Küllap on nii mõnigi Go lugeja tundnud kerget kadedust geoloogide, etnograafide jms teadlaste üle, kellele reisimise eest peale makstakse. Millise maitsega on etnograafi leib (ja või seal peal), sellest saab nimetatud raamatust aimu küll.
Kirjeldused toimunust on teadlasele omaselt detailitäpsed ja väljapeetud. Ei mingit liigset sõnavahtu või meelierutavaid emotsioonipilvi. See on asjaliku reisipäevik, kus ilukirjanduslikke finesse lisamata on kirjas kõik, mida teadlane nägi, kuulis, sõi, jõi, tähele pani või mõtles. See ongi kummaline raamat, kus kuivad ja igavad detailid suudavad lõpuks luua emotsionaalse pildi.
Et raamatus on kirjeldatud 1992 kuni 2009 toimunud rännakuid Venemaa põhjalasse, siis on võimalik jälgida ka nendel aastatel Venemaal üldiselt toimunud muutusi.
Autor külastab eelkõige soome-ugri alasid ja teeb väga sisukaid kõrvalepõikeid nende paikade kujunemislukku. Järeldused on enamasti nukrad – kui komi ja ingerlanna abielluvad, tuleb välja ikka venelane.
Kõige muu kõrval on raamatus esitatud ka nn rongisõiduetikett. Venemaal on rongiga reisimine populaarne ja seal tuleb täpselt teada, kuidas käituda neljases kupees, kus võivad olla ka vastassugupoolte esindajad, kuidas, kus ja mida kupees süüa jne.
Iga reisi ettevalmistamine algab raamatukogust. Nii teeb teadlane. Aga keegi ei keela reisi kaugele alustada raamatukogust ka suvalisel lihtsurelikul.
Kaks boonust on ses teoses veel – teadustööde nimekiri neile, kes teema vastu põhjalikumat huvi tunnevad ja lugemisvihjed Indrekul reisidel kaasas olnud raamatutest.
See raamat võiks olla eeskujuks neile tudengitele, kes tahavad pidada korrektset ja samas kõnekat ekspeditsioonipäevikut.
Anna Soomets