Islandi kirjad I 1

Tere ja ahoi kõikidele ilusatele ja koledatele kaasmaalastele! Lubage esitleda, Risto Laur, väliseestlane! Ning mitte mingi tüüpiline Ameerikas või Austraalias nüri miljonäripõlve pidav sombreeromees, vaid tuiskude, tormide ja vaaladega igapäevavõitlust pidav tubli eestlane, kes elab kaugel ja karmil Islandil!

Tere ja ahoi kõikidele ilusatele ja koledatele kaasmaalastele! Lubage esitleda, Risto Laur, väliseestlane! Ning mitte mingi tüüpiline Ameerikas või Austraalias nüri miljonäripõlve pidav sombreeromees, vaid tuiskude, tormide ja vaaladega igapäevavõitlust pidav tubli eestlane, kes elab kaugel ja karmil Islandil!

Siinne elu on nii kohutav, et mul pole mõtteski tagasi tulla! Sunnitagu või harpuuniga! Igal juhul on mul siiras plaan hakata teile saatma pildikesi oma uuest kodumaast. Ja soovitada teil ennast (kes üldse julgeb lugeda) eelnevalt korralikku tormiülikonda riietada, sest lood saavad olema ehedad, tuulised, veidi verd tarretavad, vemmeldavalt vulkaanilised ehk teisisõnu kõike muud, kui à la „tulime möödunud laupäev üle Ameerika kokku, haarasime üksteisel kätest, laulsime Võrgu „Eesti lippu” ning pärast sõime kama, tantsisime rahvatantse ja nutsime kerge aktsendiga kolmveerand tundi”. Minu pildikesed pole kindlasti ka tüüpilised reisikirjeldused juba ainuüksi sellel põhjusel, et see pole siin mingi reis. Ma elangi siin. Kirjutan teile hetkedest, mida olen ise läbi elanud, jalustrabavalt naturaalsel kujul. Taolistest igapäevastest hetkedest, mis ometi on erilised. Oma täiesti erineva looduse, kultuuri, elutempo ja valuläve poolest. Hetkedest, mis mind ühel või teisel viisil on rabanud. Hetkedest, mida seletada ei oska. Nagu näiteks allakukkunud rünkpilved keset parkimisplatsi; vikerkaared, mis algavad sinust kümne meetri kauguselt ja mille alt tohib läbi minna. Politsei ei tee midagi. Samuti vikerkaarevärvilised pilveräbalad, mis mööda taevast laiali paisatud. Ning tagatipuks justkui Odini enese poolt taevalaotusesse ejakuleeritud hiigelvirmalised, mis sealsamas hirmuäratavalt eluvaimu sisse võtavad ning tont teab milleks areneda ähvardavad. No nii, aga et siis kõik ikka korralikult algaks, pean vajalikuks esimese kirjana paari sõnaga oma juuri tutvustada. Nüüd peaks jutt algama šabloonselt ehk et sündisin vaeses kaluriperes, lagunenud hütis. Võõrasisa oli töötu joodik ning samal ajal, kui ema vabrikus pikki päevi rügas, käis ta mind füüsiliselt ja seksuaalselt väärkohtlemas! Aga vot ei hakka. Absoluutselt vastupidi! Nimelt sündisin vaeses muusikute peres. Ning lagunenud hüti asemel asus mu sinise flanelltekiga kaetud häll hoopis uhkes Akadeemia tee ühikas! Võõrasisa mul polnud, aga oli pärisisa, kes regulaarselt viiulit ahistas. „Estonias”. Isa kodusolemise hetked olid kullahinnas. Väikse lapsena mäletan, et kui koridorist kostis taas tuttav jooksumüdin, oli selge, et isa tuleb padinal. Aga muidugi tavaliselt teda kodus siiski polnud, sest teadupärast nõuab kunst ohvreid. Aga mitte oma isast ei tulnud ma siia mulisema. Nüüd emast. Polnud temagi mingi hädine ketraja ega käsikivikeerutaja. Hoopis lauluklassi kontsertmeister Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Mitmed tollased korüfeed, nagu Elsa Maasik, Alice Roolaid, Mihkel Sildos ja Rostislav Gurjev, soovisid just teda näha oma õpilasi klaveril saatmas. Mis ema palka puudutab, siis tuleb tõdeda, et nagu paljud muud asjad siin elus, on ka palk suhteline mõiste. Aga ei ole tähtis mitte mingi elutu papp, vaid see, et sind inimeste poolt hinnatakse! Siis on kõik hästi! Kui emal oli 50 aasta juubel, siis rektor Lassmann küll unustas lilled ja õnnitlused, aga kindlasti hindas ta ema ja tema tööd oma sisimas! Aga ka emast ei tulnud ma siia mulisema. Õde. Hüpersupergeenius. Pikka juttu pole. Lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli viiuliga, otsustas ta konsi asemel hoopis elama hakata. Töötades Säästumarketis kassapidajana, polnud temas masenduseraasugi, sest targa inimesena teadis ta juba tollal, et kõigepealt tulebki astuda redeli esimesele pulgale. Ning viimase pulgana ei näinud ta kindlasti mitte Säästumarketi tegevdirektori pragunenud nahaga tugitooli, vaid hoopis... Igal juhul praegu töötab ta Shanghais Hiltonis ning ametinimetuseks Aasia ja Vaikse ookeani regiooni reservatsiooniboss. Aga ka õest ei tulnud ma siia mulisema. Ja lõppeks siis pere must lammas ehk mina. Minagi otsustasin vanematele mitte vastu sõdida ning alustasin oma kooliteed Tallinna Muusikakeskkoolis. Kool asus vahva koha peal. Nimelt imekaunil Kivimäel, kuhu sõitsin igal argihommikul kokku kolme bussiga ning kulutasin oma väärtuslikust noorusest sellele lõbule à tund aega. Algul pandi mind viiulit õppima. Aga suht kohene erialavahetus polnud tingitud niivõrd vihkamisest viiulihelindite, kuivõrd pideva kasti tassimise vastu. Tarisin seda enesega kaasas nagu tülpinud emakass oma äbarikku poega ning harvad polnud ka juhtumid, mil sai see kobakas küll trolli, küll trammi ja kuhu kõik veel unustatud. Ükskord pärast kooli läksime klassivendadega Pääsküla prügimäele kajakaid ja rotte vaatama ning pärast käisime papsiga viiulit sealtki otsimas. Oli mis oli, aga juba kohe olingi klaveriosakonna reamees. Kõik-kõik oli uus septembrikuus ning lisaks vormipluusile, (aabits jäi samaks) oli uus ka mu õpetaja. Noor ja ilus... Väike poiss erutus sedavõrd, et klaverile igavest truudust vandudes ei kerkinud mitte üks kulm! Edasi hakkas minema kuidagi kummaliselt. Eriala oli pöördvõrdelises sõltuvuses kõigi muude ainetega ehk siis puhas viis pluss. Õige pea tulid kõikvõimalikud konkursid ja festivalid ning vaid ükskord Gruusias ei saanud ma mitte mingit autasu. Põhjuseks oli fantastiline kohalik vein, mis maksis vaid 50 kopikat pudel! Lapsena ja noorena saatsid mind rõkkavad braavokarjed, vesiste silmadega peened vanamutid kuni Moskvani välja, kes kõik mulle muinasjutulist tulevikku vandusid ning kui ma ühel hetkel märkamatult abielumees olin, siis ei jõudnud mulle aastaid kohale, miks siis kõik need braavokarjed mu pere kõhtu ei täida?! Mitte üks raas. Kõht sai täis hoopis puiduärimehest äia lihtlabasest ja maisest papist ning mul sai sellest kõigest lisaks kõhule ka hing täis. Ja nii korralikult, et alustasin päevapealt uut elu. Uue elu nimeks sai „Hunt Kriimsilma 9 ametit” ning ühel hetkel mööblipoes taburette monteerides oli kõike aega meenutada. Olid ajad, olid majad! Nüüd polnud juba ammu enam aegu, majadest rääkimata. Ammu enam polnud ka braavohüüdeid ning vääramatult sai tüüritud Suure Ummiku suunas. Aastal 2000 pärast korralikku ja põhjalikku sanatooriumi neuroloogiahaiglas sai pilt selgeks. Kohe täiesti selgeks. Olin ja olen muusik. Ning jään selleks kuni surmani. Hunt Kriimsilma saatsin oma saja ametiga otseteed karu persse ning otsustasin teha kannapöörde ka oma senises muusikažanris. Klassika vahetus jazzi vastu ning nii muutus mu elus kõik. Hakkasin esimest korda elus oma perele head elu pakkuma. Sihitu tõmblemine erinevate ametite vahel vahetus sihikindla tõmblemise vastu erinevate esinemispaikade vahel ning tuli sealt leiba ja tuli sealt võid. Tuli tubli kamakas sinihallitusjuustugi. Edasi tuli ilus kodu ja auto ning pojake sündis juba vägagi turvalisse maailma. Külluseaastad kestsid majanduskrahhini. Äkki ja järsult ei juhtunud minu maailmas midagi. Tasapisi. Järk-järgult kadusid ära mängud siin ja sealpool sood. Lõppeks jäi vaid hädine ots Pirita TOP Spaas ning olles juba üks kord läbi elanud hurmavad 90ndad, pikka mõtlemist polnud. Õudselt kiiresti sai pakitud kohver. Õudselt kiiresti said ostetud vajalikud piletid. Õudselt kiiresti sai kihutatud läbi Tiskre, Haabersti, kesklinna, otse sadama suunas. Õudselt kiiresti sai kihutatud otse laeva peale. Rootsi laeva peale. Päris pull oli ennast kõrvalt jälgida! Nagu sõjapõgenik 1944ndal. Ka Rootsi! Edasi Rootsi kaudu Taani. Õnneks keegi ei pommitanud. Ning siis sihtpunkti − Islandile. Nii ajuvabalt kauge koht sai valitud sellepärast, et kui oleks lähemale rännanud, oleks kohe koduigatsus närima hakanud. Sõnagi keelt ei osanud ja ega õppida ei jõudnudki. Teadsin ainult seda, et kui kohale jõuan, siis arvestuslikult tunni ja veerandi pärast algab mul esimene tund. Klaveritund. Mina õpetajaks! Ja sooritasin esimese klaveritunni. Kuidagimoodi. Sooritasin teisegi. Kolmandagi. Tänaseks olen neid sooritanud... ma ei tea kui palju. Väga palju. Ja nüüd ma elan siin. Siin on mu kodu ja tulevik. Armastan seda maad hirmsasti! Seda keelt ja rahvast. Ja nüüd tahan ma teile kirjutada, kallid kaasmaalased! Teile, kes te minust vapramad olite ning majanduslanguse ees põnnama ei löönud. Teile, kes te ikka minu päris oma rahvas olete ja kellest ma tugevasti puudust tunnen. Iga päev!

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga