Go Reisiajakiri avaldab peatüki Brigitta Davidjantsi peatselt ilmuvast raamatust „Ida läänepiiril – Türgi, Armeenia, Gruusia“
Pärast teist nädalat Jerevanis tundsin ma korraga, et ilma kofeiinita hommikul silmi lahti ei saa. Õnneks oli eelmisest üürilisest köögikappi pisut kohvi jäänud. Järgmised paar kuud istusingi hommikuti rõdul, silmitsedes paremal kõrguvat Araratti, kurakätt laiutavat postimaja ning teisel pool teed passivaid politseinikke, kes sporaadiliselt peatasid mööduvaid autosid ja neilt altkäemaksu võtsid. Targemad juhid olid jõudnud lubade vahele pista ühe dollari või viissada drami. Just selline see taks 2001. aastal oli. Politsei võttis load, kohendas lipsu ja teatas tähtsa näoga: “Paistab, et siin on kõik korras.” Ja sõit võis jätkuda. Novembris läks ilm nii külmaks, et hommikukohvid rõdul jäid ära. Politsei oli aga kohal iga ilmaga, tulgu taevast vihma, lund või rahet. Vahel vaatasin neid läbi akna.
“Mul ei tule pähegi, et mõni dokument võiks saamata jääda,” ütles meie armeenia keele õpetaja Lara konservatooriu- mis. “Ma lihtsalt maksan raha.” “Aga meil on altkäemaks keelatud!” ütlesid iraanlannad Sanaz ja Armaghan uhkelt. “Vaata, me isegi ei mõtle sellest nagu altkäemaksust. See on pigem nagu... elustiil,” reageeris Edik. “Näiteks mulle kinkis isa load. Sünnipäevaks. Aga ta ei lubanud mul nendega enne sõita, kuni olin võtnud paar sõidutundi.”
Sel hetkel tundus mulle, et armeenlased on teinud vzjatka andmisest tõelise kunsti. Hiljem tutvusin ka teiste kultuuridega ja avastasin, et nii mõnegi rahva puhul on see veelgi kunstilisem etteaste ning läheneb mõnes kohas lausa performance’ile. Kord jutustasin oma türgi semule Samile, kuidas armeenlased liikluses andamit annavad, ja uurisin, millised on lood Türgis. Kas ka seal tuleb aeg-ajalt puhta muidu raha välja käia. “Ei, meil ikka päris niisama autosid ei peatata,” vastas Sami. “Aga kiirust ületades võid neile küll otse tas- kusse maksta. Nad nimetavad seda supi ostmiseks.”
“?”
“Noh, peatavad auto kinni. Tahaksid justkui protokolli teha, aga siis küsivad: “Ega te ei soovi politseile pisut suppi osta?” Sina muidugi soovid ja annadki neile supiraha. Ongi korras.”
“Kui suur see supiraha on?”
“Tavaliselt umbes 15 liiri2 politseiniku kohta.”
Hiljem seletas Sami mulle põhjalikumalt: “Et mõista türklaste supirahasüsteemi, tasub alustuseks teada, kui suured on meie trahvid. Kui oled purjus ja sind tabatakse esimest korda, maksad 300 dollarit. Teisel korral 400 ning kolmandal 600 ja lähed vangi. Kiiruse ületamise eest maksad umbes 100–200 liiri. Väikeste eksimuste eest nagu turvavööta sõitmine, liiga vali muusika või mobiiliga rääkimine maksad 20–50 liiri. Altkäemaksu nimetatakse “çorba parasıks” (“supirahaks”). Kõige kallim supp maksab restoranis 15 liiri ja kui kohal on viis politseinikku, maksad neile kokku 75 liiri.”
Visuaali põhjal tundusid Türgi korravalvurid mulle viimased kollanokad ning näo järgi poleks ma neist enamikule relvagi kätte andnud. Seepärast tuli selline pastoraalne lähenemine mulle üllatusena. Ometi jäid türklased-moslemid alla oma naabritele, kristlastelegrusiinlastele, kelle riigis lokkas enne Saakašvili õilsat puhastustööd kõikjal korruptsioon.
Kord sõitis Vova, mu onu, Gruusiasse töökohtumisele. Tollal oli ta veel Armeenia peasanitaararst. Õige varsti pärast piiri hakkasid eemalt maantee äärest paistma kaks tillukest kuju. Suvekuudel kerkib temperatuur Kaukaasias neljakümne kraadini varjus ning tüsedavõitu liikluspolitseinik oli kepka peast võtnud ja istus tee ääres. Oma bossi mütsi ja saua hoidis aupaklikult tema abiline.
“Privet, brat! Kust tuled?” “Jerevanist, aghper.” “Ja kuhu sõidad?” “Tbilisisse, tööasju ajama.”
“Kuule, vennas, teeme nii, et sina annad mulle 20 larit ja meie tõstame sinu auks toosti.”
“Vai-vai! Mul ei ole larisid!”
“Anna siis 15 dollarit.”
“Pole mul ka dollareid.”
“Aga mida sul siis on? Äkki on eurosid? Anna kümme eurot!”
“Eurosid ka ei ole. Armeenia dramid on.”
“Aga anna siis, brat, kümne euro jagu armeenia drame. Ja me joome su auks.”
Onu Vova andis gruusia politseinikule kommipaberit meenutava viiekümnedramise. Mis teeb Eesti rahas pisut üle krooni. Kui nad paari päeva pärast Gruusiast tagasi pidid sõitma, palus Vova autojuhil teise marsruudi valida, juhuks kui kordnik on jõudnud oma dramidega valuutavahetuspunktis käia.
Nüüd olevat Gruusias mõeldamatu, et liikluspolitseinik võtaks altkäemaksu. Vähemalt väitis niimoodi aserbaidžaanlane Adil, kes meid viimati Türgi-Gruusia piirilt Tbilisisse viskas, tee peal hatšapurit ostis, linna peal ekskursiooni tegi ja kuuldes, et meil pole öömaja, meid oma abieluvoodisse ritta magama pani. Seal me siis lamasime nagu kolm põrsakest. Ainult et Adil polnud kuri hunt, vaid normaalne inimene. “Milline lollus on see sõda, mingi maa pärast tapavad üksteist,” ütles mees, viidates Karabahhi sõjale, kui kuulis, et oleme armeenlased ja sõidame Armeeniasse pulma. Meie Jaanaga aplodeerisime. Maka pistis sõrmed suhu ja vilistas.
Järgmisel päeval jõudsime Armeeniasse ning onupoeg Ašot viis meid Khor Virapi kirikusse. Ašot sõidab BMW džiibiga, riietub ainult firmamärkidesse, kõik tema sõbrad näevad välja nagu “Sopranode” tegelased ning tema temperament ületab kõik normaalsuse piirid. Pulma tema arust BMWga minna ei kõlvanud– selleks tuli laenata Mercedes. Teel kirikusse panin tähele, et kõik autod jäävad tema ees seisma, sõltumata sellest, milline tuli fooris põleb.
“Meest, kellelt ma selle masina laena- sin, teatakse hästi. Ta on mu endine patsient.”
“Mis mõttes? Kuidas nad aru saavad, et see tema auto on?”
“Numbri järgi. Ta lahendab probleeme.” “Milliseid? Mafioosnik või?”
“Ei, import-eksport,” kõlas võlusõnade paar, millest sai edaspidi vastus kõigi hämara tegevusalaga inimeste kohta. “Ašot-džan, viska sigaretti!” röögatas keegi kõrval sõitva auto aknast. Ašot viskas. Mööda. Siis viskas paki. Ka see läks mööda. “On teil kellelgi sigarette?” vaatas Ašot üle õla.
Ašot oleks nagu seitse päeva nädalas spiidi all. “Arvestades, et ta räägib ainult karjudes, arvavad vist naabrid, et ta peksab mind ööpäevaringselt,” ütles tema abikaasa Karine. Kord meile Tsitsernakaberdi genotsiidimuuseumis ekskursiooni tehes pühkis Ašot käega põrandale mingi urni. Urn purunes loomulikult kildudeks ning mina mõtlesin õudusega, et nüüd on mööda põrandat laiali mõne genotsiidiohvri tuhk ja muuseumitöötaja peab selle harjaga kokku pühkima. Ašot vajus samuti näost ära, kuna arvas vist sedasama. Asi lahenes siiski veidi õnnelikumalt, sest urnis oli hoopis muld kusagilt Türgist, kunagistelt Lääne-Armeenia aladelt. Õnneks käib türklaste ja armeenlaste vahel äge illegaalne kaubavahetus ning küllap polnud uue mulla hankiminegi kuigi raske.
Kunagi nooruses oli Ašot näitleja olnud. Siis otsustas ta, et tahab saada südamekirurgiks, ja jättis näitlejakarjääri sinnapaika. “Pole vaja, et patsiendid opilaual mind telekast ära tunneksid,” ütles ta ise. Vahele mahtus ka aastake tööd surnukuuris. Oma naist ja lapsi ravib Ašot ainult süstidega. Allergia? Pole viga, teeme süsti! Kõht valutab? Oot, mul peaks siin kusagil süstal olema... “Ah et sõrm mädaneb, Brig-džan? Siia teeme ühe sisselõike ja siia kaks süsti,” ütles valges kitlis Ašot, sigaret suunurgas tolknemas. Taganesin, selg ees, õudusest. Ja kui Kristiina küsis, mis on kõige parem peavalurohi, mida Jerevanist saab, vastas Ašot, et morfiini kahjuks retseptita ei müüda.
Nüüd tegeleb Ašot HIV ja hepatiidi ennetusega ning seletab mägede poegadele, et vahekord eesliga poole tunni jooksul pärast naisega magamist ei kaitse aidsi eest. (Türki naastes ei šokeerinud see meetod seal kedagi. Ka nemad olid sellest kuulnud.) Aga tookord pihtis Ašot mulle kiriku ees: “Sa ei kujuta ette, kuidas ma oma vana tööd taga igatsen! Vahel näen ma oma operatsioone isegi unes.”
Küll aga viib ennetustöö Ašotti Armeenia eri otstesse. Ja kuigi liiklusnõuded on läinud oluliselt rangemaks (linnast väljas tuleb esiistmel raudselt turvavöö kinnitada; viie aasta eest oleks see nõudmine veel mõeldamatu olnud), on Armeenia liikluspolitseinike töövõtted muutunud märksa pehmemaks, isiklikumaks. “Läinud nädalal sõitsime Gorisi ja seal pidas meid ment kinni. Ütles kohe: “Poisid, ma näen, et teil on kõik korras. Turvavööd on kinni, numbrimärk puhas. Ei ületanud kiirust ega midagi. Aga andke tuhat drami. Mõistate, vaja on...” No kuidas sa sellisele palvele ära ütled! Pärast kirjutas meile veel kviitungi ja ütles, et kui järgmine politseinik meid kinni peab, siis andku me see talle. Siis ta teab, et meilt ei tohi enam raha küsida.” “Meil pribaltikumis oleks selline asi välistatud! Absoluutselt vä-lis-ta-tud,” ütlesin mina hukkamõistvalt.
***
Kui ma Istanbuli-Riia lennult maha sain, võttis mind vastu ürgtige Raul:
“Siin ei saa ju kuskil peatuda! Sõitsin siis lennujaama alast välja ja jäin seisma. Väike kahtlus tekkis, sest tee ääres oli seal midagi taskutaolist. Vaevu sain jala pidurilt võtta, kui ilmus välja politsei. Imeväel, justkui eikusagilt. Et nüüd teeme protokolli ja trahv on 30 latti, aga “kohapeal tuleb odavam”. Mu lömitami- ne hakkas kiusuga asenduma. Ütlesin, et mul pole Läti raha kaasaski. Nemad aga veensid mind, et midagi ju ikka on. Valetasin siis otse suu sisse, et viis latti. Mispeale nemad ütlesid: “Kena, palun pange see sinna kaubiku istmele.” See teeb Eesti rahas natuke üle saja krooni! Sealjuures olid nad absoluutselt täiuslikud teenindajad. Teretasid viisakalt ja küsisid nagu hotelli retseptsioonis, mis keeles ma rääkida soovin. Pärast, kui pidin seal lennukit oodates nagu sütel ringi tiirutama, õnnestus mul jälgida, kuidas see skeem toimib. Nemad varitsesid eemal ja kui keegi sinna seisma jäi – seda juhtus kogu aeg – olid nad kõpsti kohal. Ja nii ilmselt päev otsa. Pole ime, et neil on täiesti savi, et neil tahetakse 40 protsenti palka vähendada. Teenistus missugune!”