Läinud suvel olid Kaido Kama ja Tiit Pruuli oma vana ja sissetöötanud seltskonnaga järjekordsel ratsamatkal. Sedakorda siis Ruteenimaal ehk russiinide maal ehk Ukraina Taga-Karpaatia oblastis.
Kui enne sõitu kodus ettevalmistusi tegime ja Taga-Karpaatia kohta erinevat tarkust kokku korjasime, ootas meid ees paar üllatust. Kõigepealt – keegi meist ei teadnud, kellele kuulus Taga-Karpaatia kahe sõja vahel. Selgus, et kuulus Tšehhoslovakkiale ja mööda Karpaatide peaahelikku kulges tollal Poola–Tšehhoslovakkia piir. Teiseks – kusagilt nõukogude ajast pärines teadmine ja ettekujutus, et Karpaatide mägirahvas on hutsuulid, etniliselt ja keeleliselt muudest ukrainlastest natukene erinevad slaavlased. Mitmed meist mäletasid ka nõukogudeaegseid hutsuuli hooajatöölisi Eesti metsades ja ehitustel. Selgus, et üldnimi Karpaadi mägirahvaste kohta on russiinid (inglise keele mõjul mõnikord ka ruteenid, aga rahvas ise eelistab omanimena russiine), et hutsuulid on vaid üks idapoolne osa russiinidest, et russiinide asuala on tegelikult Ukraina Taga-Karpaatiast oluliselt laiem, ulatudes lisaks muudele Ukraina aladele ka Slovakkiasse, Poolasse, Ungarisse, Rumeeniasse ning otsapidi isegi Serbiasse ja Horvaatiasse. Selgus ka, et russiinid jagunevad omakorda mitmeks eri rahvaks, lisaks hutsuulidele näiteks lemkod, boikod, dolinjaanid ja mitmed teised ning et russiinidel on pikk ajalugu ja põnev tänapäev.
Russiinid
Russiinide päritolu ja keelelis-kultuuriline kuuluvus on tänini hästi segane ja osalt ka vaieldav. Kui proovida kogu asja hästi lihtsalt ja üldistatult kokku võtta, siis kujuneb välja umbes selline pilt. Russiinide nimi pärineb Kiievi Russi aegadest, kui russideks või russiinideks nimetati praktiliselt kõiki idaslaavlasi (ladinapäraselt ruteenid, russiinide asuala on nimetatud ka Rutheniaks). Aegamööda hakati Moskva ja Novgorodi russidest eristama belorusse (valgevenelased) ja malorusse (väikevenelased, tänapäeva ukrainlased). Malorusside rahvusliku ärkamise aegadel 19. sajandil võeti omanimena kasutusele Ukraina ja ukrainlased (u kraina äärepealsed). Tolleaegne Taga-Karpaatia kuulus Austria-Ungari alla ning neil aladel elanud russe see ukrainlaste ärkamine ja ukrainlaseks saamine kuidagi ei puudutanud, nemad olid ikka russiinid edasi. Ja on seda osalt tänase päevani.
Üldiselt jagatakse tänapäeval idaslaavi keeled neljaks: vene, valgevene, ukraina ja russiini. Ukraina keeleteadlased on muidugi veendunud, et russiini keelte puhul on tegemist ukraina keele murretega. Teine versioon on, et russiini keel on üleminekustaadium ukraina keelelt slovaki keelele. Ja kolmas, mida russiini rahvuslased pooldavad, kinnitab, et russiini keel on täiesti täisvereline omaette keel. Enamik lihtsaid russiine ütleb lihtsalt, et nad räägivad Taga-Karpaatia keelt.
Urkaina riik, erinevalt näiteks Poolast ja Slovakkiast, ei tunnista russiine omaette rahvaks.
Ratsutamisest
Meil on oma varasemate ratsa-mägimatkade (ajalises järjekorras: Mongoolia Sajaanid, Tadžikistani Pamiir, India Himaalaja, Georgia Kaukasus) ajal seni väga vedanud kohalike matkakorraldajatega. Seekord ei vedanud, aga oli õpetlik ja psühholoogiliselt põnev. Taga-Karpaatia läänepoolses veeres, Velikij Bereznij kandis asub hobusekasvandus ja aretuskeskus nimega Poloninske Gospodarstvo. Seal kasvatatakse ja (taas)aretatakse kohalikku aborigeenset tõugu „hutsuuli ponisid”. Selle hobusekasvanduse omanik ja juht on Saš (Aleksander Ignatenko). Saš kindlasti armastab hobuseid, oskab hästi ratsutada ja tal on muid häid omadusi. Aga ta ei oska juhtida matka ega suhelda oma matkagrupiga. Nimelt oli Saš veendunud, et ta peab meid kõiki veltveebli kombel sõimeldes ratsutama õpetama, tegema seda kindla sõjaväelise korra ja rividrilli meetoditega. Ja nii me siis kuulasime kõigi nende päevade jooksul hommikust õhtuni, kuidas me ei istu hobustel õigesti, kuidas meie käte ja jalgade, sõrmede ja varvaste asend on vale, kuidas me ei oska õigesti hobuseid juhtida ja nõnda edasi. Nende manitsetavate hulka kuulusid ka sellised vilunud ratsanikud nagu Aleksei Lotman, Andres Tõnissoo ja Jaanus Mikk.
Matka viimasel päeval tegime ühed tõsised galopivõistlused. Kui meie omad said oma tegelikku taset näidata ja mõned meist ka Sašale ära tegid, siis jäi peremees korraks mõttesse – et äkki polnud tema esialgsed hinnangud meie ratsutamisoskusele ikka päris adekvaatsed. Siis aga otsustas ta kiiresti ümber ja teatas, et ta on teinud tublit tööd ja meid nende päevade jooksul ratsutama õpetanud. Kokkuvõttes polnud hullu midagi, viimasel õhtul sai koos napsi võetud ja üksteist vastastikku kiidetud ning lahku läksime enam-vähem sõpradena, rikkamad ühe psühholoogiliselt huvitava tegelase tundmaõppimise võrra.
Loodus
Üheks mõtteks enne seekordset matka oli, et tahaks ära näha Karpaatide uhked pöögimetsad. Tegime enne ratsamatka Karpaatides väikese ringi autoga, proovisime Tšornogora ahelikus oleva Ukraina kõrgeima tipu Goverla (2061 meetri) otsa ronida (päriselt ei õnnestunud, äikesetorm tuli peale) ning nägime ka esimesed pöögid ära. Aga seal Taga-Karpaatia idaosas olid valdavad siiski kuuse-nulu segametsad. Mida lääne poole, seda rohkem pöögimetsa nägime. Hobuste seljas olles õnnestus lõpuks ära käia päris uhketes mägimetsades, kus pöök vaheldus saarega, sekka tamme, mägivahtrat ja valgepööki. Metsavööndist kõrgemal olid sedasorti alpiaasad, kus kasvas massiliselt mustikat ja pohla ning kohalikud inimesed olid agarad seal marjul käima. Mustikate (russiini keeles jafina) korjamine on külades elavate russiinide oluline sissetulekuallikas. Ühe kilo marjade eest saab umbes ühe euro. Tavaline korjaja saab normaalsel saagiaastal päevas korjatud seitse-kaheksa kilo, tublimad veidi üle kümne.
Kahjuks jätsid marjulised endast mägedesse maha ka hulgaliselt kõikvõimalikku plasti. Juba varem autoringi ajal jäime hätta, kui omale ühe järve veeres ujumiskohta otsisime – selle tohutu sodi ja laga sisse ikka kuidagi minna ei tahtnud ning ujumas meil käimata jäigi. Selles küsimuses oli Saša meiega ühte meelt ja kirus kohalikke. Aga oli suht lootusetu (mägikülade rämps läheb valdavalt jõgedesse, kuigi prügiautod sõidavad ja kogumise-ärasaatmise võimalus on olemas) ning arvas, et küll loodus kunagi ise asja ära lahendab. Et tekib mingi bakter voi seen, kes spetsialiseerub plastmassi söömisele.
Karpaatide mägimetsad on viimastel aastakümnetel kõvasti kirvest tunda saanud, selle üheks tulemuseks on olnud ka (inimohvritega) tulvaveed ja uputused. Nägime meiegi hobuse seljast värskeid lanke looduskaitsealadel, ei teagi, et kas siis legaalsed või mitte.
Hutsuuli ponid
Nende ponidega on Saša hulga tööd teinud ja vaeva näinud ning selle eest tuleb teda ainult kiita. See kohalik hobusetõug asendati nõukogude ajal suuremate ja raskemate hobustega ning moöödunud sajandi lõpul olid hutsuuli ponid kadumise äärel. Saša alustas viimaste hobuste otsimise, ülesleidmise ja kokkuostmisega 1990ndatel. Praegu elab tal mägedes umbes 60–80-pealine kari. Aga ega see veel ei tähenda, et see tõug oleks väljasuremisest päästetud.
Need hobused on meie omadest natukene väiksemad. Väga ilusad ja inimsõbralikud loomad. Paljudel on olemas aborigeenidele iseloomulikud tunnused, nagu tume seljatriip ja triibud jalgadel (sebroidsus). Sašal on hobused praktiliselt vabapidamisel ja seega ka poolmetsikud, hobuste kättesaamisega oli iga kord tükk tegemist. Aga kui juba hobune kinni püütud ja käsi kaela peale pandud, siis oli tegemist väga tublide ja koostöövalmite tegelastega.
Nali oli veel selles ka, et tegelikult polnud need poolratsastatud hobused varem sellisel matkal käinud ja kogu külaelu oli neile uudiseks. Nii nad siis kartsid iga lehma, kõõritasid iga koera ja hüppasid iga kana peale. Nii et mingis mõttes me aitasime Sašal tema hobuseid valja õpetada.
Linnad
Kõige mugavamaks väravaks Taga-Karpaatiasse on Lviv, ukraina rahvuslaste mitteametlik pealinn. Lisaks neile on sellesse linna oma jälgi jätnud paljud rahvad itaallastest poolakateni. Üks taksojuht kurtis: „Nõukogude ajal oli Lviv peen linn, nädalavahetustel jalutasid juudid parkides, käisid teatrites ja kohvikutes. Nüüd on juudid lahkunud, aga nädalavahetused on ses mõttes head, et inimesed maalt, kes linna on kolinud, lähevad korraks ära koduküladesse.” Eks need külainimesed on enamasti russiinid ja see ukrainlasest taksojuhi lause väljendab pinget, mis nende rahvaste vahel siin on. Russiinid on Austria-Ungari valitsejatest saadik otsinud kultuurilist tuge ja poliitilist abi eelkõige venelaste juurest.
Üks selliseid veendunud vene orientatsiooni pooldajaid oli näiteks Adolf Dobrjansky (1817–1901), kes formuleeris 1849. aastal Prešovis koos teiste russiini aktivistidega poliitilise programmi, mis esitati keiser Franz Josephile. Dobrianski lootis, et üle impeeriumi luuakse üks russiinide haldusüksus, mis ühendab Ungari russiinide alad Galiitsia ja Bukoviina russiinide aladega. Ta võitles õiguse eest avada russiinikeelne gümnaasium, omakeelne ajaleht, nõudis, et ametnikud peaks oskama kohalikku keelt. Eri riikide russiinide ühinemisel pidi aga ühisnimetajaks olema just vene keel ja kultuuritaust. Austria-Ungari võimud keelasid tal lõpuks slaavlaste aladel elamise ning ta kolis Viini. Ta tütar emigreerus Venemaale.
Lvivi tunti kunagi tema ilusate kirikute ja uhkete surnuaedade poolest. Habsburgide ajal koliti kalmistud linna keskel asunud kirikute juurest eemale, nii nagu see hügieeninõuete tõttu toimus ka mujal Euroopas. 1786. aastal rajatud Litšakivski surnuaed on aga linna uhkus tänapäevani, siia on maetud umbes 400 000 kallist kadunukest. Lvivi tasub teel russiinide juurde kindlasti külastada, siin on ka hea turismitaristu, leiab mägimatkade korraldajaid ja varustusega kauplejaid.
Taga-Karpaatia suuremad linnad on Užgorod (ung Ungvar) ja Mukatševe (ung Munkacs).
Užgorodi ametlik statistika ütleb, et linna 126 000 elanikust on 58% ukrainlased, 33% ungarlased, 4,1% romad, 1,6% slovakid, 2% venelased. Russiine eraldi rahvusena välja ei tooda.
On kaks kohta, mida Užgorodis kindlasti külastada. Need on kindlus ja vabaõhumuuseum. Vaatamisväärne kindlus on ka Mukatševes (86 000 elanikku).
Rahvuslikumad russiinid kurdavad ise, et Užgorodi voi Mukatševesse elama asudes „meie inimesed venestuvad kiiresti”.
Külaelu
Parima pildi russiinide elujõust ja hädadest saab siis, kui õnnestub end mõnes väiksemas külas sisse seada ja kohalikega juttu puhuda. Üheks meie baasiks oli Turja Poljani nimeline küla. Esimene asi, mis meile selgeks tehti, oli see, et iga küla on tegelikult isemoodi ja iseseisev tähtis üksus. Näiteks naaberküla Poljanska Huta keelgi olevat hoopis teine, seal olevat palju rohkem slovakipäraseid sõnu. Külaelu pilt on üldiselt samasugune kui paljudes Eestigi külades – noored on tööl välismaal (Slovakkias või Poolas), keskealised elavad linnas, külla on jäänud ilmasõjaaegsed eided ja taadid. Pension on napp, sellele hangitakse lisa mustikakorjamisega. Kel kopik taskus, läheb kõrtsi, mida igas külas on mitu tükki. Paari tunni jooksul, mis ühe Vasja-nimelise mehe baaris istusime, tassisid pereliikmed sealt välja kolm kustunud meest.
Aga muidu oli baaris põnev olla. Ivan Plankoš (87) meenutas heal meelel õnnist Tšehhi-aega, arvas, et tema perekonnanimi on pärit kas Poolast või Ungarist.
Mihhail (70) oli aga kindel, et parim aeg on olnud nõukogude aeg, sest siis sai tema, vaene külapoiss, olla mitu aastat üleajateenijana vene armees Potsdamis. Oli ülimalt õnnelik, et sai nüüd pribaltidega meenutada oma nappi saksa keele oskust. Ja oli uhke, et russiini keeleski on saksapäraseid laensõnu, meenutusi ajast, mil oldi Austria-Ungari impeeriumi koosseisus.
Mõni kilomeeter külast eemal oli uhke kolmekorruseline villa, mille kõrval helikopteriplats. Peremees polevat oma kinnisvara vaatamas käinud sellest ajast peale, kui Janukovõtš Moskvasse pages, teadis külarahvas rääkida. Teisel pool teed oli üks teine pooleli olev häärber, seisvat nii juba paarkümmend aastat, ajast, mil omanik maha lasti.
Üht väikest küla julgeme turistidele veel soovitada. Verhnia Hrabvinitsas saab näha Arpadi liini (teise ilmasõja aegne Ungari kaitserajatiste vöönd Karpaatides) uhkeid maa-aluseid punkreid ja käike. Siin olid kunagi maa-alused kasarmud, laod, haigla kuni 150 inimese tarbeks. Praeguseks on avastatud ilmselt vaid osa omaaegsetest saladustest. Täpsemat infot ja kaarte võiks olla Budapesti või Moskva arhiivides, aga ei ungarlased ega venelased pole nõus isegi seda ütlema, kas neil on sest unikaalsest militaarrajatisest mingeid andmeid säilinud või ei.
Russiinide juurde tagasi
Russiinid on oma erinevatel asualadel korduvalt iseseisvust püüelnud. Esmalt hakkasid sellest pärast esimese maailmasõja lõppu rääkima need rahvuskaaslased, kes olid emigreerunud Põhja-Ameerikasse. Lõpuks leiti, et turvalisim variant on siiski eksisteerimine Tšehhoslovakkia koosseisus, esimene Tšehhi-aegne kuberner oligi Ameerika päritolu Grigorij Žatkovič (ainukene Ameerika kodanik, kes on kunagi valitsenud maa-ala, millest hiljem sai Nõukogude Liidu osa).
Üks tuntumaid iseseisvuspüüdlusi oli nn ühepaevane iseseisvus 1939. aastal. Selle katse eestvedajaks oli preester, kirjanik ja poliitik Augustin Vološin (1874–1945 Butõrka vanglas), kes oli 1938 Taga-Karpaatia autonoomse regiooni juht ja kuulutas märtsis 1939, pärast seda, kui Saksamaa oli Tšehhoslovakkiat rünnanud, välja Ukraina-Karpaatia iseseisvuse. Päev hiljem marssisid sisse Saksamaa liitlased ungarlased, iseseisvuse eestvõitlejad põgenesid Rumeeniasse.
Nõukogude Liidu lagunemise aegu, kui Ukrainas korraldati iseseisvusreferendum, hääletas Taga-Kaukaasia rahvas Ukraina iseseisvuse poolt, aga klausliga, et neil peab olema autonoomia Ukraina riigi iseseisvuse raames. Pelgaks klausliks on see autonoomiataotlus jäänud tänase päevani. Viimane kord kuulutasid russiinid iseseisvuse välja 2008. aastal Euroopa Russiinide Kongressil, selle kohta algatas Ukraina riik kriminaalasja „territoriaalse terviklikkuse lõhkumise” paragrahvi alusel.
Nagu ikka, on igal asjal kaks poolt. Russiinide püüdlusi on läbi aegade kasutanud Venemaa oma poliitilistes huvides. Juba ajalooliselt on üks osa russiini-liikumisest olnud küllaltki venemeelne (vastuseks Ukraina-poolsele survele). Kindlasti kasutab Venemaa praegugi russiinide rahulolematust oma huvides ära – russiini-liikumise eestvedajaiks on enamasti vene õigeusu papid.
Tänapäev
Kui veel enne viimast sõda polnud Taga-Karpaatia russiinidel Ukrainaga mingit pistmist, siis praeguseks loeb valdav osa rahvastikust ennast siiski ukrainlaseks. Proovisime selles enesemääratluse küsimuses ka kohalike inimeste seisukohti teada saada ning arvamusi tuli seinast seina. Alates sellest, et russiinid kui sellised võisid ju kunagi kauges minevikus olemas olla, aga tänapaeval oleme kõik ukrainlased. Ja lõpetades sellega, et inimene teatab uhkusega, et ta on russiin ja räägib russiini keelt. Kõige tüüpilisem oligi võib-olla meie reisijuht Saša jutt – tema ema on russiin (lemko) ja räägib russiini keelt, tema isa on Kiievi lähistelt ja tema ise on ukrainlane. Ja tundub, et viimase paugu russiinide iseolemisele paneb käimasolev Donbassi sõda. Nimelt on ka Taga-Kaukaasia noored mehed seal vabatahtlikeks, linnades näeb hulgaliselt mälestustahvleid sõjas langenutele ning loomulikult tekitab see kõik Ukraina patriotismi. Või nagu meile ka otsesõnu öeldi – see sõda lööb lõpuks ühtse Ukraina rahva.
Tekst: Tiit Pruuli ja Kaido Kama
Fotod: Tiit Pruuli ja Jaanus Mikk