India – vaikuse müra

India kohta kuuleb vastakaid arvamusi – on inimesi, kellele see riik on jätnud kustumatu mulje, kuid sama palju ka neid, kes vannuvad, et ei naaseks sinna enam kunagi. Andre Põlm külastas New Delhit ja Goa rannikut.

Ükskõikseks ei jäta see Briti impeeriumi endine koloonia kedagi. Oma iseseisvuse võitis India alles 1947. aastal. India koosneb 28 osariigist, kus elab kokku üle 1,3 miljardi elaniku ning neis räägitakse 27 eri keelt ja dialekti kuuest keelerühmast. Pole ime, et India külastajad niivõrd eripalgeliste kogemuste osaliseks saavad. Meie reis viis vaid kahte piirkonda, New Delhisse ja Goale, kuid sellest piisas täiesti vastakate kogemuste saamiseks. India osariigid on nii eripalgelised, et nende elanikel on tihti omavahel suhtlemine sama keeruline kui eestlasel ja hindul, ühise keelena kasutatakse inglise keelt, mida kõik loomulikult ei räägi. Kõike eelnevat arvesse võttes ei saa ma öelda, et olen käinud Indias – ma olen käinud Delhis ja Goas.

Maandusime New Delhi Indira Gandhi lennuväljal hommikul kell kümme, hotellibroneering taskus ja metrooteekond välja uuritud, lootes naiivselt keskpäevaks juba linna avastamas olla. Aga Indial oli meiega oma plaan, ta tahtis esmalt meile natukene kohalikku eluolu tutvustada. Selgus, et meie hotelli aadress ei olnud täielik ning pidime seda tänavaterägastikus, kohvrid näpus, kohalike vastakate juhatuste alusel korduvalt edasi-tagasi liikudes otsima. 45 minutit väldanud otsing viis sihile, kuid saamaks teada, et meie broneeritud ja kinnitatud hotell ei teeninda välismaalasi. Õnneks oli retseptsionist valmis meile teise hotelli broneerima. Taksoga uude hotelli saabudes saime järgmise üllatuse osaliseks: „Meil on kõik toad täis ja teile ei ole midagi broneeritud. Me ei tee üldse nende tegelastega koostööd ja nende broneeringuid vastu ei võta. Ma ei tea, miks nad teid meie juurde saatsid.“ Nii see aeg 20-miljonilise elanikkonnaga New Delhi ummikutes ringi seigeldes kulus, kuni lõpuks veidi enne hämardumist, kella viie paiku õhtul omale hotelli leidsime. Linna avastamine tuleb homsele lükata, kuid esimene huvitav kultuurikogemus on käes.

 

New Delhi müra

Pilvitu taevas, mille keskel ootaks näha eredalt lõõmavat lõunamaa päikest, mis on aga hoopiski mattunud ühtlasesse paksu halli suduloori. Just on lõppenud Diwali valgusfestivali pidustused ning viljapõldude jääkide põletamise periood. Nendest järele jäänud suits ja lendlevad põlemisjäägid on New Delhi paariks nädalaks täielikult enda sisse mähkinud. Raske on hingata, raske on päikest näha, raske on üldse näha kaugemale kui sada meetrit. Nii mõnedki kohalikud kannavad filtermaske või peidavad oma ninad särgikaelusesse. Enamik aga ei tee sellest väljagi, olles justkui vaikimisi leppinud selle saastatud suurlinna igapäevase paratamatusega, mis vaikselt nende kopse söövitab. Kolm koera lamavad liikumatuna betoonseina ääres ja ahmivad sedasama sudu, mida kohalikud ja meiegi. Aga meie lendame juba homme siit ära...

Siin linnas ei ole vist ühtegi inimtühja tänavat. Inimesed ümbritsevad sind kõikjal, tavaliselt sadades, vahel tuhandetes – vähemalt nii mulle näib. Kuigi meil õnnestub leida ka tühjemaid kõrvaltänavaid, siis tõesti ei suuda meenutada hetkegi, kus mõnd kaashingelist silmapiiril ei oleks. Lisaks sellele on kaubandus- ja turutänavaid, kus liikumine on võimalik vaid ühtse inimvoolu osana. Lase end voolul kanda ja tüüri tasapisi soovitud suunas.

Rahuliku eestlase jaoks jääb ühe esimese asjana silma kohalik liikluskultuur, mis jätab mulje kajalokatsiooni abil navigeerivast pimedast nahkhiireparvest. Autojuhid sõidavad üks käsi signaalil, andes sellega märku oma saabumisest igale teisele liiklejale. Veoautode ja busside kirevatele tagakülgedele on maalitud signaaliandmist õhutavad kirjad: „Horn OK Please“ (’palun lase signaali’), mis paluvad möödujail endast signaaliga märku anda. Seda võimalust ei jäta keegi kasutamata. Sõiduread algavad ja lõppevad igaühe sisetunde järgi, kui ma olen otsustanud, et minu sõidurada kulgeb kahesuunalise tee murdepunkti mööda, siis sealt see ka kulgeb. Küll signaal aitab teistel minust mööda navigeerida. Ristmikel kehtib suurema õigus ja väiksema väledus. Kuigi enamik autosid on mitmekordselt kriimustatud ja mõlgitud, siis ühtegi avariid selles virvarris näha ei õnnestu ning huvitaval kombel tundub liiklus sujuvat ummikutes kiiremini kui Euroopas, kus igaüks oma rajal püsib.

 

Vaatamisväärsused

Minu põhitähelepanu köidavad kohalikud tänavad, inimesed ja ümberringi pulbitsev tänavaelu. Akshardham, India värav, Punane kindlus, Lootose tempel – need suursugused monumendid ei paku pooltki seda emotsiooni kui igapäevaelust keevad täiesti tavalised auklikud tänavad, puseriti rippuvad elektrijuhtmed, tänaval kõndides üle pea sõitev liiklusvool, tänavakaupmehed, koerad, lehmad, oravad, ahvid ja muud sudus seiklejad. Kahjuks on paratamatu, et suurlinna turismivaatamisväärsused on tugevalt üle rahvastatud. Kunagi rahu oaasideks mõeldud pühakojad on tänapäeval inimloomade karjatamise konveierid, kus tundidepikkused järjekorrad (meestele ja naistele eraldi) looklevad kannatlikult metallsõrestike vahel, kuulates ruuporitest kõlavaid ähvardusi, et kõik sinu asjad veepudelist telefonini väravas ära võetakse. Seejärel lükatakse nad läbi turvaväravate ning silitatakse turvameeste poolt läbi, juhuks kui midagi siiski taskusse või püksisäärde ununes. Ja oledki sees, et avastada end piirete vahel liikuvast inimvoolust, mis kannab sind sujuvalt ümber vaatamisväärsuse ja siis teisest otsast välja viskab, et saaksid võtta oma asjade ootamise sabasse. Ma valin külastamiseks välja mõne vähemtähtsa pühamu, pargi ja lossi, mille külastamine on orgaanilisem ja rahulikum, ning hulgun mööda huvitavaid tänavaid niisama ringi. Aga kui sinu eesmärk on oma silmaga näha maailma silmapaistvamaid ehitisi, siis uhked ja suured need Indias tõepoolest on, arvesta lihtsalt järjekordade, läbiotsimiste ja asjade äraandmisega.

Tänavakauplejad ja turud on vaatamisväärsus omaette. Enda ees kirevaid puu- ja juurviljakärusid lükkavad rändkaupmehed, teeäärsel tolmusel asfaldil apelsinikuhilate kõrval istuvad saridesse riietatud naisterahvad, kasutatud asju täis laotatud katkise lina äärel rätsepistes istuvad räsitud olemisega müüjad, tänavajuuksurid ootamas oma betoonmüüri ääres seisvasse juuksuritooli järgmist klienti, et siis katkise nurgaga väikese peegli ees tema habet piirama asuda või juukseid soengusse lõikuda, tänavatoidukärud, mille suurtes pottides podisevad erinevad supid, karrid, frititud saiad ja muu tuvastamatu kraam. Aeg-ajalt muutub orgaaniline tänavakaubitsemine veidi rahvarohkemaks turuplatsiks või -tänavaks. Erinevad turud keskenduvad eri tootegruppidele – puuviljaturgudest riiete-, kanga-, käsitöö- ja raamatuturgudeni välja. Eriti rahvarohked on Delhi vanalinna suured turud. Nendel navigeerimine käib teosammul ja katkematu lärmi saatel – müüjatel on ju vaja oma kaupu pakkuda ja ostjatel hindade üle kaubelda. Kirev ja lahe kogemus.

Vaesus saadab New Delhi tänavapilti igal hetkel. Tänapäevani kastisüsteemis elav India võib oma vaesuse ja inimeste hoolimatusega paljusid ehmatada, kaastundest nutma lükata, hingepõhjani solvata või trotsist ja vihast lõhkema panna. Kerjama sunnitud tänavalapsed ja muteerunud invaliidid, sildade all pappkarpidest majades elavad lasterikkad pered, tänavatolmus kustunud pilgul istuvad vanurid, liikumatuid vastsündinud lapsi süles vedavad nartsudes emad. See kõik võib olla liiga palju, kui sel end häirida lasta. See on ka üks põhjuseid, miks India nii paljudele vastukarva on.

Õnneks on meie järgmine peatuspaik rahulikum ja päikeselisem Goa ning Assagao küla lopsaka džungli äärel paiknev aašramistiilis toimetav jooga- ja meditatsioonilaager. Paradoksaalsel kombel on India nii üks maailma enim kannatavate ja omakasupüüdlike inimestega riike kui ka enim valgustunud, rahulike ja elu nautida oskavate joogide kodumaa. Hindudele on keha, mõtet ja vaimu tasakaalustavad joogaoskused tõepoolest eluliselt vajalikud. Neid oskusi plaanimegi edasi uurima minna.

 

Goa ranniku vaikus

Goa on kõigest 1,5 miljoni elanikuga väike osariik Lääne-Indias, mille kilomeetritepikkused laiad, liivased ja paljuski inimtühjad rannad võtavad vastu Araabia mere järjepidevaid laineid. See endine Portugali koloonia on India üks rahulikumaid ja rannaturismirikkamaid piirkondi.

Uhked Portugali arhitektuuriliste mõjutustega värvikirevad luksusvillad vahelduvad lopsakate palmide, banaanipuude, ronitaimede ja kaunilt õitsevate põõsaslilledega. Iga natukese maa tagant hakkab silma mõni portugallaste püstitatud väike valge kulunud välimusega ristiusu kirik, vahel sekka hinduismi tempel või mošee. Ilus idüll, mille vahel on lust pikki jalutuskäike teha, kuigi kõnniteid siin ei tunta ja liikuda tuleb ikka autoteede servas ning liikluskultuur ei ole põrmugi parem kui Delhis.

Lisaks lopsakale rohelusele elavad inimestega külg külje kõrval ka tänavakoerad, lehmad, pühvlid ja sead. Lisaks muidugi ämblikud, maod, konnad ja sääsed. Ja kirevad liblikad ning lugematul hulgal erinevaid linde. Ka delfiinid tulevad ühel ujumisretkel minust paarikümne meetri kaugusele mängima. Inimesed ja loomad eksisteerivad siin tõesti sõbralikult koos.

Oktoobri lõpus saab Goal läbi vihmaperiood, mis tähistab ühtlasi turismiperioodi algust. See toob piirkonda kokku palju hooajalist renditööjõudu India eri piirkondadest ning suurel hulgal turiste. Soovitan peatuda väiksemates külades, mis Goa rannajoont palistavad. Meie olime Majordas, kus samuti nagu kogu Goa rannikul, on restoranides ja poodides venekeelsed sildid ja tänaval pöördutakse tihti meie poole esmalt just vene keeles. Ometi on see linnake rahulikum ja kohalikum kui näiteks lähedal asuv suurem Colva.

 

Vaikus enne tormi – Swani aašram

Pärast paaripäevast rannapuhkust on aeg asuda teele meie reisi kõige huvitavama ja vaimu toitvama osa juurde, Põhja-Goa Assagao küla kõrval laiuva džungli veerel asuva aašramistiilis toimiva joogakooli Swan kaheksapäevasele joogaretriidile.

Lopsaka looduse vahele püstitatud tagasihoidlikud rookatustega majakesed moodustavad väikese vaikse küla. Majakeste sisustus on lakooniline, koosnedes kahest sääsevõrguga voodist, ühest avatud riidekapist ja ühest öökapist. Midagi muud ei ole selle loodusliku enesessevaatamise kogemuse tarbeks vaja. Tabalukuga suletav uks on alt piisavalt suure õhuvahega, et konnad, ämblikud, gekod, kõrvetavad liblikavastsed ja maod külla tulla saaks, õnneks viimased neist ei leidnud meie külastamiseks aega.

Päevad algavad siin pimeduses kella kuuese hommikumeditatsiooniga, mille vältel tõuseb päike taevalaotusesse ning ärkab ümbritsev floora ja fauna. Parim aeg sisekaemusteks. Pärast väikest puuviljapausi jätkub päev jooga asanate (asendite) ja pranayama (hingamise) harjutustega. Seejärel on alati suurepärase maitsega värsketest taimetoitudest koosnev brunch, millele järgnevad loengud jooga filosoofiast, õnnest ja muudel huvitavatel teemadel. Kell neli on taas joogatund, misjärel serveeritakse maitsev õhtusöök. Õhtuti toimuvad erinevad riitused ja tseremooniad: mantrate lausumine templis, mantrate laulmine kirtan, tuletseremoonia havan, küünlaleegi jälgimise ja pea mõtetest puhastamise tehnika trataka. Niimoodi internetist eemale hoides, täielikus rahus, keskendumises ja enesesse süüvides mööduvad kaheksa päeva liiga kiirelt. Vaim, keha ja meel virguvad ning minu teadmistepagas jooga tegeliku sisu, motiivide ja kasu kohta avarduvad tunduvalt. Seni ei ole ma joogaga just eriti sõber olnud, kuid nüüd hindan oma arvamuse ümber. Jooga, mille sisuks ei ole ainult kehalised harjutused, vaid kogu keha, meelt ja vaimu hõlmav harjutuste kompleks ja filosoofia, hakkas mulle meeldima, eriti pärast New Delhi kisa ja kära sellisesse rahu oaasi sattudes.

Swani joogaretriidi asutajad elasid ja õppisid ise kaksteist aastat aašramis. Oma joogakooli alustamiseks pidid nad saama oma gurult õnnistuse, mille nad ka said, ning annavad nüüd tema õpetusi edasi kõigile huvilistele, kel mahti aeg maha võtta ning kuulata ja kogeda. See oli suurepärane kogemus, mis avas India hinge ja jooga eluviisi tagamaid, kuid mitte ainult, pärast laagrit oli sees tõeline rahu ja puhanud tunne.

 

Vaikuse müra

Suunates oma meeled taas väliskeskkonnale, jõuavad kõrvu rookatusele kukkuvad kastepiisad. Viimaste hommikuste ritsikate sirin. Lähedal kõrguvate puude otsast kostev lindude laul. Vasakul. Paremal. Ees. Taga. Ümberringi. Kaugema metsa sügavustest aimuv linnusädin. Erinevate lindude omavahelised vestlusgrupid, mis nii selgelt üksteistest eristuvad ja dialoogideks grupeeruvad. Taamal, küla pool, hulkuvate koerte haukumine – alguses üks, hiljem liituvad teised. Kes teab, millise varajase teelise peale nad täna hauguvad? Veel kaugemal vaevukuuldav kiirendava mootorratta mürin, mõni üksik autosignaal.

Kuigi hetk tagasi tundus kõik nii vaikne, siis nüüd, oma tähelepanu kuulamisele suunates, ümbritseb mind järsku lugematute häälte laviin. See on see India müra. Kas see müra on ilus või kole, seda otsustab igaüks ise. See müra on ebameeldiv vaid seni, kuni sa ise endale selle ebameeldivaks mõtled. See müra on ilus vaid seni, kuni sa ise selle endale ilusaks mõtled. Ja seda müra ei ole olemas seni, kuni sa sellele ei keskendu.

Tagasiteel läbi New Delhi sattusime taas hotellisekeldustesse, olles sunnitud hotelli ööpimeduses otsima ja varavalges vahetama, kuid see ei häirinud. Meie seesmist rahu India enam ei kõiguta. See ongi eriline paik. Teistmoodi. Ääretult mürarikas ja lõpmatult vaikne samal ajal.

 

Tekst ja fotod: Andre Põlm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga