Isad ja pojad mägedes ja orgudes

Hando Sinisalu on juba neli suve käinud poja ja sõpradega nädalastel reisidel, mille keskmes on mägimatk. Oma loos toob Hando välja Norra, Püre­neede, Georgia ja Kõrgõzstani reiside võrdluse nii kulude, raskusastme kui ka üldise eluolu suhtes ning annab soovitusi teistele matkahuvilistele.

Ülevaade

Reisid on olnud ülesehituselt sarnased: kestus umbes üks nädal, mille sisse jääb paaripäevane matk, lisaks veel päev-paar linnapuhkust ja kohaliku kultuuriga tutvumist. Reisiseltskond on kolme- kuni viieliikmeline, teismelised poisid ja nende isad.

Kuna selles vanuses poistel on kogu aeg hundiisu, siis toidu arvelt kokku ei hoia. Ööbimised on enamasti lihtsates hotellides, soovitatav hinnatase on suurusjärgus 20 eurot inimese kohta.

Reisi puhul on kõige olulisem tutvuda piirkonna looduse ja kultuuriga, matka raskusaste on keskmine – mitte üle 8–10 tunni päevas liikumist, mägedes tehnilist alpinismi ei harrasta. Kõrgusvahemikud on jäänud 3000–4000 meetri kanti.

Kokku oleme niimoodi reisinud neljal järjestikusel suvel.

Neli sihtkohta

Norra: piisavalt lähedal, odav Ryanairi lend Tallinnast, Eestile kõige lähem eksootiline loodus.

Kataloonia: võimalus siduda mägimatk Barcelona linnapuhkusega, võimalus matkata mägedes ja supelda Vahemeres, hea köök, Ryanairi otselend Tallinnast.

Georgia: soov näidata poistele endise idabloki riiki, Kaukaasia romantika, kohapealne madal hinnatase, hea köök.

Kõrgõzstan: keegi polnud varem Kesk-Aasias käinud, uudne ja eksootiline. Aktsepteeritava hinnatasemega lennupiletid Almatõsse. Kohapealne soodne hinnatase. Tianshani mäed tundusid väga eksootilised.

Kogu reisi korraldame ise.

 

Marsruudid

Norra: Oslo – Besseggeni matkarada – Geirangerfjord – Skandinaavia kõrgeim mäetipp Galdhøpiggen – Oslo

Kataloonia: Girona – Kataloonia kõrgeim tipp Pica d’ Estats – Andorra – Barcelona – Girona

Georgia: Thbilisi – Thušethi mägikülad – Thbilisi

Kõrgõzstan: Almatõ – Karakol – Alaköli järv – Biškek – Almatõ

 

Plussid ja miinused

Kõige positiivsemad ja kõige negatiivsemad üllatused reisidest

Norra

+ Imeilusad loodusvaated, Eestile piisavalt lähedal.

- Kohapealne hinnatase kõrge, populaarsed matkarajad üle rahvastatud.

Kataloonia

+ Püreneed on eeldatust tunduvalt metsikumad. Võimalus ühe reisiga kogeda nii lund kui ka sooja merevett.

- Pühapäeviti on poed kinni ja võimatu on matkaks toitu varuda. Püreneedes on kehv/olematu mobiililevi ja inglise keelt räägivad vähesed.

Georgia

+ Toit, toit, toit!

- Ohtlikud karjakoerad mägedes. Thušethi mägede halb ilm ja raske ligipääsetavus.

Kõrgõzstan

+ Tianshani mäed ületasid ilu poolest lootusi. Jurtades ööbimine oli lahe.

- Kohalik toit pole pehmelt öeldes just gurmee (liiga palju tatraputru ja hobuseliha).

 

Mida silmas pidada

Tähelepanekud varustuse/ohutuse suhtes

  • Oleme enamasti üle pingutanud ehk võtnud kaasa liiga palju asju. Hakkama saab üsna vähesega. Raske seljakott on halvem valik kui liiga vähe asju.
  • Matkasaapad peavad olema sisse kantud, uued saapad põhjustavad probleeme.
  • Kõige suurem ebamugavus on mägedes vihm. Pakkige seljakott nii, et kuivad riided oleks käepärast. Investeerige vettpidavasse jopesse ja pükstesse.
  • Matkakepid on enamasti suureks abiks.
  • Parim kaamera on see, mis on kohe käepärast võtta, ehk siis telefon.
  • Enamik õnnetusi juhtub mäest alla tulekul. Vihmamärgadel kividel on just alla tulles suur risk libastuda.
  • Satelliiditelefon aitab tagada koduste südamerahu (kuna mägedes mobiililevi sageli pole). Paarkümmend eurot kamba peale satelliiditelefoni rentimiseks on hea investeering.
  • Üksildastest piirkondadest lennujaama sõitmine võib võtta oodatust rohkem aega. Varuge selleks üks lisapäev – teed võivad olla suletud laviinide jms tõttu.
  • Laadige alla maps.me või mõne muu offline-rakenduse kaardid, sest Google Maps ei pruugi olla kõikjal kättesaadav (ja rändlusteenus on kallis).

Oleme enne reisi pannud paika ka eesmärgid, et kõigi ootused oleksid selged. Näiteks Kataloonia reisi eesmärgid olid järgmised:

  • sporti teha ja vallutada tipp
  • mägede loodust nautida
  • prantsuse keelt harjutada
  • soojas meres ujuda
  • Barcelona kultuuri vaadata
  • veini juua ja süüa

 

Eelarve

Reiside kogukulu inimese kohta (sisaldab lennupileteid, hotelli, transfeere, ekskursioone, toitu)

Norra 454 eurot

Georgia 529 eurot

Kataloonia 598 eurot

Kõrgõzstan 749 eurot

Kohapealne liikumine: 

Norras ja Kataloonias üürisime auto ja sõitsime ise ringi. Ryanairi kaudu auto rentimine on suur pettus, sest lõpphind kujunes reklaamitust märksa kõrgemaks. Viiekesi oli väikeautos (Toyota Auris) üsna kitsas.

Viiepäevase reisi autorendi hinnaks kujunes Norras ca 130 eurot inimese kohta (koos kütuse ja teemaksudega).

Kataloonia neljapäevase reisi autorendi kulu inimese kohta oli ca 70 eurot (koos kütuse ja teemaksudega).

Georgias ja Kõrgõzstanis kasutasime kohalikke autojuhte ja neljapäevase reisi transpordikuluks inimese kohta kujunes 120–170 eurot.

Seda kulu oleks saanud oluliselt väiksemaks. Oleks võinud kasutada kohalikke busse, aga kuna meil oli vähe aega, siis oli tähtis ka kiirus.

Lennupiletid:

Oleme ostnud kolm-neli kuud enne reisi ja maksnud n-ö keskmist hinda – ilmselt saaks kuidagi veel odavamalt, aga üle ka ei maksnud.

Hotellid:

Oleme broneerinud booking.com-i kaudu hotellid ja teinud seda vaid paar päeva ette. Hotelle on enamasti saada laias valikus ja kulu inimese kohta on ca 20 eurot. Saaks kindlasti veel odavamalt.

Toit:

Norrasse võtsime Eestist palju toitu kaasa ja valmistasime kohapeal ise. Mujal on väljas süüa odavam kui Eestis ja toidu arvelt pole eriti kokku hoidnud.

Kokkuvõttes saab ise korraldades reisipaketi peaaegu poole odavamalt, kui seda reisikorraldaja kaudu ostes. Samas peab muidugi õnne ja kogemusi olema ning eks oma aeg on ka midagi väärt.

 

Giid, kes eksis ära

Karakol, Kõrgõzstan
August 2019

Hakkasime Alaköli järve juurest alla tulema päikesetõusul. Ilm oli selge ja mõnusalt krõbe, ca 3900 meetri kõrgusel oli öökülm oja ära kaanetanud ja hommikuse tee tegemiseks tuli jääd raiuda.

Tõotas tulla lihtne päev – pärast kahte päeva ülespoole ronimist ootas ees umbes 1000 meetrit laskumist mööda üsna lauget rada.

Meie giid Beko oli 20-aastane sõbralik noormees, kes tegelikult oli algselt planeeritud giidi noorem vend. „Sama hea kui mina, isegi parem,“ soovitas „õige“ giid. Mis meil üle jäigi, tahtsime kindlasti kohalikku giidi, sest olin üksi kahe poisiga mägedes ja niimoodi tundus turvalisem.

Niimoodi me siis nüüd mäest alla laskusimegi. Esimesed tunnid sujusid kenasti, päike tõusis kõrgemale ja ilm läks palavaks. Saime lühikesed püksid jalga panna, kivikõrb asendus tasapisi taimestikuga. Jõudsime jõe äärde ja kaart näitas, et meie sihtpunktini on umbes tund-kaks minna, ikka mööda jõekallast allapoole.

Beko oli kindel, et peame liikuma mööda vasakut kallast läbi metsa. Tõepoolest, mingi vaevumärgatav rada seal oli ja nii me tema sabas edasi rühkisime. Rada muudkui tõusis ja põõsad tihenesid. Kohati oli võsa nii tihe, et pidime noa abil oksi raiuma, et seljakotiga läbi mahtuda. Lühikesed püksid enam väga hea mõte ei tundunud, sest okkad kriipisid sääri ja kohati oli vaja tihnikust põlvili läbi pugeda.

Asi tundus juba ammu kahtlane, aga Beko giidiuhkus sundis teda ikka edasi rühkima – üha sügavamasse võssa. Olime märkamatult taas kõrgemale tõusnud, jõe müha kostis kusagilt sügavalt altpoolt. Saabus tõe hetk. „See pole vist õige tee. Oleme eksinud,“ tunnistas Beko.

Midagi traagilist selles muidugi polnud, ilm oli ilus ja jõgi andis õige suuna kätte. Aga ajagraafik oli lootusetult sassis ja võsas trügimine hakkas vaikselt närvidele käima.

Proovisime allapoole minna, aga mäekülg osutus liiga järsuks. Tuldud teed ka enam üles ei leidnud, nii me siis huupi jõe müha järgi liikusime. Beko oli vait, otsekui solvunud.

Viimaks ometi lagendik – ja lagendikul karjakoer. Bekole see koer sugugi ei meeldinud, ta leidis kusagilt piraka kivi ja andis teada kavatsusest koer maha lüüa. Proovisin koeraga sõprust teha, ta paistis rahulik ja sõbralik. Meenus, et Kõrgõzstan on marutaudijuhtumite poolest maailma tipus ja see, et koer sõpruse märgiks mu veriseks kriibitud sääri lakkus, muidugi rõõmu ei valmistanud. Meid kõiki üle nuusutanud, asus koer ees minema. Ja oh imet, varsti olimegi mingi raja peal.

Umbes kolm tundi hiljem olime koera juhtimisel jõudnud soovitud laagripaika. Terve tee hoolitses see peni meie kui oma karja eest, joostes aeg-ajalt ka rivi lõppu, et veenduda kõigi karjaliikmete olemasolus.

„Ega sa kellelegi ei räägi, et ma ära eksisin,“ küsis Beko minult reisi lõpus. Ilmselt pidas ta eelkõige silmas seda, kas ma talle ikka kokkulepitud honorari täies mahus välja maksan.

Oma raha sai ta kätte ja ma pole sellest vahejuhtumist ka kellelegi rääkinud – välja arvatud selle kirjatüki lugejatele.

 

Teekond sinna, kuhu viib ainult üks tee

Thušethi, Georgia
August 2018

Eestis jätkus augustikuus põud ja kuumus, aga Thušethi mägedes Kaukaasias sadas juba kolmandat päeva järjest ja õhutemperatuur püsis kümne kraadi ümber. Olime proovinud mööda ainsat seda regiooni ülejäänud Georgiaga ühendavat teed mööda minema sõita, aga pidime siiski tagasi pöörduma. Vihm ja mudavoolud olid ühe tüki teest lihtsalt minema uhtnud ja buldooser proovis nüüd teed taastada.

„Homme, võib-olla homme,“ kõlas vastus küsimusele, millal me siit minema saame.

Eestis käiks asjad nii, et tee läbitavust saaks vaadata mingi nutirakenduse kaudu või vähemalt teemeistrile helistades. Georgias asjad nii mustvalged pole. Tee võib olla küll suletud, aga liikluspolitseiga osav läbirääkija lubatakse ikkagi proovima. Äkki saab läbi. Ja muda- või kivivool võib alla sadada igal hetkel – ka siis, kui tee on ametlikult avatud. Seega tuleb ennast usaldada saatuse (ja osavate autojuhtide) hoolde. Thušethi tee kohta leiab palju materjali, kui guugeldada märksõna „Top 10 maailma ohtlikumat maanteed“.

Dartlo küla on Thušethi üks maalilisemaid. Aprilli lõpus, kui lumi on sulanud, tulevad siia esimesena karjused tuhandete lammastega. Siis tuleb ka heina kaasa vedada, sest karjamaadel veel rohtu ei kasva. Karjaste järel tulevad teed tasandavad buldooserid ja siis džiipidel kohalikud ise. Oktoobrist maini on kogu regioon muust maailmast ära lõigatud ja siin elab vaid kümmekond inimest, kes peavad täielikult ise hakkama saama. Ka suveajal võtab lähimast linnast Alvanist siia sõitmine aega üle nelja tunni ja tee on läbitav vaid kõrge kliirensiga nelikveolise autoga. Huvitav on ka autojuhtide suhtumine tee korrashoidu: nägime mitu päeva järjest sama koha peal umbes imikupea suurust kivi, millest kõik kaarega mööda sõitsid. Kellelgi ei tulnud pähe mõte korraks kinni pidada ja see kivi tee pealt eemale lükata.

Meie viieliikmeline matkaseltskond peatus Dartlos ühe perekonna koduks olevas külalistemajas. Vanaema-vanaisa, poeg naise ja lastega ning veel mõni kaugem sugulane olid kõik ametis turistide teenindamisega. Teenindusest rääkides ei saa mööda vaadata kuulsast Georgia külalislahkusest. See külalislahkus on selline sisemine ja avaldub siis, kui oled juba usalduse võitnud. Kindlasti ei maksa eeldada sellist ameerikalikku avatud suhtlemist ja pidevaid „mida teile veel pakkuda“-stiilis pöördumisi. Ilmselt on siin oma osa ka puudulikul keeleoskusel. Päris ausalt öeldes ei osanud Thušethi inimesed korralikult ei vene ega inglise keelt (perekonna 17-aastased lapselapsed välja arvatud, nende English oli korralik).

Kui jutt juba English’i peale läks... Ühel vihmasel õhtupoolikul, kui pärast väsitavat mägimatka lõunauinakut tegin, ärkasin väljast kostva kõva lärmi peale. Õues avanes järgmine pilt: porisest nõlvast veeresid alla kaks üksteise külge klammerdunud meest. Pealtvaatajad proovisid neid lahutada (vanaema võttis appi isegi luua), aga meeste isu kakelda oli suur. Üks kaklejatest oli meie võõrustajate naaber, teine aga Yorkshire’ist pärit James (kes on abielus kohaliku naisega ja mõistab veidi kohalikku keelt). James väljus kaklusest võitjana ja seletas hiljem, et naabrimees oli käitunud häbematult (ingl k disrespectful). Nii et Thušethi kolkakülas tasub oma käitumist kontrollida, muidu võib küllasõitnud inglase käest vastu hambaid saada. Jõime pärast Jamesiga koos veini, tšatšat ja veel veini ning võtsime mitu toosti viikingite terviseks (nii James kui ka pool meie seltskonnast on heledate juustega). Tundlikuma sotsiaalse närviga inimesed oleks Jamesi väljaütlemisi pidanud rassistlikeks.

Lisaks mägiteedele ja metsistunud inglastele on kolmas reaalne oht karjakoerad. Lambaid on mägedes palju ja aeg-ajalt ristuvad matkateed lammaste radadega ning siis on kurjad koerad platsis oma karja kaitsmas. Kõige parem soovitus on muidugi juba varakult lammastest eemale hoida. Aga kui see ei õnnestu, siis... no ära joosta ei tohi kindlasti. Mägedes kohatud teised matkasellid soovitasid erinevaid taktikaid (vastu haukuda, maha kükitada, malakaga rünnata jne), aga meie proovitud rahulik taandumine osutus päris edukaks.

Thušethi mäed on väga ilusad. Umbes iga 5–10 kilomeetri taga on uus küla, mis koosneb paarikümnest tihedas kobaras paiknevast pruunist kivist majast. Küla kohal mäeharjal on vaatetorn ja suuremates külades ka kirik. Thušethi rahvas on ristiusku seganud paganlike traditsioonidega, näiteks on kirikutesse ja teatud teistesse hoonetesse naistel keelatud siseneda. Dartlo külas on säilinud ka kaks hauakambrit – iidsetel aegadel läksid haiged, kes tundsid lõppu liginevat, ise nendesse kambritesse surema. „Selgeltnägijate tuleproovi“ osalejad oleks nende hauakambrite ligiduses halva energia mõjul ilmselt krambid saanud. Isegi mina, kes eriti selgelt ei näe, tundsin mingit seletamatut ebameeldivat tunnet ja nendesse kambritesse sisse ma ei astunud.

Igas külas toimub augustikuus ka suurem festival ning Parslo küla festivalist õnnestus ka meil osa võtta. Meeleolu oli filmilik: otse maapinnale kaetud pikad lauad, potis podises lambaliha ja esimest korda sain ma täie selgusega aru, mida tähendab väljend „veini voolas ojadena“. Naised ja mehed istuvad eraldi laudades ja meie kui külaliste eest hoolitseti suurepäraselt. Kahjuks tegi äikesevihm peole kiire lõpu.

 

Tekst ja fotod: Hando Sinisalu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga