Indrek Jääts
Ääremaadel kõndija. Reisikiri soome-ugri aladelt
Eesti Rahva Muuseum 2023
Etnoloog ja ajaloolane Indrek Jääts on korralik dokumenteerija, kes on käinud põnevates kohtades. Oma reisidelt avaldanud viis raamatut. Esiteks kolm turistiteost: „Aasia päevikud: Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani“ (Pegasus 2009), „Aafrika kivine südamik: Reisimärkmeid Etioopiast (Go Group 2013)“ ja „Reisid Lõuna-Aafrikas“ (Argo 2020). Teiseks kaks raamatut, mis seotud omavahel ja seotud ka autori igapäevatööga Eesti Rahva Muuseumis: „Rännakud ööpoolsetesse maadesse: Üheksa reisikirjeldust Põhja-Vene endistelt ja praegustelt soome-ugri aladelt“ (Pegasus 2011) ja vastne „Ääremaadel kõndija“.
Mõnes mõttes on need raamatud Jäätsi teadlase- ja dokumentalistitöö kõrvalsaaduseks, kus kirjeldatakse teadusuuringutel või filmivõtetel käimist. Mõnes mõttes on need aga siiski iseseisvad teosed, mille väärtus suurem kui lihtsalt making-of. Saab üsna selgeks, et etnoloogi välitööd polegi romantiline seiklus, mille käigus kohatakse ilusaid ja põnevaid inimesi, vaid kohati üsna tüütu ja väsitav võitlus palavuse, külma, sääskede, alkoholi ja tõrksate uurimisobjektidega. Ma ei tea, kas on need välised olud või mingi muu asi, aga ma ei näe ses raamatus Jäätsi armastust oma uurimisainese vastu. Jah, aga võib-olla teadlane peabki olema külm ja emotsioonitu.
Jäätsi ööpoolsed maad ja ääremaad kuuluvad kokku, nad kõnelevad Venemaa soome-ugri rahvastest. Neist rahvastest on Jäätsi juhtimisel valminud ka dokfilme. Viimane neist „Läbi vepslaste maa. 50 aastat hiljem“ jutustab paikadest, kus 50 aastat varem oli Aleksei Petersoni juhtimisel liikunud ENSV Teaduste Akadeemia uurimisekspeditsioon. See film on kui reekviem kaduvale rahvale, nagu keegi seda iseloomustas. Eks leinamissa peabki olema raskepärane ja surmtõsine (film on internetist lihtsasti leitav).
Kelle jaoks on Indrek Jäätsi ja Maido Selgmäe dokumentaalfilm liiga aeglane, sellel tekib „Ääremaadel kõndijaga“ tõsiseid raskusi. Kes aga soomeugriliku põhjalikkusega soovib süveneda ka esmapilgul vähetähtsatesse detailidesse, see leiab raamatust piisavalt mõnu. Eks kahe kaane vahele on jõudnud minu jaoks siiski ka liiga palju ballasti. Kus kohvikus teed joodi või kust poest õhtusöögikraam osteti ja mitu õlut hotellitoas rüübati, ei ole kümnendal korral enam värske ja iseloomulik olustikupilt, vaid tüütu kõrvaline pisiasi.
Mis saab Venemaa soome-ugri rahvastest?
Põhiküsimus, mille Indreku vastne raamat muidugi tekitab, on see, et miks, kui kiiresti ja kuidas Venemaa soome-sugu rahvad XXI sajandil välja surevad. Autor mainib nii oma esimeses kui ka käesolevas teoses, et „soome-ugrilaste venestumise taga on vähem Vene riigi poolset sihilikku tegevust ja enam moderniseerumise üldist seaduspära“. See postulaat on mõistagi intrigeeriv ja vaieldav.
Meie enamikust hõimukaaslastest Venemaal on üha enam saamas keelt kaotav muuseumi- ja festivalirahvas. Selleks aga, et oma muuseumi ja festivaligi pidada, on vaja natuke raha, mida saab siis, kui oled truudust vandunud võimule. Ka Ukraina sõjale on mitmed ugrilaste rahvuskongressid nüüd truudust vandunud. Kas me peaks nendega seetõttu suhtlemise lõpetama, on neetult keeruline küsimus.
Paljude eesti keeleteadlaste, etnoloogide, etnograafide jaoks on raske küsimus ka see, mis saab Vene impeeriumis elavate sugulasrahvaste uurimisest.
Nõukogude aeg oli oma paradoksaalsel moel eesti teadlaste jaoks soome-ugri uurimise kuldaeg. Me olime kuulutatud üheks nõukogude rahvaks, rahvuslust ei olnud – suhtle ja uuri palju tahad, rahagi anti selleks üsna palju. Paul Aristest ja Paula Palmeosest kuni Tõnu Seilethalini toodi toona sealt kaasa unikaalset teadusainest ja põnevaid reisikirju.
Maailmakongressid – kui jätkusuutlikud?
Ilus oli 1990. aastate alguse tohutu vaimustus, kui ugrilased hakkasid rahvuskongresse tegema ja keeleseadusi vastu võtma ning eestlased, mingil määral ka soomlased, neile suurteks eeskujudeks olid.
1992. aasta esimest soome-ugri rahvaste maailmakongressi komide juures Sõktõvkaris mäletavad paljud kui hõimuliikumise tippsündmust üleüldse. Maailmakongressid hakkasid toimuma nelja-aastase tsükliga. Esimesed kümme aastat oli suure tahtmise, aktiivse tegemise, kõhklematu julgemise periood. 2000. aastate algusest hakati aga Venemaal kruvisid järjest enam kinni keerama. Jaga-ja-valitse-poliitika, mida Jäätski oma raamatus mitut puhku mainib, on osutunud efektiivseks. Mõnedki mugrid valisid riigikarjääri ega tahtnud enam vanade eestlastest või oma rahvusest sõpradega suhelda. Eestlaste häälekaid õpetussõnu ei tahetud mõnikord kuulata poliitilistel, mõnikord lihtsalt iseteadlikel põhjustel. Nii nagu meie ei tahtnud, et IMF õpetaks, kuidas me rahareformi peaksime tegema.
Suhtlusprobleemid meie ja Venemaa sugulas-rahvaste vahel ei alanud seega 24. veebruaril 2022.
Hantõ-Mansiiskis mängiti 2008. aasta maailmakongressil veel nelja riigi presidentide kohtumist, aga Medvedevi-Ilvese kehakeeles oli pinget ja Potjomkini küla sisemus paistis juba kõigile kätte.
Viimane maailmakongress toimus 2021. aastal Eestis nii, et suur osa Venemaa ugrirahvast jäi sellest tegelikult eemale. Mõned osalesid neti vahendusel (komid, mansid jt), aga marid ja udmurdid ei teinud sedagi. Kõrgemalt poolt oli nõnda soovitatud.
Hõimuliikumise veteran Kaido Kama kardab, et see maailmakongresside traditsioon on ilmselt läbi saamas. Sellisel tasemel hõimuliikumist, nagu oli, lähiaegadel enam ei tule ja päriselt tõenäoliselt ei taastu see enam kunagi.
Põhjuseid loetlevad eri inimesed mitmeid, aga põhiline mure on lõpuks ikkagi see, kas need rahvad venestatakse ja suretatakse välja. Muu hulgas suretab Putin ebaproportsionaalselt palju väikerahvaid praegu välja Ukraina lahinguväljadel.
Venemaaga suheldes on aru saada, et sealsed inimesed ei julge enam kirjutada ja kui helistatakse, siis võõraste numbrite pealt. Ju isikute vahelised kontaktid mingil määral säilivad. Kogu internet pole ka veel lukku keeratud. Natuke saab sedakaudu asju arutada ja loenguid pidada. Aivar Ruukel käib ikka oma äial-ämmal külas. Juku-Kalle ei jäta kindlasti kasutamata mõnd võimalust vanade sõpradega mõnes maailma nurgas pudel õlut juua. Kaido Kama ei unusta oma kalleid mansisid.
Ilmselt saavad jätkuda ka mõned teaduskontaktid. Eva Toulouze ei saa jätta Udmurtiat. Art Leete, Jaak Prozes ja Oliver Loode hoiavad kindlasti ka kaugelt silma peal sellel, mis ugrimugri teaduses ja poliitikas toimub. Tartu Ülikooli ja ERM-i varasalvedes, mitmete uurijate eravalduses on materjali, mille pealt saab teadustööd teha veel mitu sajandit.
Koostööperspektiivid uues olukorras
Hõimurahvastega koostööd koordineeriv Fenno Ugria Asutus on juba hakanud oma tegevusfookusi uuele olukorrale kohandama. Hoogu saab Eesti-Soome-Ungari koostöö, nii nagu see oli 1920.–1930. aastatel. Ungarlaste roll Venemaal elavate hõimurahvastega suhtlemisel on poliitiliselt arusaadavatel põhjustel praegu esiplaanile tõusnud.
„Ajalugu on Venemaal muutumas kasvatusteaduseks, see paneb olulised ülesanded ka eesti teadlastele ja Eestis tegutsevatele teadlastele,“ märgib Jaak Prozes Fenno Ugria Asutusest. 1990. aastatest alates on jäänud Eestisse elama sadakond Venemaa soomeugrilast, kes siin ülikoolides õppinud. Mõned üksikud soome-ugri põgenikud on lisandunud ka pärast sõja algust.
Jaak Prozes rõhutab uues olukorras seda, et eestlased peavad teadma ja tundma oma hõimurahvaid, selleks on Fenno Ugria Asutus alustanud koostöö koolide ja meediaga. Noored ja ajakirjandus aga vajavad teemasse sisse elamiseks meeleolukaid materjale.
Indrek Jääts on paaril korral maininud, et Lennart Meri omaaegsed ugri-filmid olid talle elukutse valikul suureks inspireerijaks. Jah, Lennart oskas ka aeglase ja veniva teema põnevaks jutustada. Sellist mängulusti soovin ka kaasaegsetele ugri-ränduritele.
Tekst: Tiit Pruuli