Iisrael – see maa on pigem mõistatus kui unistus 1

Peeter Annus kõndis läbi suurema osa Iisraeli läbivast 955 km pikkusest matkarajast - Liibanoni piirist Egiptuse piirini.

Peeter Annus kõndis läbi suurema osa Iisraeli läbivast 955 km pikkusest matkarajast - Liibanoni piirist Egiptuse piirini.

Enne teeleasumist nõudis ajakirjanduse ärev toon julgeolekuriskide kaalumist. Tulemus: Liibanoni piiril on vaherahu ja kohal on ÜRO rahuvalveväed, Süürialt vallutatud Golani kõrgendikul on pikalt vaikne olnud, Läänekallas on suhteliselt rahulik ja pealegi kulgeb sealse turvatara ääres üsna lühike rajalõik, Gaza sektoriga on vaherahu ja sealt muidu tulistatud rakettide lennukaugus ei ulatu nagunii rajani, Egiptusega on ammu rahu. Enesetapurünnakud toimuvad üksnes suuremates linnades, viimasel ajal oli tegutsenud vaid üks traktoristterrorist. Ainsaks määramatuseks olid aasta tagasi Iisraeli kavatsused Iraani suhtes.

Kohapeal oli olukord minu jaoks harjumatu, aga mitte hirmus, tuksus täiesti tavaline elu. Siiski oli märgata valvsust – pead teadvustama, et õige aja ja koha valimine kuulub sealse elulaadi juurde. Lähim võimalus rüselusse sattuda oli Akkos, kus nädal pärast minu lahkumist toimus araablaste ja juutide kokkupõrge lepituspäeva (Yom Kippuri) häirimise tõttu.

ALGUSES OLI SÕNA

Iisraeli piirkond on maailma kõige enam dokumenteeritud paik, ehk nagu piiblis öeldakse, alguses oli sõna. Jeesus liikus oma elu jooksul ringi kahe-kolme Eesti maakonna suurusel maa-alal, aga kõik ta käigud pandi kirja ja nüüd mõjutab see suurt osa maailmast. Kuigi oled Iisraelis ja vaatad kõike oma silmaga, hingad ja nuusutad, on legendid siiski nii tiheda filtrina ees, et see painutab nähtava pildi vägisi millekski muuks.

Kui püüan jätta kõrvale müüdid ja mõelda ainult oma kogemusele, siis omapära oli seal ikkagi. Mitmekesisus – erinevat nahavärvi juudid. Männid ja palmid lähestikku. Elu allpool ja ülalpool merepinda. Üksikute eraldi paiknevate majade täielik puudumine maastikul turvariskide tõttu. Vee nappus – tilkniisutus ja kuivad jõesängid, jõest on vaid jälg, vesi voolab hoopis torus. Silmatorkavad usurituaalid ja märgid – pealaemütsid jarmulked ja mustad kaabud, koššertoidud ja palvekoogutused, kõigest väljalülitamise päev ehk sabat, islam lisab sellele veel minarettide kutsehüüded.

TOTAALSED TURVAMEETMED

Turvakontroll on riigis kõikjal: turvaväravates kontrollitakse kaubanduskeskusesse, ametiasutusse, jaamadesse sisenejate kotte. Tel Avivi bussijaama saabumise eel peatati buss ja kontrolliti pagasit, linnasisesesse rongijaama minekul samuti. Märksõna Shvil Israel äratas mitmel pool usaldust, näiteks nii rongijaamas kui ka lennujaamas väljalennul pääsesin keskmisest vähemate turvasekeldustega.

Kokkupuude oli ka rahva seas liikuvate erariides turvaisikutega, kes olid saanud hea koolituse – ei olnud oma ülesannetes pealetükkivad ja jätsid sõbraliku ning uudishimuliku tavakodaniku mulje. Uurimine toimus sõbraliku vestluse vormis.

Julgeolekumured andsid endast märku kõikjal, ka looduses. Looduskaitsealadel liikus õpilasrühmi lõpuklassideni välja, kõigil püssimees kaasas. Turvamees võis olla palgatud, aga ka lihtsalt relvastatud lapsevanem, sest kooliõpilaste julgestamine on kohustuslik.

Puhkusel sõdurid kõndisid igal pool relvastatult ringi, eriti hakkasid silma automaadiga naised. Sõiduvahendites oli enamasti palju sõjaväelasi – neil on töö ja puhkepäevade režiim, et korrapäraselt kodus käia. Üks puhkuse aegu relva kandmise kaalutlus on see, et terrorirünnaku toimumisel oleks rahva seas relvakandjaid, kes rünnakule vastu astuvad.

PõGUSAD KOHTUMISED

Läksin Iisraeli üksinda, aga juhtus nii, et raja esimeses pooles käisime kümme päeva kolmekesi, ülejäänud kolm nädalat käisin jälle omaette.

Kaaslaste selgitused aitasid Iisraeli paremini mõista. Nemad olid sabrad – nii nimetatakse Iisraelis sündinud iisraellasi vastandina sisserännanuile. Sabrasid on juutide seas 70%. Nende hüüdnimi viitab sellele, et sabra on pealt turris ja okkaline, aga seest magus. Sabra ehk suureviljaline viigikaktus on Mehhikost paarsada aastat tagasi sissetoodud kaktus, mis vohab maastikul nagu umbrohi.

Shvil Israelil kohtasin ainult juute. Välismaalasi ei olnud ka erinevad vestluskaaslased näinud. Internetiallikatest selgus, et välisjuudid käivad rajal sageli, teiste välismaalaste koha pealt on pilt segasem, massiliselt igatahes ei ole käidud. Kindlasti on takistanud ka see, et ülevaatlikud rada tutvustavad materjalid on olnud vaid heebrea keeles ja esimene ingliskeelne raamat ilmus alles 2008. aasta sügisel.

Juudid on Iisraeli rännanud mitmelt kontinendilt ja seetõttu on tänavapilt kirev, tüüpilist välimust ei saa välja tuua. Määrav on usutunnistus, kuid juudid ise peavad juutideks eelkõige emaliinipidi juudiusulisi. Vestlesin Eilatis Venemaalt sisserännanud mehega, kes algul oli ehitustöödel, aga hiljem hakkas tänavamuusikuks ja oma füüsikaõpetaja haridust kasutas selleks, et kantavat süntesaatorit kergekaalulisemaks ümber ehitada. Tema isa oli juut ja ema venelane – Venemaal peeti teda juudiks, aga Iisraelis pigem venelaseks.

Kui inimesi märksõnaliselt iseloomustada, siis esimesena tuleb meelde otsekohesus, uudishimulikkus ja põikpäisus. Mingi metoodilisus või süsteemsus on seal inimestes peidus, seda nii heas kui halvas tähenduses.

Palestiinlastega puutusin kokku ainult teenindussfääris, kui käisin Iisraeli kolmes suurimas araabia linnas. Naatsareti elanikkonna moodustavadki valdavalt araablased, kellest omakorda kolmandik on kristlased. Akko vanalinnas elavad ainult araablased, aga uuemates linnaosades juudid. Absoluutarvudes on suurima araablastest elanike arvuga muidugi Jeruusalemm.

Galileas ja Karmeli mäestikul viis rada läbi ka mõnest druuside külast, kus lehvisid nende viievärvitriibu lipud. Druusid elavad nii Iisraelis kui ka naaberriikides ja on põhimõtteliselt lojaalsed elukohariigile. Nende usk on segu kolmest kohalikust maailmareligioonist ja nad räägivad enamasti araabia keelt.

Kõige üllatuslikum elanikerühm maal olid aga hoopis tailased, kes on värvatud tähtajalise lepinguga põllumajanduslikke töid tegema. Tervelt kolmandik Iisraeli põllutöölistest ongi tailased.

Vestlustest juutidega koorus välja huvitav maailmapilt. Kui jutt oli Eestist, siis laiem üldistus oli – teie seal Euroopas. Kui jutt oli muudest maailmajagudest, siis oli sõnastus – nemad seal Aafrikas või Aasias. Millises maailmajaos nad siis ise elavad? Sattusin hiljem vanaaegsele kaardile, kus maailma oli kujutatud kolme õielehelise õiena. Seal märkisid õielehed erinevaid maailmajagusid ja südamikuks oli Jeruusalemm.

Asju saab täiesti vabalt ajada inglise ja ka vene keeles. Heebrea keele teadmine piirdub mul mõne sõnaga, see-eest on tähed enam vähem selged. Tähestiku tundmine aitas juhul, kui kohasilt oli ainult riigikeelne (heebrea ja araabia), mida juhtus küll harva.

Samas kohanimedega on segadust. Heebrea keelest ladina tähestikku teisendamisel saadakse erinevaid tulemusi, näiteks kibuts, mille teeviidale oli kirjutatud Zova, esines muudes allikates ka Tsouba, Tsuba, Sova, Tsova kujul.

KõRB JÄTAB MEELTESSE SÜGAVA JÄLJE

Kunagi arvasin, et kogu Iisrael on üks suur kõrb, siis aga sattusin vaatama pilte, kus oli lopsakas mets ja vulisev oja – peaaegu nagu Eestis. Tegelikult on päris kõrbe ligi pool riigi pindalast. Kõrb ise on pigem kivi- kui liivakõrb.

Iisraeli kõrbetel on veega teistsugune suhe kui enamikul muudel kõrbetel. Negevi kõrb ei ole eriti Sahara liivaluidete moodi, seda on kujundanud vesi. Väga lühikese aja – paari talvekuu – jooksul sajab vahetevahel paduvihma, millest tekkivad tulvaveed on läbi aegade kõrbete pinnamoodi kujundanud. Nii ongi Iisraeli kõrbemaastik enamasti suhteliselt mägine, täis uhteorge ja kanjoneid. Negevi kõrbes asub maailma suurim erosiooni tagajärjel tekkinud Ramoni kraater.

Võimsate sadude tõttu tuleb majad ja muud rajatised ehitada kõrgemale ja tugevamale alusele, et vooluveed seda minema ei viiks. Jeesus Naatsaretist ütles oma mäejutluses: „Kes mu sõnade järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“

Olin esimest korda elus pikemalt kõrbes ja tundsin end seal pigem külalisena, kes ei tea päris hästi, kuidas istuda või astuda. Kohati tuli tundide kaupa käia päikese eest varjumise võimaluseta – see oli väsitav. Siiski oli juba sügis ja vahel läks taevas pilve – see oli kosutav. Kõrbes on pilved kindlasti kaitsjad, mitte rõhujad. Pärast lõunat hakkas ka tuul puhuma.

Rada ise oli võimalusel suunatud jõesängidesse ja kanjonitesse, kus oli varjulisem. Nii oli võimalik tegeleda koskedest üles ja alla ronimisega, milleks oli rajale mitmel pool redelid või käepidemed paigaldatud. Erilist liikumist kõrbes ei olnud: ennast näitasid kaljukitsed ja skorpionid, aga ühtegi madu ma ei näinud.

Vett oli väga vaja. Rajale jääb ka allikakohti ja väga hõredalt paiknevates asulates saab varusid täiendada, kuid endal peab varudest ja võimalustest väga selge pilt olema. Enne Iisraeli tulekut teadsin, et kohati on tarvis üle 10-liitriseid veekoguseid kanda. Seni olin kasutanud tavalisi 1-2-liitriseid plastpudeleid, nüüd see ei sobinud. Ka Eestis müügil olevate joomissüsteemide mahtuvused jäid kõigest 2 liitri kanti. Seetõttu tuli osta interneti teel Ortliebi veekotid, mis mahutasid 4 liitrit vett. Kokkurullitavaid kotte oli nii täis kui tühjalt käepärasem seljakotti mahutada. Rajal oli aga poole tosina veepudeli kandjaid näha küll.

Raja raamatu autor soovitas helistada tuttavale või taksojuhtidele, et lasta veepudelid kokkulepitud kohta eelnevalt ära viia – vajadusel paiknemiskoha vaatamiseks ise kaasa sõites, et siis naasta ja minna jalgsi. Raja pikim teelõik kahe suhteliselt kindla veekoha vahel oli ca kolm päeva. Sellel lõigul ma ei käinud, kahepäevaseks veekohtadeta lõiguks oli mul vett kaasas kaheks päevaks 11 liitrit ja üle 30-kraadine temperatuur nõudnuks vett rohkemgi.

Kõrb jätab meeltesse sügava jälje, eriti piirkondades, kus möllavad värvid. Kõige säravam oli vaatemäng Timna mägedes, kus silmarõõmu pakkusid ookerpunane, ookerkollane ja must liivakivi – need näisid lausa isuäratavad välja. Sellisel kõrbemaastikul paiknevad maailma vanimad vasekaevandused, mis on pärit neli aastatuhat enne meie aega egiptuse vaarao Seti I ajast. Läbi aastatuhandete on seal askeldanud egiptlased, roomlased, nabatealased jne, piirkond on kaevandusena töös praegugi.

KõRBE PÜSIELANIKUD

Kõrb on keskkond, mis on mõjutanud kolme maailmareligiooni teket. Pärimuskirjandus ütleb, et juudi jaoks on kõrb olnud pigem katsumuste paik, või koht, kuhu mindi ajutiselt, mitte alatine elupaik. Kõrbe püsielanikud on olnud aastasadu hoopis beduiinid, nagu teisteski lähipiirkonna riikides. Nemad on kõrbeelu asjatundjad.

Enamik neist araabia keelt rääkivatest ja mõõdukalt islamiusku rändkarjakasvatajatest on seaduse survega (algust tegid juba türklased) paikseks kinnistatud. Ajendiks on maaomandi küsimused– kõrbest on palju maad läinud sõjaväeosade, uute asustusalade ja looduskaitsealade koosseisu, mis pani lammaste ja kitsedega rändamisele piirid. Nägin nii beduiinide jaoks ehitatud betoonmajadest külasid kui ka nn ebaseaduslikke plekist vagunelamukülasid – telke enam pole.

Beduiinide kestmajäämise tagab suur laste arv, laste arvukuselt paistavad Iisraelis peale nende silma veel õigeusklikud juudid.

Iisraelis asub Lähis-Ida ainuke või vähemalt suurim beduiinide linn Rahat oma 45 000 elanikuga. Seal elab ligi kolmandik Iisraeli beduiinidest.

Väga harva oli rajalt näha, et keegi karjatab lambaid või mõnd kaamelit. Üldiselt on traditsiooniline beduiini kultuur kadumas muuseumi, üks oluline neist on Beduiini Kultuuri muuseum kibuts Lahavi juures.

Beduiinide bisha tuleproovi rituaal on hea näide varasema karmi kõrbeelu iseloomustamiseks. Beduiini aukoodeksil põhinevas kohtumõistmises pidi süüdistatav kolm korda lakkuma tulist metalleset – näiteks lusikat. Siis kontrolliti, kas süüdistataval on põletushaavu – kui jah, siis oli süüdi. See menetlus on Iisraeli kohtusüsteemis ebaseaduslik ega ühti see ka šariaadikohtu nõuetega, sest on pärit islamieelsest ajast.

Kõrbeelu kogemus annab beduiinidele ka uusi väljundeid – armees rakendatakse beduiine vabatahtlikena kui suurepäraseid jäljekütte, rakendust leiavad ka nende teadmised loodusravist ja ravimtaimedest. Muide, beduiinide traditsioonilisel pearätikul kufijal on lisaks päikese ja tuule eest kaitsmisele ka muid otstarbeid – sellega filtreeritakse allikavett ja see toimib kui söögi serveerimislina. Praegu aga seostatakse beduiinide kufijat Jassir Arafati tõttu pigem hoopis palestiinlaste poliitilise võitlusega.

TOIDUST JA KOššERIST

Bensiinijaamad ja kibutsite kauplused olid peamised kohad, kust sai rajal toiduaineid hankida. Bensiinijaam oli lihtsam variant, sest paljud kibutsid olid taraga ümbritsetud, eriti ohtlikumates piirkondades ja ainukese sissepääsuni jõudmiseks ning poes käimiseks tuli tublisti ringi minna.

Söök oli – nagu matkadel tavaline – kuivainetest keedetud. Kui olin kaaslastega, siis käis õhtuti ka külalisi. See olevat suhteliselt tavaline, et pere või sõbrad tulevad rajale rändajat vaatama, sest Iisraelis on vahemaad ju lühikesed. Nii oligi, pere sõitis autoga kokkulepitud kohale ja tõi õhtusöögi. Tuled 30-kilomeetrise rännaku järel metsast välja ja kuuvalgel paistab põõsaste vahele kaetuna mitmekäiguline eine – otsekui samm paradiisi.

Igapäevatarbimises ma üllatuslikke toite ei leidnud, kõik oli euroopalikult tuttav. Eripärased ja väga levinud on araabia köögist ülevõetud oatoidud hummus (vürtsitatud kikerhernepasta) ja falafel (põldubadest õlis küpsetatud pallid). Tänaval müüdava kiirtoiduna serveeritakse falafeli pitaleiva vahel koos erinevate värskete ja marineeritud köögiviljadega, tellimisel lisatakse kolme erinevat salatit, hiljem võid arvukast salativalikust tasuta juurde võtta.

Nõukogude Liidust väljarändajatega on kaasa tulnud ka vene stiilis toidupoed, vähemalt üks linna peale. Sildid ja teenindamine olid heebrea keele kõrval venekeelsed, sortimenti kuulusid kindlasti hapukoor, kohupiim, soolaheeringas, sprotid, räim tomatis jmt.

Looduses söömas käimine on üks kohalik huvitegevusi. Tiheasustusega aladel oli puhkepäeviti varjulistes kohtades arvukalt piknikuveetjaid, plats koosnes grillimisalustest ja söögilaudadest, kuid vett lähedusest tavaliselt ei saanud ja kõikjal polnud ka prügikaste, tualetist rääkimata. Lihtsama variandina võeti puude vilusse kaasa kogu seltskonda mahutav suur vaip, sellel pikutati päev otsa, söödi-joodi ja vesteldi.

Koššertoidu teemaga ma eriti kokku ei puutunud. Konservidel, mis olid saanud rabide nõukogu heakskiidu, oli maitse nagu ikka, rangemad reeglid mind ei kimbutanud, kuid muidu on huvitav teada, et ka tehnoloogilised teenused võivad koššer olla. Nii on olemas interneti otsingumootor www.koogle.co.il, mis ebapuhtad veebilehed ära filterdab. Sabati ajal Koogle muidugi ei tööta. Nüüdseks toimib vist ka koššer-telefoniteenus, mille kasutamisel on välistatud see, et sa saad helistada telefoninumbrile, mille rabide nõukogu on musta nimekirja kandnud.

SHVIL yISRAEL

(ingl k Israel National Trail) on üle 900 km pikkune märgistatud matkarada, mis läbib Iisraeli põhjapiirist lõunapiirini, kuid ei põika Palestiina aladele. Veebilehel wikitravel.org/en/Trail_of_Israel on viide raja raamatule „Hike the Land of Israel“, veebilehel www.geocities. com/jlipman.geo/isrover.htm on info jalgrattaraja kohta. Venekeelsed materjalid on saadaval www.sarma.co.il/ modules.php?name=Pages&go=page&p id=219#1. Huvitavad haakuvad rajad on Jeesuse rada Galilea piirkonnas (jesustrail.com) ja põhirajalt Jeruusalemma külastav alternatiivmarsruut.

Kuidas minna

Tel Avivi saab soodsalt lennata näiteks Air Balticuga või Tšehhi lennufirmaga CSA. Kohe Tel Avivi lennujaama kõrval on rongijaam, kust tuleb rongiga sõita Tel Avivi peatusse HaHaganna, mis asub ca 300 meetri kaugusel bussi- jaamast. Bussiga tuleb sõita Kiryat Shemonasse. See on kõige otsem tee, ise sõitsin rongiga Akkosse, mis on üks maailma vanimaid linnu, veetsin seal päeva ja siis jätkasin bussiga Kiryat Shemonasse. Raja läbimist on võimalik alustada ka lõunapoolsest palavama kliimaga otsast Elatist, eriti kevadel.

Millal minna

Kõige sobivam aeg on september-november ja märts-mai. Vihmaperiood muudab Iisraeli õiteparadiisiks veebruari ja märtsikuus. Suvel on talumatult palav. Minu matk leidis aset 2008. aasta oktoobris-novembris, 955 km pikkusest rajast läbisin kuu aja jooksul jalgsi umbes 600 km.

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga