Iraani keelud ja tegelik elu

Maailmas on palju riike, mille loodus, linnad või toiduelamused on Iraani omadest palju muljetavaldavamad, rääkimata riigikorrast ja isikuvabadusest. Iraan on aga kindlasti riik, kus kohalikud inimesed sulle oma uudishimu, külalislahkuse ning sõbralikkusega enneolematu reisielamuse valmistavad, kirjutab Toomas Prükk.

Maailmas on palju riike, mille loodus, linnad või toiduelamused on Iraani omadest palju muljetavaldavamad, rääkimata riigikorrast ja isikuvabadusest. Iraan on aga kindlasti riik, kus kohalikud inimesed sulle oma uudishimu, külalislahkuse ning sõbralikkusega enneolematu reisielamuse valmistavad, kirjutab Toomas Prükk.

Alustuseks tuleb ümber lükata müüdid, mis on lääne inforuumis laialt levinud. Esiteks, iraanlased ei ole araablased, suurem osa Iraani elanikkonnast on pärslased. Teiseks, iraanlased ei ole terroristid, vaid maailma ühed külalislahkemad inimesed. Iraanlased elavad küll väga konservatiivse ja religioosse riigikorraga riigis, kuid tegelikult pole suur enamus iraanlastest tõsiusklikud ja kindlasti ei sooritaks nad usulistel kaalutlustel tegusid, mis ohustaksid muud maailma.

Iraani muudavad eriliseks seal elavad inimesed. Meie läbikäimine kohalikega sai teoks väga erinevates vormides. Mõnes linnas piisas sellest, et jalutasime mööda tänavat või istusime pargipingil, kui astus peagi ligi mõni inglise keelt rääkiv kohalik, kes uuris, kust tuleme, kauaks, kuhu veel läheme, kas oleme abielus, mida Iraanist arvame ja tihtipeale pakuti end linna näitama või oma telefoninumbrit juhuks, kui me peaksime mingit abi vajama.

Alul olime taolisest tähelepanust teatud mõttes šokeeritud. Tänaval liikumine toimus nagu pidevas rambivalguses, sest kohalikud vaatasid uudishimulikult otsa, järele või siis sosistasid omavahel, kui neist möödusime. Samas olid need pilgud soojad ja sõbralikud.

Iraanlased ütlevad ka ise, et neil on väga suur armastus ja austus välismaalaste vastu. Ja rohkem kui üheski teises riigis, mida oleme külastanud, püüti uhkusega oma külalistele välja näidata, kui väga nende saabumine kohalikele head meelt valmistab. See võis väljenduda nõnda, et internetikohvikus astuti ligi ja vaatamata vähesele keeleoskusele kutsuti jäätisekohvikusse kokteilile ja hiljem tuldi sind personaalselt veel ka bussijaama saatma. Või ilma ühtegi ingliskeelset sõna oskamata tõid kaassõitjad bussis sulle isevalmistatud võileibu või kaasaostetud komme või puuvilju. Saime tunda ka külalislahkust, kus tänaval tee küsimise järel viidi meid kättpidi otsitavasse kohta kohale ja kutsuti seejärel enda juurde koju õhtusöögile.

Meie läbikäimist kohalikega soodustas ka asjaolu, et mitmes linnas elasime kohalike võõrustajate kodudes. Selleks kasutasime internetiportaalide www. hospitalityclub.org ja www.couchsurfing.com abi, mis koondavad üle maailma nii rändureid kui inimesi, kes on valmis pakkuma oma kodu külaliste majutamiseks, ja seda tasuta. Mõlemad kogemused kohalike juures ööbimisest olid enam kui toredad. Meie tugipered nii Teheranis kui Bandar Abbasis muutsid need linnad meie jaoks tundmatuseni. Rääkimata sellest, et saime oma võõrustajatega oluliselt vabamalt arutleda meie jaoks huvipakkuvatel teemadel, kaasasid nad meid ka oma igapäevastesse tegemistesse ja viisid meid kokku oma tuttavatega.

Tänases Iraanis on riigil väga suur kontroll inimeste igapäevaste tegemiste üle. 1979. aastal toimunud revolutsiooni tagajärjel võimule tulnud usumeelsed riigijuhid on soovinud kogu ühiskonnakorralduse üles ehitada koraani sõnumit silmas pidades. Kõik kohalikud, kellega neid teemasid arutasime, leidsid, et islamiga pole taolisel poliitikal kohati midagi ühist. Riigi püüd oma kodanike igasuguseid käitumisi ja tegemisi koraa- ni järgi seadustada on põhjustanud selle, et paljud inimesed tänases Iraanis on usust üldse võõrandunud. Ehk siis vaatamata sellele, et Iraan on üks vähestest islamistlikest vabariikidest maailmas, ei pea ligi 90% riigi elanikkonnast ennast usklikuks. Seda küll mitteametlikult. Seetõttu ei kujune Iraanis mošee külastus teab mis sündmuseks (erinevalt Türgist või Süüriast), kuna peamised mošeed töötavad kui muuseumid, mitte kui kohalike elanike pühakojad.

IRAANIS KEHTIVAD KEELUD

Rääkides tänases Iraanis kehtivatest reeglitest, tuleb vahet teha tavadel, mis tulenevad islamiusust ja reeglitel, mille Iraani usujuhid on koraani tõlgendamise käigus seaduseks muutnud.

Reegel, millega puutub kokku ka iga naissoost turist, on see, et kõigi naiste pead peavad olema kaetud. Vähe sellest, ka naiste tagumik peab olema kaetud vabalt langeva riidega, olgu see siis pikem mantel või lihtsalt kleit pükste peal. Kohalikud naised kannavad valdavalt burkasid, mis on musta värvi ja katavad kombekalt nii keha kui pea. Mõistagi on keelatud igasugune muu keha paljastamine avalikus kohas, mis kaasneks näiteks päevitamise või ujumisega.

Iraani meestele pole riiete osas mingeid erilisi ettekirjutusi tehtud. Märkida võiks küll ehk tava, et hoolimata palavusest kannavad kõik kohalikud mehed avalikus kohas pikki pükse. Oluliseks pöördepunktiks Iraani meeste elus on aga armeeteenistuse läbimine. Enne seda pole neil võimalik riigist välja sõita, abielluda, soetada autot või muud registrisse kantavat vara.

Muuhulgas on keelatud noormeestel ja neidudel avalikult kohtamas käia. Ka kohalik koolisüsteem on üles ehitatud nii, et poisid ja tüdrukud asuvad esimest korda koos õppima alles ülikoolis. Kui politsei peaks avalikust kohast leidma mehe ja naise, kes ei ole abielus ega ka lähisugulased, siis järgneb sellele politseisse viimine, mille käigus otsitakse üles nende vanemad, kellele nad üle antakse. Kui perekond on liberaalne, siis rohkem probleeme sellest intsidendist ei tekigi. Konservatiivse perekonna puhul võib hiljem perekonna poolt järgneda tõeline karistus.

Riigis tervikuna on keelatud alkohol, ööklubid, kasiinod. Erinevatel aegadel on olnud illegaalsed ka sellised traditsioonilised meelelahutuslikud tegevused, nagu avalikus kohas laulmine, tantsimine või pillimäng, aga ka male, piljard ja kaardimäng. Kuna keelde on nii palju ja neid on pidevalt muudetud, siis saime kohalikelt inimestelt väga vastuolulist informatsiooni, missugused neist keeldudest veel kehtivad ja millisel kujul (osad keelud üksnes naistele) nimetatud tegevused keelatud on.

Erinevatel reeglite rikkumisel on erinevad karistused. Näiteks kui politsei avastab, et kodusel peol tarvitatakse alkoholi, siis on ette nähtud kindel arv piitsahoope avalikus kohas. Samas on teatud karistuste korral süüalusel võimalik end piitsahoopidest vabaks osta: igale hoobile on fikseeritud riiklikult kindel hind. Meie kultuuriruumist tulnut šokeeris aga ehk kõige enam see, et surmanuhtlusega karistatakse neid abielus mehi ja naisi, kes rikuvad truudust teise abielus naise või mehega. Niisamuti ootab surmanuhtlus mehi, kes tunnistavad kohtus oma homoseksuaalsust.

Nii kunstis, kultuuris kui meedias valitseb riigitsensuur. Kohati meenutas kõik, mida Iraanis nägime ja kuulsime, nõukogude aega, mida ise oleme kogenud.

KEELUD VS. TEGELIK ELU

Enamus iraanlasi on vaatamata ohtratele käskudele ja keeldudele leidnud viisi normaalseks igapäevaeluks: paljusid reegleid lihtsalt ignoreeritakse või hiilitakse neist kõrvale. Sellega võetakse küll teatud risk hiljem karistatud saada, kuid politsei kontroll pole tänasel päeval kuigi sagedane. Samuti jäi mulje, et rikkamal osal rahvast on läbi kontaktide ja isikliku rahakoti võimalik politseiga „kokkuleppele saada”. Nii on suuremate linnade kaasaegsed neiud lükanud pearäti kuklasse ja lohvaka mantli vahetanud liibuva kleidi vastu, avalik saladus on telefoninumbrid, kust saab tellida alkoholi ja narkootikume ning paljudel noortel on salajane pruut või peigmees.

Ühes peres, kus elasime, olid perepojal pikad juuksed. Ka see oli loomulikult seadusega keelatud. Perepojal oli karistusest pääsemiseks võltstunnistus, mis ütles, et ta on näitleja ja pikad juuksed on vajalikud tema rollideks.

Paljudele internetiportaalidele on riik ligipääsu tõkestanud, aga kohalikel on programmid, mille abil neid avada. Kõige enam hakkas silma see, et Iraani kodudes, mida külastasime, sai telerist vaadata taevakanaleid, kuigi satelliittelevisioon pole riigis lubatud. Iraanlased ise selgitavad olukorda nii, et valitsus võib avalikku käitumist reguleerida, aga koduseinte vahel teevad kõik ikka seda, mida ise tahavad. Kui politsei konfiskeerib ühe satelliittaldriku, on järgmine kohe varnast võtta!

Küsides kohalikelt, et kas nad näevad Iraani riigikorda lähiajal muutumas, oli tavaliseks vastuseks ei. Mitmete kohalike tuttavate arvates oleks riigis vaja uut revolutsiooni, et suuremaid muutusi ellu viia. Oli tavapärane, et noorem generatsioon, kellega kokku puutusime, unistas elust ja töötamisest välismaal või pidas plaane välismaale tööle või õppima minekuks. Tänase Iraani reaalsus on see, et paljude sugulased või tuttavad on kolinud elama välismaale ning suured Iraani perekonnad on mööda maailma laiali. Samas jääb vähemjõukamatele iraanlastele soov külastada teisi riike pelgalt unistuseks ning see on ilmselt ka üheks täiendavaks põhjuseks, miks nõnda aktiivselt astutakse kontakti Iraani sattunud välismaalastega.

MITMEKESINE LOODUS

Kolme reisinädala jooksul liikusime põhjast lõunasse ning olime tunnistajaks, kuidas loodus pidevalt muutus – eestimaine rohelus põhjas, lõputut tühjust õhkuv kivikõrb riigi keskosas ja idas, mangroovipuumetsad lõunaranniku saartel. Suurem osa riigist on mägine ja bussiaknast avanev pilt oli tavaliselt tühi maastik, taamal kõrgumas liivakivist mäed.

Iraan on väga suur riik ja nii on võimalik mööda riiki ringi liikudes kogeda erinevaid aastaaegu. Meie viibisime Iraanis oktoobris ja see oli ilma mõttes Iraani külastamiseks väga hea aeg. Põhjas, Kaspia mere piirkonna lähistel mägedes saime kanda ka sooje riideid ning kilejopesid. Teheranis ja Kesk-Iraani linnades oli päevasel ajal T-särgi ilm ja alates õhtust oli mõnus midagi peale võtta. Iraani lõunarannikul valitses aga veel oktoobri lõpus troopiline kliima: kuumust umbes 35 kraadi ja seejuures niiske. Õhk oli mõnusalt värske vaid hommikuti ja sume õhtuti.

Üllatas, et päris suurt osa riigist katab talvel lumi. Rääkimata Teheranist, mille külje all kõrgub Alborzi mäestik, kus talviti on suurepärane võimalus suusapuhkust veeta, nägime ka fotosid, kus lumevaiba all oli kõrbelinn Yazd Kesk-Iraanis. Bandar Abbasis lõunas pidavat aga talvel mitu nädalat nii kõvasti vihma sadama, et linna ümbritsev kõrb on vee all ja paljud asulatevahelised teed liikluseks suletud.

NÄPUNÄITEID IRAANI-REISIKS

Soovitan kõigile Iraani külastajatele lisaks tuntud sihtkohtadele (Esfahan, Yazd, Shiraz) käia linnades, mis pole suured turismimagnetid ja kus saate omapäi ringi vaadates kõige eheda­ malt tunda kohalike elanike siirast huvi kaugete külaliste vastu.

Kui võimalik, ärge alustage oma reisi Teheranist või sõitke sealt kohe edasi ja jätke reisi viimased päevad pealin­ naga tutvumiseks. Suurlinna elanikele omaselt tegeleb ka Teheranis igaüks ennekõike iseendaga ning kohalike­ ga kontakti loomine ei lähe niivõrd libedalt kui mujal riigis. Võtke kindlasti ette väljasõit mõnda külla, mis pole turistidest üle ujutatud ja kus ehedat külaelu veel näha saab. Kui vähegi võimalik, jääge sinna ööseks. Samuti ei soovitaks kellelgi oma Iraani reisi liiga täpselt ära planeerida – jätke võimalusi ootamatuteks kohtumisteks kohalikega ja võimalikeks küllakutse­ teks.

Iraanis on väga kerge iseseisvalt ringi sõita. Odav bussitransport katab üht­laselt kogu riigi. Lisaks on peamiste linnade vahel samuti soodne rongi­ ja lennuühendus. Meie peamiseks transpordivahendiks Iraanis kujunesid bussid. Mitmel korral kasutasime öö­ busse: hilisõhtul läksime ühes linnas bussi peale ja hommikul ärkasime juba uues linnas. Vahemaad on Iraanis suu­ red ja tavaline bussisõit ühest paigast teise võttis aega 6­9 tundi. Samuti kohtasime teel mitmeid rändureid, kes liikusid Iraanis ringi hääletades: veel üks hea võimalus kohalikega lähemat tutvust teha.

Iraanis on odav reisida. Kolme nädala­ga, mis me seal viibisime, kulus meil ööbimiseks, söömiseks, ringi sõitmi­seks ja muudeks jooksvateks kuludeks inimese kohta veidi üle 5000 krooni.

Mida kindlasti Iraani sõidul tuleks sil­mas pidada, on asjaolu, et krediitkaa­rdid Iraanis ei kehti ja pangaautomaa­tidest pole raha võimalik välja võtta. Seega tuleks Eestist vajalik kogus dollareid või eurosid kaasa võtta, mida saab kohapeal Iraani riaalide vastu välja vahetada. Raha osas tekitab segadust see, et kohalikud räägivad hindade puhul tavaliselt tomanites. 1 toman võrdub 10 riaaliga. Seega tuleb hindades kokkuleppele saamiseks eelnevalt täpsustada, kas jutt käib riaalidest või tomanitest.

Kel on suurem huvi Iraani lähiajaloo vastu, soovitaks lugeda välisiraanlase Marjane Satrapi kirjutatud/joonistatud koomiksiraamatut „Persepolis” (ilmus eesti keeles septembris 2008). Antud raamatu põhjal on Marjane Satrap teinud ka samanimelise animafilmi ja see aitab päris hästi aru saada, milline mõju on tänapäeva Iraanis ligi 30 aastat tagasi toimunud riigipöördel. Loomulikult on see raamat ja film tänases Iraanis keelatud, kuid paljudel iraanlastel oli see kodudes olemas ja ühest suust kinnitati, et see film ka­ jastab tõetruult muutusi ühiskonnas, mis on Iraanis aset leidnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga