Nende kahe maailma ilmselt tuntuima rannariba sisuliste erinevuste tuvastamiseks tuleb end Rio de Janeiro eluga veidi põhjalikumalt kurssi viia, inimesi jälgida ja reisiteat- mikke uurida. Rand on carioca, nagu Rio elanik end uhkelt nimetab, üks pühamuid Maracanã jalgpallistaadioni ja käsilaiutava Jeesuse kuju kõrval. Nagu eestlastele ja soomlastele saun, kus rikkur ja kerjus on üsnagi võrdsed.
Ipanema on heledama nahavärviga jõukama rahva ja valgete turistide rand, Copacabanast veidi rahulikum. Kuigi “rahu” pole päris õige sõna päikeseparadiisi ühe epitsentri iseloomustamiseks. Vaoshoitum. Seal on kontrast ranna ja sellega piirneva linna vahel väiksem, mistõttu kuulsa Ipanema Tüdruku nime kandva kohviku bossa-meeleolu sobib hästi randa ja vastupidi.
Copacabanal seevastu keeb elu ööpäev ringi. Kui päeval on raske leida vaba kohta päevituslina laialilaotamiseks, siis pimedal ajal askeldavad seal favela’de asukad. Korjatakse kokku mahaunustatud esemeid, röövitakse valvsuse kaotanud turiste ja tehakse vanainimese asja. Siis on igal juhul kasulikum hoida veepiirist 150-200 meetri kaugusele jäävale valgustatud avenüüle, mida ääristavad hotellid, restoranid ja tantsulokaalid.
Päike pleegib lagipähe ja vesi on randades soe. Selle puhtuseaste on aga nagu ikka neis suurlinnades, kus kanalisatsioonisüsteemile on unustatud puhastussead- med vahele ehitada. Sestap tasub Rios kindlasti eelistada välibasseiniga hotelli.
Kuuldavasti kogunes 2006. aastal Copacabanale Rolling Stonesi tasuta kontserti kuulama üks miljon inimest. Copacabana on järelikult väga suur, õigemini pikk rand. Edasi-tagasi jalutuskäigule rannaäärsel teel kulub mitu tundi ja tegelikult ongi see päris hea alternatiiv liival pikutamisele. Näeb rohkem inimesi ja kõike seda, mis rannal toimub. Näiteks võrkpallilahingut, mille reeglid lubavad palli puutuda kõigi kehaosadega välja arvatud käed. Peaga võrgu kohale tõstetud pall lüüakse kõrgelt hüppelt jalaga maha – see on päris muljetavaldav vaatepilt.
Kui Copacabana oleks tants, siis oleks ta samba. Ja Ipanema vastavalt bossanoova.
Olari Koppel