Päevade kaupa mõnusalt matkata saab Horvaatia pealinnas Zagrebist ka kõigest 20–30 kilomeetri kaugusel, leidis Rutt Veide.
Ikka teame kedagi, kes teab kedagi, kes on Horvaatias Aadria mere kaldal päikest nautinud – Horvaatia on eestlaste seas reisisihina hinnatud juba ammu. Enamik meist piirdub Horvaatia külastamisel Istra poolsaare või Dubrovniku rannaaladega. Ent Horvaatia on palju mitmekesisem. Loodusearmastaja peaks kindlasti lähemalt tutvuma Samobori kandi nõlvade, Zagorje kuppelmaastiku ning Velebiti mäestiku rahvuspargi matkaradadega.
EDVEDNICA
Ühe korraga kahjuks kõike ei jõua. Meie piirdusime seepärast Kesk-Horvaatia regiooniga (Središnja Hrvatska). Selgus, et päevade kaupa matkata saab isegi pealinnast Zagrebist kõigest 20–30 kilomeetri kaugusel. Osaliselt Zagrebi linna koosseisu kuuluv Medvednica looduspark pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Pöögimetsaga kaetud mägedes on arvukalt erineva pikkuse ja raskusastmega tähistatud matkaradasid ja Medvednica kõrgeim tipp Sljeme küündib isegi paarkümmend meetrit üle tuhande. Muide, talvel on seal avatud mäesuusakeskus ning suusakool.
Looduspargi edelaosas paikneb Vetrenica koobastesüsteem, kus saab tutvuda nii koopamaalingute kui ka nahkhiirte kolooniaga. Ajaloohuvilised peaksid kindlasti ronima 13. sajandist pärineva Medvedgradi kindluslinna suhteliselt hästi säilinud varemetesse.
Zagreb paistab siit ilusa ilmaga nagu peopesal olevat!
Pargis on veel arvukalt jugasid, millest kõrgeim – Sopot – on 9 meetri kõrgune ning samuti väikeseid mägiojasid. Matkaradade ääres leiab janune matkaja ka spetsiaalselt tähistatud joogikõlbliku veega allikaid.
Medvednica idaosas asuv Lipa-Gori piirkond on tuntud oma suurepäraste vaadete poolest. Sealt avaneb vaade mitmete kümnete kilomeetrite kaugusele Zagorje suunas. Eriti ilus on siin kevadel ja sügisel.
Kevadel ei ole veel puud täies lehes ning ei varja vaadet. Samuti on metsaalused kevaditi kaetud kirju lillevaibaga, mille hulgast hakkavad eestlasele eriti silma priimulad ja alpikannid. Sügis seevastu pakub võrratut värvidemängu – vaskselt helkivad pöögid, kuldsed kastanid. Ok- toober on hea aeg tegeleda korilusega. Siinsed lehtmetsad on rikkad seente ja söödavate kastanite poolest.
ŽUMBERAK-SAMOBOR
Teine tore looduspark Žumberak-Samobor asub Horvaatia-Sloveenia piiril Zagrebist umbes 25 kilomeetri kaugusel ning hõlmab 350 ruutkilomeetrit. Ka siin on mäenõlvad kaetud uhkete pöögi- ja tammemetsadega. Loomadest võib kohata hirvi, metssigu ning isegi hunti ja karu.
Pargi piires on võimalik tähistatud radadel matkata 347 kilomeetrit. Väga korralik on ka jalgrattateede võrgustik. Lisaks telkimiskohtadele on pargis mitmeid matkaonne, milles ööbimine tuleb eelnevalt broneerida.
Lisaks kaunile loodusele on Žumberak- Samoboris palju ajaloolisi vaatamisväärsusi. Alustada võib juba Samoborist – 1242. aastast linnaõigusi omav Samobor võlub oma munakivist tänavate, armsate majakeste ning kirikutega koheselt.
Iga aasta maikuus toimub Samoboris salaamifestival, õlu ja siider voolavad siis ojadena ning kohalikud vorstimeistrid kostitavad rahvast nõrkemiseni, ei puudu ka rahvamuusikud ja teised pillerkaaritajad.
Žumberak-Samobori looduspargi sisemuse poole liikudes jääb teele iidne Okići linnus. Linnuse täpne ehitusaeg on teadmata, arvatakse, et see oli millalgi 12. sajandil. Esimene inimasustus oli sel kohal aga juba illüürlaste ajal. Üksikule kaljule püstitatud linnuse varemed mõjuvad ümbritseva looduse taustal väga võimsana. Varemeteni viib suhteliselt kehvas seisus teerada, kuid paarikümneminutiline kividel turnimine on seda väärt.
Suhteliselt vähe turiste on avastanud Horvaatia matkarajad, kohalik rahvastiku tihedus ei ole ka kõige suurem ja sealsete metsade rüpes on tihti võimalik end vaat et ihuüksi tunda!