“ Kui paarkümmend kilomeetrit Landmannalaugari Thorsmörki vahelisest teest oli läbitud, hakkas minust mööduma rohkelt roheliste rinnanumbritega naisi. Rohelise grupi olid Laugaveguri ultramaratoni korraldajad lahti lasknud 5 minutit kollasest hiljem – et kitsal starditõusul ei tekiks suurt troppi – ja nüüd oli osa neist mulle järele jõudnud. Ja kadusid ruttu järgmiste mäenukkide taha, nii palju kui ma ka ei pingutanud, et nende seltskonnas püsida ...
Matkajad kulutavad selle ca 55 km pikkuse matkaraja läbimiseks 3–4 päeva, jooksjatel võtab see 5–10 tundi. Ajasääst missugune! Ei usu, et inimesed üksnes aja kokkuhoiu eesmärgil sarnastel üritustel käivad, aga eks omamoodi pluss ole kiirel kaasajal seegi. Ja jooksu raames saab Islandi kõige kaunima matkaraja nimetusele pretendeeriva raja läbi käia ilma suurt seljakotti kaasas tassimata.
Igatahes on Laugaveguri ultramaratoni (vt www.marathon.is) osavõtunumber nõutud kaup. Näiteks tänavu avati juulis toimuva jooksu registreerimine 6. jaanuaril ning juba sama päeva õhtuks oli enamik pisut rohkem kui kolmesajast osavõtjakohast täis. Tuhandeid ei saa siia jooksma lubada, sest rada ise on piiratud läbilaskevõimega ning jooksjate starti ja finišist ära toimetamine ei ole ka kergete killast, sisaldades näiteks bussiga läbi jõgede sõitmist.
Landmannalaugar–Thorsmörk matka- rada on krobeline ja mägine, kohati lausa kaelamurdvalt. Tänavu oli lõpupoole ka päris tuhane, sest kevadel pursanud vulkaan on finišist linnulennul vaid ca 8 km kaugusel.”
Villu Zirnask