Tõivo Sarmet (15. oktoober 1944 – 13. november 2020) oli Eesti alpinist (mägironija), Eesti esimese Džomolungma ekspeditsiooni organiseerija ja juht, Eesti mägironijatele kaheksatuhandeliste mäetippude avaja, paljude oluliste mägiekspeditsioonide korraldaja, mägimatkaja ja maailmarändur.
Ise ütles ta 1998. aastal Tiit Kändlerile: „Mina pole alpinist. Mina pole käinud üheski alpilaagris – olen iseõppija. Ent juba koolipõlves oli mul rännukihk ja nii hakkasingi tegema matku. Nõukogude ajal oli selline reegel, mis keelas matkajatel mäetippudele tõusmise. Mis on keelatud, see on huvitav. Kui tipp jääb sinust vaevalt 300 meetrit kõrgemale, siis loomulikult tahad sinna minna.“
Ikka aeg-ajalt oli kuulda, et Sarmet käis seal matkal, tõusis sellele mäele jne. Tõivo Sarmeti rohkem kui kolmekümnest kaugmatkast on üle poole raskuskategoorias 5 ja 6, kuuendast kategooriast raskemat pole. Kahekordne Eesti kõrgtõusude rekordi kaasautor, kahekordne Baltikumi meister alpinistlikes kõrgtõusudes (1999 ja 2001), Lumeleopardi aunimetuse kandja, NSV Liidu meistersportlane.
Tema tiputõusude loetelu on pikk. Sarmet ühendas mägimatka formaadi, mille puhul ei käidud ja ei tohtinud käia tippudes tiputõusudega. Alguses salaja, pärast juba metoodiliselt. See oli uudne. 1989 matk Kesk-Tian Shani ja poolsalaja tõus Han-Tengrile, 1990 Taga-Alai ahelikus matk üle Estonia tipu Lenini mäetippu. 1991. aastal organiseeris ta matka koos tõusudega Korženevskajale ja Kommunismi mäetipule, millega teenis välja Lumeleopardi aunimetuse. Raamidest välja mõtlemine ja rännukihk viisid teda ka Himaalaja kaheksatuhandestele. Tõusud kaheksatuhandelistel Cho-Oyu’l tippu ja Broad Peakil peaaegu tipule. Everesti ekspeditsioon. Oma seiklustega on Tõivo Sarmet Eesti rännugigantide mõttelisel teljel koos J. F. Parroti, Ahto ja Jarilo Valteri, Vello Parkiga. Kõiki neid iseloomustas kirg millegi uue järele. Hiljem sai temast muu hulgas ka meie ajakirja tihe kaasautor, jagades oma kirevaid seiklusi Hiinast, Nepalist, Paapuast ja Jaapanist.
Tõivo Sarmeti olulisemad mägimatkad
Grupijuhina tehti tema juhitud matkadel hulk Eesti mägimatkamise rekordeid, osa neist kehtib veel siiani. Mõned näited. Toonase kõrgeima mäekuru läbimine – Umar Hajjami kuru Kesk-Pamiiris, 6100 m, 3A r/k, 1984. Pikim ja kestvaim mägimatk – 378 km, 31 päeva, V r/k, Kesk-Pamiir, 1984. Kõrgeim punkt, kuhu matka käigus tõustud – Kommunismi mäetipp, 7495 m. Kõrgeim salaja tehtud tipp – Juubeli mäetipp, 6253 m.
Olulisemad mägitõusud
Elbrus (5642 m) 1982, K-Kaukaasia, matka käigus
Juubeli mäetipp (6253 m) 1984, Kesk-Pamiir, matka käigus
Kljutševskaja sopka (4750 m) 1986, Kamtšatka, matka käigus
Han-Tengri, (6995/7010 m) 1989, Kesk-Tian Shani idaosa, matka käigus
Estonia mäetipp (6211 m), Pamiir, matka käigus
Lenini mäetipp (7134 m) 1990, Pamiir, traaversina, matka käigus
Korženevskaja mäetipp (7105 m) 1991, Pamiir, matka käigus
Kommunismi mäetipp (7495 m) 1991, Pamiir, matka käigus
Tšapajevi mäetipu ribi (Petka) (6170 m) 1994, Kesk-Tian Shani idaosa
Džengiš, Pobeda mäetipp (7439 m), mäetipu harjal kõrguseni 7050 m, 1994, Kesk-Tian Shani idaosa
Matterhorn (4478 m) 1995, Alpid, Šveits
Mont Blanc (4810 m) 1995, Alpid, esimene Eesti grupp Itaalia poolt
Aconcagua (6960 m) 1997, Andid, Argentina, esimene Eesti grupp
Cho Oyu (8188 m) 1998, Himaalaja, esimesed eestlased kaheksatuhandelisel mäel
Denali (Mount McKinley, 6194 m) 1999, Kordiljeerid, Alaska, esimene Eesti grupp
Broad Peak (8051 m), tõus kuni 8021 meetrini, 2001, Karakoram, Pakistan, esimene Eesti ekspeditsioon
Keenia mägi (5199 m), nõlval kõrguseni 5050 m, 2002, Keenia
Kilimanjaro (5895 m) 2002, Tansaania, traaversina üle läänepoolse läbimurde, Arrow’ liustik
Großglockner (3797 m) 2002, Alpid, Austria
Džomolungma (Mount Everest, 8848 m), nõlval kõrguseni 7250 m, 2003, Tiibet, esimene Eesti ekspeditsioon
Ararat (5137 m) 2004, Türgi, esimene Eesti grupp
Hvannadalshnjúkur (2119 m) 2005, Island
Chachani (6075 m) 2007, Peruu
Huascaráni (6768 m), nõlval kõrguseni 6550 m, 2007, Peruu, esimene Eesti grupp
Puncak Jaya (Carstensz Pyramid, 4884 m) 2008, Lääne-Paapua
Fuji, 3776 m, 2010, Jaapan, talvine tõus
Orizaba (Citlaltépetl, 5747 m) 2011, Mehhiko, esimene Eesti grupp
Ruapehu, Ngāuruhoe ja Taranaki (Egmonti) vulkaanid 2012, Uus-Meremaa
Brandbergi massiiv 2014, Namiibia
Kailashi välisring (5660 m) 2013, 2014, Tiibet
Imet Gogo (4075 m) Simieni mäed, Etioopia
Kosciuszko mäetipp 2019, Austraalia
Uluru (Ayers Rock) massiiv 2019, Austraalia
Mõtteid ja meenutusi
Raivo Plumer
Tean Tõivot 1982. aastast, aga konkreetsemalt jäi ta meelde aastast 1983, kui esines mägimatkakoolis. Ta ütles umbes nii: „Peeglisse vaadates näen päris vana meest, aega pole raisata, tuleb rohkem mägedes käia.“ Ta oli siis 38. Mägedes käima hakkas umbes 30-selt, enne seda olid suvepuhkused tema jaoks liiga igavad.
Oma punti kutsus ta minu ja Raimond Saksa 1990. aastal. Enne seda oli juhtinud paljusid tõsiseid matku ja 1989. aasta tõusu Han Tengrile koos Paul Poopuuga. Millegipärast jäi hulk ta varasemaid kaaslasi eemale, vähemalt üks seetõttu, et sai 40 ja arvas, et mägedes käimiseks on see liiga kõrge iga. Raimondi ja minu kohta ütles Tõivo, et meid on vaja kotikandjaks. Kui tõsiselt ta seda tegelikult mõtles, ei tea, meil oli enne seda tehtud neljanda raskusastme mägimatk (juht oli Edgar Haavik).
Tõivo iseloomust:
Ideede generaator, innustaja – mõned tema ideed tundusid mulle hullumeelsed ja emotsiooni ajel välja pakutud, kuid teda edasi kuulates selgus alati, et ta oli asja põhjalikult läbi kaalunud ja enamasti juba tõsiseid taustauuringuid ja ettevalmistusi teinud. Nii et mul jäi üle ainult otsustada, kas julgen paati hüpata või loobun. Enamasti julgesin, siis järgnesid ühised kõrgtõusud. Vahel loobusin, näiteks 1992 ja pärast Everesti. Viimastel aastatel käisime eraldi, Tõivo väljapakutud ajad ja reiside suurem turistlikkus ei sobinud mulle hästi.
Uudishimulik, innustuja – need omadused on ühed tema põhimotivaatoritest, ta uuris tundide ja päevade kaupa kultuuri-, ajaloo- ja turismiobjekte, huvitus rahvakommetest, ööelust ja muust taolisest. Mind üllatas, kui sel nädalal Postimehest lugesin, et pereliikmete meelest oli Tõivo hakanud viimastel aastatel aru saama, et üks inimene ei jõua kõiki maailma huviobjekte läbi käia!
Maksimalist – kui V kategooria matka kestus pidi olema 16 päeva, siis Tõivo võttis kohe 30 ette. Ja ületas nõutavast poole rohkem kurusid. Matkale järgnes alati nädal-paar huviobjektidega tutvumist. Tema käigud olid enamasti kuuajalised ja pikemad, oleks olnud veel pikemad, kui kaaslased ei oleks tagasi tõmmanud. Täpselt normide piires tegutsemine (nn junniveeretamine) ei olnud tema stiil, kuigi see võimaldas lihtsamalt näiteks meistersportlase normi täita. Enne Nõukogude Liidu lagunemist otsustas ta siiski normid täita, vormistas takkajärele aruandeid, sai viimase Eesti matkajana NSVL meistersportlase tiitli (oli järjekorras 80.).
Tunnustust vajav, soov olla parim – Tõivo oli väga löödud ja vist esitas protestigi, kui kõrgema taseme mägimatkade arvestuses 1980ndate lõpus Ülo Kangurile alla jäi. Sellest vajadusest räägivad kaudselt ka kaheksa aasta matkaja tiitlit (neid on rohkem kui kellelgi teisel).
Kaalutleja – tema tegutsemisvaldkonnas on tõrked lihtsad tekkima, ta ei tormanud kunagi uisapäisa võitlusesse, vaid vaagis eri võimalusi ja jättis ka taganemistee. Mitu enne tippu tagasipöördumist viitavad ka sellele omadusele. Tähtkujult oli ta Kaalud.
Töökas ja põhjalik – 8000 meetri tipu ekspeditsiooni ettevalmistus tähendab umbes poolt aastat ühe inimese täistööd. Tõivo võttis selle tee kolm korda n-ö ühiskondlikus korras tasuta ette.
Julge katsetaja – lisaks valdkonna ohtlikkusega toimetulekule julges ta kampa võtta tema jaoks vähetuntud ja veel „rohelisi“ harrastajaid. Julgus väljendub ka hullude ideede olematute ressurssidega elluviimises, tippärimeeste ja tipp-poliitikute kaasamises.
Demokraatliku juhtimisstiiliga, paindlik – see meeldis mulle kõige rohkem, Tõivo ei hoidnud kunagi plaanist pedantselt kinni, võimaldades teha „kõrvalehüppeid“ radiaalina mõnele lähedasele tipule või huviobjektile ja vajaduse korral muutis tervet marsruuti. Olulisi marsruudimuudatusi ja taktikalisi lahendusi arutasime alati ühiselt ja Tõivo nõustus meelsasti kellegi teise ettepanekuga, kui nägi, et see on tema omast parem. Selles väljendus samuti tema kaalutleja loomus. Matkad/ekspeditsioonid lõppesid alati ausa lõpuaruteluga, kohati said sealt alguse pikalt vinduvad konfliktid.
Konfliktne – tugevad egod põrkusid pikalt koos olles aeg-ajalt paratamatult, mitme kaaslasega läksid Tõivo teed seetõttu lahku. Tõivo ja minu vahelised konfliktid suutsime üle elada, vanu asju meelde ei tuletanud. Ilmselt tajusime, et koos suudame rohkem kui omaette kangutades.
Hea esineja – Tõivo nautis oma esinemisi, kui ta hoogu sattus, siis kuulajad ei pidanud vastu. Kolm ja rohkem tundi jutti polnud Tõivole mingi probleem. Sain vist 1985. aastal Tõivot lähemalt tundma seeläbi, et enne Lääne-Kaukasusse matkale minekut (läksin sinna esimest korda grupijuhina) tutvustas ta mulle oma töökohas Mainoris enda poolt sinna piirkonda tehtud matku. Tõivo silm säras, poolteist tundi tööajast läks nagu niuhti.
Hea tantsija.
Helme Suuk
köie- ja grupikaaslane, Lumeleopard
Tõivo oli Eesti parim grupijuht!
Tal oli kõik detailideni ja peensusteni planeeritud ning tohutu tahtmine alustatu lõpule viia. Temas oli kohe selline uudishimu ja teadasaamise vajadus, mis ilmselt sundis ka Tõivot ikka ja jälle mägedesse minema. Marsruute valis ta nii, kus teisi eestlasi üldse enne käinud ei olnud ja hiljem teistele kontinentidele uutesse kohtadesse. Ilmselt oli see tingitud ka sellest, et kunagi tahtis Tallinna Alpiklubiga liituda, kuid siis läks midagi viltu ja Tõivost sai mägimatkaja, mitte alpinist. Sellest ka vajadus tõestada, et näe, ma matkajana teen veel vingemaid asju kui alpinistid. Heaks näiteks on ränkraske kolmenädalane matk enne Korženevskajale ja Kommunismile tõusu.
Tõivo oli alati väga hooliv, legendaarne näiteks oli tema hüüatus „Potile kaas peale!“ – nii mugav oli jätta potikaas vedelema, aga kõik pidid saama sooja toitu. Matka kestel suhtus ta sellistesse vahel pisiasjadena tunduvatesse detailidesse väga tõsiselt.
Ta nägi ja kuulis kõike, mis grupis toimus, mis räägiti ja mida grupiliikmed tegid. Olgugi, et ta grupijuhina kõndis kõige ees. Ta valis alati kõigile sobiva tempo. Eestis ta juba vaatas, kes millist rolli võiks täita ja uusi liikmeid ta eriti oma gruppidesse võtta ei tahtnud. Kindla peale minek oli juba sisse planeeritud.
Tõivol oli väga hea mälu. Need sajad ja sajad mäekurud, mida ta elu jooksul teinud, võis ta unepealt üles lugeda, nimed, raskuskategooriad, osalejad, tegevused jne.
Supertalendika mägimehena oli Tõivo ka igapäevaelus ettevõtlik firmaomanik, töökas (kaunis suvekodu), aus, täpne ja kaalutlev. Ta oli hooliv ja tubli pereisa oma naisele ja kolmele pojale.
Naiselikust vaatevinklist saan lisada, et ta köitis paljusid oma sõnaosavuse, laia silmaringi ja erilise sarmiga, millele lisasid väärtust maitsekas riietus ja viisakas olek. Talle meeldis väga esineda, mida ta tegi hästi, ja ilmselt neilt esinemistelt saadud tagasiside andis ka indu juurde. Pooleli jäi Amazonase retke planeerimine, veel suvel uuris Tõivo, kas kõigil tervis korras ja vaim valmis, kui minekuks läheb.
Heiki Erm
Tõivo grupikaaslane kolmel kõige raskemal matkal
Tõivo oli meie juht. Oma elu kõige raskemad ja meeldejäävamad matkad tegin koos temaga. Olen ka hiljem matku teinud, aga selliseid mitte. Mäletan pärast minule ja enamiku meie grupi liikmetele esimest V kategooria matka Pamiiris üle Fedtšenko ja Grum–Gzimailo liustike, rajoonist väljumiseks oli kavandatud veel väike jalutuskäik Sarezi ja Jashinkuli järvede juurde, et niisama ringi vaadata. Sellest kujunes II kategooria matk, raskete jõeületuste, tegelikult läbimistega. Tegime seina, mehed kõndisid külg külje vastas üksteise õlgadest kinni hoides rangelt ristivoolu hoides läbi jõe. Jalga sai mööda põhja vaikselt edasi libistada. Mina kui grupis kõige kergem, tundsin pidevalt, kuidas vool tahtis kaasa viia. Olin Tõivo kõrval, kes suure mehena surus mind vastu põhja. Kui seal seljakott seljas, oleks vool kaasa tõmmanud, siis hetkel seda juttu ei räägiks.
Tõivo oli suhteliselt arvestav juht. Ta oli alati nõus teisi ära kuulama ja plaani muudatusi tegema, kui midagi huvitavat ette tuli või kellelgi oli mingi lõigu läbimiseks parem mõte. Aga seda tuli harva ette. 1984. aastal Juubeli tipult kurule laskudes vaatas Alfred Lõhmus, meie grupi ainuke ametlik alpinist tol korral, et paneme otse kurult alla 300 meetrit. Oma seniseid oskusi arvestades tundus Alfredi ettepanek mulle väga kahtlane, nõlv oli väga järsk ja ohtlik. Tuleb meeles pidada, et tollal ei olnud teravate horisontaalsete esihammastega kasse, puure oli meil ainult paar tükki, needki vanad „markovkad“ ehk jäänaelad. Kui keegi seal oleks kukkunud, siis oleks olnud pikk minek. Tõivo vaatas nõlva üle ja arvas samuti, et vaatame parem mujalt lihtsamat allaminekut. Ta tegi küll selliseid matku, mida enam vist keegi Eestis ette võtta ei söanda, aga kunagi ei võtnud me tarbetut riski ega läinud liiga ohtlikesse olukordadesse. Ilmselt oleks Tõivo matkad veel pikemad olnud, kui kaaslased poleks teda tagasi hoidnud. Ta oli vägev mees selles mõttes.
Tekst: Kristjan-Erik Suurväli
Foto: Raivo Plumer