India kastisüsteemi keerdküsimused

Martti Kalda vaatleb, kuidas on kastisüsteem ajalooliselt välja kujunenud ja miks hoiab India ühiskond kastisüsteemist kõvasti kinni.

india.jpg

Peamine ja esimene asi, mis India ühiskonnast kõneldes meenub, on kastisüsteem. Läänelikust vaatenurgast on tegu diskrimineerimisega rassi, rahvuse, usutunnistuse, sünnipära, ameti ja soo alusel; jäiga seisusliku struktuuriga, mis takistab ühiskonna arengut. Ent hindu ilmavaate kohaselt on kastisüsteem aidanud säilitada India ühiskonda usuliselt ja rassiliselt struktureeritu, puhta ja kaitstuna ning hoida elus traditsioonilisi väärtusi. Mis on kastisüsteemi head ja vead? Kuidas suhestub kastisüsteem tänapäevaga?

Kastisüsteemi väljakujunemine on lahutamatult seotud India ajalooga. Seisuste struktuuri leiutasid euroopiidse rassi esindajad aarialased, kes tungisid loode suunast Indiasse 1700–1000 eKr, hävitades, alistades või assimileerides sissetungi teel kõik varasemad regionaalsed kultuurid. Edasitungi (ning sellega kaasnenud röövimise ja orjastamise) õigustamiseks kujutati ja nähti vaenlasi deemonitena, kaose jõududena, kelle aarialased oma jumalate abiga alistasid. Võitlus õilistas aarialasi, endanimetus aarya hakkas tähistama üllast isikut, ülikut, samas kui pärismaalasi märkivad nimetused daasa ja dasyu vastavalt orja ja röövlit. See oli traditsioonilisele tsivilisatsioonile omane eristus „meie contra nemad“.

Tsivilisatsioonide kokkupõrkesituatsioonis arenes Vana-India ühiskond üles sümbioosis, mitte puhta ja vabana vaakumis. Enne Indiasse tungimist oli indoeuroopa rahvastel ilmselt vaid kolm seisust: preestrid, sõdalased ja lihtrahvas. Pärast India pärismaalaste alistamist ja maa asustamist oli vaja ka võidetud rahvad ühiskonda haarata. Võimalik, et just selleks loodigi kastisüsteem.

Kastisüsteem Rigveda müüdis

Aarialaste vanim kirjandusteos, jumalatele pühendatud hümnide kogu Rigveda kirjeldab kastisüsteemi loomist müüdis, mis annab ühiskonnakorraldusele jumaliku legitimatsiooni: jumalad loovad maailma, tükeldades ohvririituse käigus ürghiiu Puruša (skr ’mees’) (X, 90, 11-12). Gigandi suust loodi preestriseisus (skr braahmana), kätest sõdalased (skr kšatriya), puusadest kaupmehed-maaomanikud-rikkurid (skr vaišya) ning jalgadest teenridorjad (skr šuudra). Viimasesse seisusesse paigutatigi alistatud rahvad.

Loomulikult avaldub müüdis ka sügav sümbolism: preestrite pärisosaks on sõnade tegemine, pühatekstide ettelugemine, jutlustamine ja riituste läbiviimine; sõdalaste puhul on oluline käeramm; puusadest loodud vaišya’de kohustuseks on ühiskonna taastootmine, rahva sigitamine; ning šuudrate ehk jalgade peal seisab ühiskond püsti. Sellega oli püramiidikujulise ühiskonna põhistruktuur loodud. Samuti polnud mingit kahtlust, et kastisüsteemi aluseks on eelkõige rassiline diskrimineerimine: kasti tähistav termin varna tähendab sanskriti keeles ka (naha)värvi.

Vedade ja eepiline ajastu

Vedade ajastu (16.–6. saj eKr) ja eepilise ajastu (4./3. saj eKr – 3./4. saj) tekstid kirjutasid täpselt ette, milline on iga seisuse seadmus ja omadused: preestrid õppisid ja õpetasid, sooritasid riitusi ning tegelesid vaimsete asjadega, olles seotud valguse ja puhtusega; sõdalased kaitsesid hindu ühiskonda vaenlaste eest, olles seotud energia ja kirega; vaišya’d hoolitsesid ühiskonna majandusliku heaolu eest ja kasvatasid elanikkonda, olles seotud maa ja rikkustega; teenrid teenisid kõiki teisi seisusi, olles seotud pimeduse ja inertsiga.

Alates keskaja algusest Gupta ajastul (4.–6. saj) peeti kastide kohustusi ja omadusi võõrandamatuks. Seisus oli igavene, sellest polnud pääsu. Usuti, et inimese loomus on muutumatu. Selle illustreerimiseks toob Mahābhārata eepos ära loo askeedist, kes muudab kartliku koera esmalt leopardiks, siis tiigriks, elevandiks ja lõviks, et too vastavaid loomi ei kardaks. Koer jääb olemuselt aga endiselt araks koeraks, st pelgab omasuguseid loomi, sest hingelt on ta koer. Koer on siinkohal loomulikult alama seisuse sümbol.

Kastisüsteemi täpsustudes sai eepilisel ajastul selgeks, et ka pärismaalased pole kõik ühe vitsaga löödud. Sanskritikeelne kirjandus hakkas eristama lisaks aarialastele ka teisi rasse. Sellega seoses tekkis vastandus „aarya contra mleccha“ (skr ’barbar’), et eristada hindu mõtteilmas orjastatuid (omad) metslastest (võõrad). Mleccha’de hulka kuulusid esialgu australoidse (skr nišaada) ja mongoliidse rassi esindajad (skr kiraata) ning draviidid (skr draavida), hiljem kõik võõrrahvad.

Australoidse rassi esindajad rändasid Lõuna- ja Kagu-Aasiasse Aafrikast juba umbes 65 000 eKr. Tänapäeval kõnelevad nad munda, khasi, kmeeri, nikobari ja moni keeli (austro-aasia keeled) ning elavad Ida-Indias (Orissa, Bihār, Madhya Pradesh) Adamani saarestikus, Sri Lankal, Bangladeshis, Birmas, Kambodžas, Malaisias, Vietnamis ja Laoses. Indias elab neid umbes 15–20 miljonit.

Mongoliidse rassi esindajad tungisid Himaalaja aladele (Assam, Uttar Pradesh, Himāchal Pradesh, Nepal, Bhutan, Bangladesh, Birma) Hiinast umbes 30 000 eKr. Nad kõnelevad tiibeti-birma keelkonna keeli: tiibeti, tai, lao, gurungi, newari, kareni, kachini jt. Indias ja Nepalis elab selle rassi esindajaid umbes 13–15 miljonit.

Draviidid on India suurim vähemusrass, Lõuna-Aasias (India, Sri Lanka, Bangladesh, Nepal, Pakistan) elab umbes 220 miljonit draviidi. Oletatavasti tekkisid draviidid kolme rassi (europiidne, mongoliidne ja australoidne) segunemise tulemusena umbes 3500–1000 eKr. Indias asustavad draviidid Hindustani poolsaare lõunaosa (Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telangana, Orissa, Tamil Nādu, Kerala, Karṇātaka), kõneldes tamili, malayalami, telugu, kannada ja teisi draviidi keeli.

Klassikalise käsitluse kohaselt oli kõigi nende ja teiste Indiasse tunginud rahvaste alama staatuse põhjuseks kunagine loobumine riituste ja kombetalituste järgimisest. Sääraste „usutaganejate“ hulka loetakse ka ajaloolisel ajastul loodest Indiasse tunginud rahvaid: pärslasi, kreeklasi, roomlasi, sküüte, kušaane, hunne ja türgi rahvaid. Tihti nimetati barbariteks isegi kõrgkeskajal (11.–14. saj) Indiasse tunginud muslimeid.

Suurim patt – kastide segunemine

Eepilisel ajastul ja keskaja algul täiustus kastisüsteem veelgi; lisandusid segakastid ning kastivälised seisused ehk kastitud või puutumatud. Suurimaks patuks ning ka kuriteoks juriidilises mõttes sai Indias kastide segunemine. Ideaalis abiellus mees samast seisusest, st samast varnast (ja hiljem ka samast alakastist) naisega, ent lubatud olid ka abielud, milles naine oli ühe seisuse võrra madalam (nn „pärikarva“ abielud). Peaaegu lubamatuteks peeti aga „vastukarva“ abielusid, milles mees naisest madalamast seisusest, neist sündinud lastest saidki hindu maailmavaate kohaselt alguse segakastid. Kõigi nende kastide esindajad pidasid erinevaid teenriameteid või tegelesid ühiskondlikult põlatud ametitega (näiteks kutsar, õuepoeet, puusepp, parkal, maadleja, tantsija, kirjutaja, posija, korvipunuja, jahimees, trummar, kalur, pottsepp, hobusetalitaja, ravitseja, surnumatja, jutuvestja). Siinkohal märgatagu, et aarialased, kes Indiasse tungides olid karjakasvatajad, sõdalased ja nomaadid, pidasid alandavaks teiste teenimist ning ameteid, mis eeldasid paikset eluviisi või tegelemist käsitööga. Kõige viletsamaid segakastide seas sõimati candaala (skr ’vihane’) või švapaca (skr ’koeraküpsetaja’) nimega; nad elasid väljaspool asundusi surnuaedadel või loomaaedikutes, tarvitasid teiste äravisatud rõivaid ja asju, pidid kandma eraldusmärke ning töötasid surnumatjate ja timukatena. Just neist saidki kastitud.

Gupta ajastu

Gupta ajastul kujunes lisaks segakastidele ja kastitutele välja ka ettekujutus alakastidest, st kastisisestest jaotustest (skr džaati ’sünd, sünnipära’). Paljud alakastid (mida ei tohiks segakastidega segi ajada) tekkisid hindude hulka võetud hõimudest, ühte kasti kuuluvaid inimesi jaotati alakastidesse ametite kaupa, alakastide süsteemis peegeldusid India regionaalsed ja geograafilised iseärasused. Näiteks võisid Lõuna- India mõne piirkonna poodnikud kuuluda teenrite seisuse alakasti, samas kui Põhja-India teise ala kaupmehed hoopis vaišya seisuse alakasti. Alakastide hulk oli tohutu: tänapäevalgi on Indias umbkaudu 3000 alakasti ning 25 000 alakasti alakasti. Arvestades, et hulk traditsioonilisi ameteid on 20. sajandil välja surnud, oli nende hulk ajaloos ilmselt veelgi suurem.

Huvitav on, et India seisukoha järgi on alakasti liikmetel üks kehand; neid ei saa vaadelda üksikisikutena, vaid eelkõige oma seisuse kaudu. Oluline oli grupp ja mitte indiviid. Alakasti kaudu suhestusid nad ka ülejäänud ühiskonnaga. Jaati vanemate kogu (hindi khap pañcayat) toimis kohaliku omavalitsusena, hallates alasid, kogudes makse ja mõistes kohut. Seisuse rassilise ja soolise puhtuse säilitamine oli neile südamelähedane: suurimad karistused ootasid ees segaabiellu astunuid, abielurikkujaid ja homoseksuaale.

Viletsa kastistaatuse põhjuseks oli loomulikult karma, st eelmiste elude koorem, minevikus sooritatud patud. Kolme esimese varna liikmeid nimetati „kakskordasündinuteks“, samas kui šuudrad olid „kordsündinud“. Kastituid ei peetud aga üldse inimesteks.

Kuidas saavutada kõrgem seisus?

Teoorias oli võimalik saavutada ka kõrgemat seisust: Mahābhārata õpetuse kohaselt saab kastitu šuudraks pärast 1000 ümbersündi, šuudra vaišya’ks pärast 30 000 ümbersündi, vaišya kšatriya’ks pärast 1 800 000 ümbersündi ning kšatriya tõuseb braahmani seisusse pärast 108 000 000 ümbersündi. Seega tuleb kastitul umbkaudu 110 miljonit korda sündida ja surra, enne kui ta preestriseisusesse kuuluma saab. Kuigi teoreetiline võimalus eksisteeris, on loo sõnum siiski selge: see on peaaegu võimatu. Tavaõiguse kogumik Manusmriti lubab kasti paranemist siiski seitsme ümbersünni jooksul, juhul kui madalamast soost inimene ohverdab end millegi püha nimel (näiteks hukkub preestriseisusest isikut kaitstes).

Kogu kastisüsteemi puutuv kirjandus ja selles sisalduv ideoloogia oli loodud preestriseisuse enda poolt ning kavandatud privilegeeritud staatuse saavutamiseks ja säilitamiseks. Juba vedade kirjanduse hulka kuuluvates braahmana (skr ’preestrite seletused’) tekstides väitsid preestrid, et kui nemad on ohvri nagu kord ja kohus läbi viinud, siis peavad jumalad nõutu ohverdajale andma. See oligi brahmanism puhtaimal kujul.

Võitlus kastisüsteemi vastu

Braahmanite ülemvõimu ja usulise sumbumise, ent ka ühiskondlike arenguvõimaluste vähenemise ning kastisüsteemi vastu tekkis Vana-Indias vedade ajastu lõpul ühiskondlik liikumine, mida tuntakse „tuhande filosoofi ajastuna“ (umbes 800–200 eKr): sündisid tuhanded askeetlikud ja filosoofilised koolkonnad, mis pürgisid muutma maailma endamuutmise teel. Algas võitlus kastisüsteemi vastu.

Vastuseks askeetlike liikumiste kastivaenulikkusele ning ühiskondliku stressi vähendamiseks leiutas brahmanism ventiili: teooria eri eluetappidest (skr aašrama). Kahjuks oli seegi ette nähtud vaid aarialastele, st suunatud eelkõige preestrite ja sõdalaste vahel tekkinud pingete leevendamiseks. Idee ideaalse aarialase elufaasidest sündis umbkaudu 5. sajandil eKr ning leidis kajastamist upanišaadides ja seadusekogumikes. Ideoloogia kohaselt pidanuks kakskordasündinu oma elus läbima neli elufaasi: vooruslik, tsölibaadis elav ja oma guru kummardav õpilane (1); riitusi korraldav, heategevusega tegelev ja lapsi sigitav abielus majaperemees (2); maailmast loobunud metsaaskeet (3); kõigest loobunud rändaskeet (4). Loomulikult tehti igas faasis elavale isikule (kes oli aarialasest mees) täpseid ettekirjutusi, mida süüa-juua ning milliseid riitusi läbi viia. Säärase süsteemi eesmärk oli vähendada noortes pingeid ning sundida vanemaid elu lõpu poole maisest varast oma poegade heaks loobuma ja metsa minema.

Vana-India kastisüsteemil ehk „nelja seisuse ja eluetapi seadmusel“ ei puudu ka kaitsjad. Kui süüdistajad väidavad, et kastisüsteem on diskrimineeriv, eristades rasse, rahvaid, ameteid ja sugusid sünnipära kaupa, siis pooldajad usuvad, et kastisüsteem kaitses hindu ühiskonda, sest igaühel oli oma töö ja roll. Näiteks sõdisid lahinguis vaid kšatriya seisusest isikud, ülejäänud osa ühiskonnast jäi sõjast puutumata, vallutuse korral sobitusid kastid eri hinduriikides üksteisega. Igal inimesel oli koht ja amet ühiskonnas ning ta teadis täpselt, mida ta tohib ja mida mitte. Kastid seisid füüsiliselt lahus ning seega jätkus kõigile naisi ja mehi, rass ja kogukond säilitasid oma verepuhtuse.

Tänapäevane India

Kastisüsteemiga seotud keerdküsimused võiks rahumeeles jätta minevikku, kui sellest tulenevad probleemid ei kummitaks endiselt praegust India vabariiki. Kuigi ametlikult pole kastisüsteemil tänases Indias kohta, eksisteerib see sisuliselt edasi hoolimata sellest, et kastisüsteemi vastu on võideldud pea selle loomisest alates.

Kastisüsteemi vastu tõstsid esimesena häält „tuhande filosoofi ajastul“ tekkinud usuliikumised, eelkõige budism, mille rajaja Siddhartha Gautama Buddha (u 568/563–488/483 eKr) oli kindlalt kastisüsteemi vastu. Inimeste võrdsuse ideed propageeris ka budismist innustust saanud Maurya dünastia (4.–2. saj eKr) suurkuningas Ašoka (võimul umbes 274/268−234/232 eKr), kes küll otseselt kastisüsteemi ei eita, küll aga kõneleb oma raidkirjades kõigi võrdsusest.

Keskaegses Indias võitlesid omal kombel kastisüsteemi vastu mitmed usuliikumised. Kasti tähtsust eitas tantrism, mis pidas ainsaks relevantseks eristuseks inimeste vahel mees- ja naissugu ning mille seksuaalpraktikates oli olulisel kohal teadlik pühaduserüvetamine, näiteks rituaalne suguühe kastituga või võõramaalasega. Jooga filosoofia eitas kasti ja seisuse kõrval ka soo tähtsust.

Kastisüsteemi kritiseerisid edumeelsed mõtlejad ja poeedid Džñanešvar (1275–1296), Kabir (1440–1518), Ravidas (1450–1520) ja Ekanath (1533–1599), samuti mitmed muslimivalitsejad, eelkõige valgustunud mogulikeiser Akbar Suur (võimul 1556–1605).

Mõningase muutuse tõid kaasa muslimid ja inglased, kes mõlemad valitsesid Indiat pikki perioode: vastavalt 11.–18. ja 18.–20. sajandil. Hindudest kastitute ja alamate seisuste olukord muutus siiski vähe, sest muslimivalitsejad ja Briti ohvitserid suhtlesid omasugustega (hindu vürstid), väärtustades mitte lihtsalt sünnipära, vaid päritavat võimu ja selle esindajaid. Segregatsiooni (nii rasside, uskude, seisuste kui ka sugude tasandil) pooldasid siiski mõlemad. Ainus moodus, kuidas kastitu võis muslimivõimu või inglaste võimu all tõusta, oli usuvahetus: pöördumine islami- või ristiusku.

Hoolimata India iseseisvusvõitluse juhtfiguuride, näiteks Raj Rām Mohan Roy (1772–1833), Swami Dayanand (1824–1883), Jyotirao Phule (1827–1890), Rāmakrishna Parāmahamsa (1836–1886), Mannathu Padmanabha Pillai (1878– 1970), Erode Venkata Ramasamy (1879– 1973), Mohandas Karamchand Gandhi (1869–1948) ning Bhimrao Ramji Ambedkar (1891–1956) põlgusest ja tegevusest kastisüsteemi vastu, ei suutnud nemadki midagi ära teha. Ainus väljapääs kastituse lõksust (hariduse kättesaamatus, äratõugatus ühiskonnast, majanduslike võimaluste puudumine) näis olevat usuvahetus. Seetõttu pöörduski hulk alamate seisuste liikmeid 16.–20. sajandil kristlusse ning 19.–20. sajandil budismi. Esimesega tegelesid eurooplased Goa portugallastest alates, teist kampaaniat õhutas India esimene justiitsminister B. R. Ambedkar 1930.–1950. aastatel. Ambedkari järgides on tänaseni budistiks hakanud ligi 20 miljonit kastitut.

Tänases India vabariigis pole poliitiliselt korrektne enam kastist (ingl caste) kõnelda. M. K. Gandhi kasutas kastitutest kõneldes mõistet harijan (hindi ’jumala lapsed’), ent kastitud ise võtsid 1930. aastatel kasutusele mõiste dalit (hindi ’rõhutud, murtud’). Viimane on tänaseni populaarseim termin rahvalikus kõnepruugis. Ajakirjandus ja seadusandlus võttis inglastelt üle mõisted scheduled castes ja scheduled tribes. Esimeste all peetakse silmas kastituid (daliteid), kes moodustavad viimase rahvaloenduse andmetel 17–20% India elanikkonnast (200–250 miljonit). Teine seltskond on India hõimurahvad, keda on rahvastikust 8–9% (90–110 miljonit). Hindu maailmavaate kohaselt on nemadki kastitud, kuna ei järgi aarialaste tavasid ega kummarda hindu jumalaid. Lisaks veel endised šuudra seisuse esindajad, kes kannavad nimetust other backward classes (O.B.C.), keda on 40–41% India elanikkonnast (umbes 490 miljonit). Hinnanguliselt moodustavad „mahajäänud seisused“ seega umbes 70% India vabariigi elanikkonnast.

India seadusandlus

India vabariigi tänased seadused on küll igati euroopalikud, tagades seaduste tasandil kõigile võrdsed inimõigused, ent kahjuks on olukord ühiskonnas ja kogukondades teistsugune. India vabariigi põhiseadus (1950) keelab kastipõhise diskrimineerimise (artikkel 15) ning kasti arvessevõtmise mis tahes moel (artikkel 17). Sellest hoolimata oli vaja 1955. aastal vastu võtta olukorda täpsustavad Untouchability Offences Act, mis kirjutab lahti, mida peetakse silmas kastidiskrimineerimise all, ning 1989 Scheduled Castes and Scheduled Tribes Act, mis loetleb karistusi rahatrahvist kuni eluaegse vanglakaristuseni, mida iga kastikuriteo eest määrata võib. India vabariigis tegutseb ka riiklik järelevalvenõukogu, mis kastitute probleemidega tegeleb. Kõik see viitab, et kastituse probleemid pole sugugi mitte lahendatud.

Milles seisnevad põhilised keerdküsimused? Traditsioonilise ettekujutuse kohaselt pole kastitutel ja šuudra seisusest isikutel õigust haridusele. Hindu maailmanägemuse kohaselt on nad kõik teenrid ja orjad, seega ka vaesed, ega ole tegevad kaubanduses või majanduses. Tava järgi ei tohi alamkastid omada maad ning loomulikult mitte osaleda poliitilises elus. Kuna India vabariigi seadused tagavad neile teistega võrdsed õigused, liiguvadki traditsioon ja seadus kokkupõrkekursil.

See ei tähenda siiski, et kõigi kastitute olukord India vabariigis oleks nõnda nukker. 1997 valiti India presidendiks (ametis 1997–2002) Keralast pärit kastitu Kocheril Raman Narayan (1920–2005), endine asepresident, diplomaat ja teadlane. 2007 pääses India ülemkohtu kohtunike hulka Kerala dalit Konakuppakatil Gopinathan Balakrishnan (sünd 1945; ametis 2007– 2010), kes praegu juhib India Rahvuslikku Inimõiguste Komisjoni. Kohtunikuna kaitses ta kiivalt vägistatute õigusi ja võitles tasuta koolilõunate eest, samas pooldas pornograafia keelustamist ning tsensuuri ajakirjanduse üle. 2009 valiti India parlamendi alamkoja spiikriks Bihārist pärit kastitu naisterahvas Meira Kumar (sünd 1945: ametis 2009–2014). India mõistes oli see kastitute ja naiste topeltvõit. Tõsi, juba tema ema ja isa olid prominentsed kastitute õiguste eest võitlejad ning ta ise juba 2004–2009 sotsiaalminister.

Samas kinnitavad üksikud edulood pigem reeglit „kastituse lõksust“. Kuigi üle kahe kolmandiku India ühiskonna liikmetest on pärit alamkastidest, on neid riigiametites vaid 17%. Kui üldine kirjaoskus Indias on 74%, siis kastitute seas vaid 55%. Sama lugu on allpool vaesuspiiri (alla 2 Ameerika dollari päevas) elavatega: kastitute seas on neid 39%, kogu Indias ainult 27%. Riigikoolidest 79–88% diskrimineerib daliteid, sundides neid istuma ja sööma teistest õpilastest eraldi. 45% koolist väljalangenutest on alamat päritolu. 65% India kastitute asundustest puudub arstiabi, sest tohtrid keelduvad seal tegutsemast. 80% alla viieaastastest alamast seisusest lastest on alatoidetud, kuna neile ei osutata piisavat sotsiaalabi. 95% Indias surma mõistetud isikutest on daliti või mõne muu vähemuskogukonna liikmed. Need on vaid üksikud statistiliselt osundatavad näitajad alamate seisuste viletsast olukorrast Indias.

Poliitilised vangerdused

Kuigi kasti küsimus oli India vabariigi poliitikas oluline juba iseseisvuse saavutamise eel, muutus küsimus eriti teravaks pärast Indira Gandhi mõrva 1984, mil poliitiline maastik avardus. Selsamal aastal tekkis Bahujan Samaj Partei (BSP), mille programm seisneb suuresti alamkastide õiguste eest võitlemises. Eriti hoogsaks on muutunud partei tegevus Kumari Mayawati (sünd 1956) juhtimisel, kes oli aastatel 1995, 1997, 2002–2003 ning 2007–2012 India kõige rahvarohkema osariigi Uttar Pradeshi peaminister (ning alates 2012 India parlamendi ülemkoja liige). Loomulikult on kastile rõhuvaid parteisid ja liikumisi teisigi (näiteks Bharipa Bahujan Mahasangh, India Vabariiklik Partei Mahārāshtra osariigis, Viduthalai Chiruthaigal Katchi tamili aladel, Lok Phoolan Devi. Janshakti Partei Bihāri osariigis ning Dalit Janajati Partei Nepalis), ent senimaani on BSP tegevus olnud kõige edukam, kuigi Mayawati juhtimisel pigem seaduslikkuseseadusetuse piiril balansseeriv.

Dalitid on ka muul kombel iseenda kaitseks välja astunud. Kuulsaim kastitu röövel (ja hilisem poliitik) oli loomulikult Phoolan Devi (1963–2001), kelle elust on ilmunud raamat ka eesti keeles („Mina, Phoolan Devi, röövlite kuninganna“, Tallinn 1998). Kuigi Phoolan Devi oli alamast soost naine, kes maksis röövlina kätte oma ülemast seisusest vägistajaile, ei saa teda siiski puhtakujuliseks kastitute esivõitlejaks pidada. Temast palju enam tunnustust väärib Sampat Pal Devi (sünd 1960) ning tema 2006 loodud Gulabi (hindi „roosa“) liikumine: Uttar Pradeshi osariigis asuvast Bundelkhandist aluse saanud roosasse riietuvate daliti naiste grupp võitleb praegu rohujuure tasandil kastitute ja naiste õiguste eest pea kogu Põhja-Indias.

Reaktsioonina kastitute osalusele poliitikas on Indias kerkinud esile ka kastivägivald, tekkinud ülemate seisuste huvide eest seisvad relvastatud omakaitseüksused, mille tegevus on selgelt kuritegelik. Nende rühmituste eesmärk on alamast seisusest isikutele nende koht kätte näidata. Kuulsaim seesugune rühmitus, Ranvir Sena (’Ranviri armee’) tegutseb Bihāri osariigis. Grupeering tekkis 1994. aastal algselt kaitseks maoistlike mässajate (naksaliidid) vastu, ent asus peagi tapma daliti aktiviste. Suurim massimõrv pandi toime juulis 1996 (Bathani Tola tapatalgud), kui tapeti 21 kastitut meest, naist ja last. Sarnased rünnakud dalitite vastu on aset leidnud Tamil Nādu osariigis (1969, 1997, 2012), Pandžabis (1999), Keralas (2003) ja Mahārāshtras (2006). Samas on kastitute vastu suunatud vägivald igapäevane, näiteks Rājasthāni osariigis leidis 1999–2002 igal aastal aset umbes 5000 kuritegu (sh 46 mõrva ja 138 vägistamisjuhtu), mis suunatud spetsiifiliselt dalitite vastu.

Kastisüsteemi keerdküsimused

Põhiküsimused kastitute olukorra leevendamisel tänases Indias on endiselt lahendamata. Alamast seisusest talupojad on rikaste (ja ülemast seisusest) maaomanike rentnikud, alates India iseseisvumisest toimunud katsed maa vabatahtlikkuse alusel ümber jagada pole vilja kandnud. Kastitud on kohtadel, kuhu India valitsuse vilets haldussuutlikkus ei ulatu tihti ülemate armul, neil puudub valikuvabadus valimistel, ligipääs haridusele ja majandustegevusele, nad kannatavad politseivägivalla all. Eelkõige on tegu kuvandi küsimuse ja mentaalse probleemiga: tuhandeid aastaid eksisteerinud diskrimineerivat suhtumist on keeruline päevapealt hävitada. Probleem eksisteerib ka kastitute endi mentaalsuses, sest paljud neist peavadki end sajanditepikkuse propaganda mõjul tühiseks kõntsaks. Kastil põhinevast diskrimineerimisest on raske lahti saada, sest liiga tugevalt on kastisüsteem ja hinduism omavahel läbi põimunud. Paljud näevad kastisüsteemis India tava, mida tuleks lääne mentaliteedi pealetungimisel pigem kaitsta kui lammutada. Seega tulebki Indial leida vastus: kas muutuda läänelikumaks (ja seega mitmeski humaansemaks) või jääda traditsiooniliseks (ning kohati tagurlikuks).

Tekst: Martti Kalda

Fotod: Wikipedia  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga