Igikeltsa uurimisest

Paleoklimatoloog Rein Vaikmäe annab ülevaate igikeltsast ja Eestist pärit igikeltsauurijate tegevusest. TTÜ emeriitprofessor Rein Vaikmäe on Eesti Teaduste Akadeemia polaaruuringute komisjoni esimees, ta on osalenud ekspeditsioonidel Euraasia ning Kanada Arktikas.

Arktikale iseloomulik nähtus on igikelts ehk kirsmaa, mis on aasta ringi külmunud maapinna osa, kus külmumine võib ulatuda mõnest meetrist mitmesaja meetrini ja Kirde-Jakuutias isegi kuni 2500 meetri sügavuseni. Praegusajal katab kirsmaa umbes 25% Maa põhjapoolkera maismaa pinnast ning lisaks Arktikale on seda ka Antarktikas ja kõrgmägedes. Külmumine ulatub seda sügavamale, mida madalamad on talvised temperatuurid, mida õhem on lumikate ja mida poorsemad ning lõhelisemad on kivimid ja setted. Piirkondades, kus igikeltsa ei kata liustikujää, võib maapinna pealmine kiht soojal aastaajal üles sulada ning külmal aastaajal uuesti jäätuda. Sellist vahelduvalt külmuvat ja sulavat kihti igikeltsa peal nimetatakse aktiivseks kihiks, püsivalt külmunud maapinna osa aga passiivseks kihiks. Kujunemistingimuste järgi võib igikelts olla kas süngeneetiline – kujunenud samal ajal setete moodustumisega – või epigeneetiline ehk kujunenud pärast setete moodustumist.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga