muuseum on tavaturisti trajektoorist eemal, aga on tõeline pärl – hämmastavate freskode ja mosaiikidega.
Kadri Kõusaar