Kogenud ratsamatkaja Kaido Kama kirjutab tehniliselt üsna keerulisest matkast looduskaunites Lõuna-Ameerika Andides, kirjeldab kohaliku põlirahva eluolu ning võrdleb Araukaania piirkonda 20 aasta taguse ajaga, kui ümbermaailmareisil jahtlaev Lennuk sealkandis randus.
Kui seni oleme käinud erinevatel ratsamatkadel oma väljakujunenud kindla seltskonnaga (vt nt GO Reisiajakirja 5/2019), siis veebruaris 2020 läksime Lõuna-Ameerikasse ainult kahekesi. Saksa päritolu tšiillane Mathias Boss korraldab juba aastaid ratsamatku üle Andide Tšiili Araukaania regioonist Argentina Patagooniasse (vt www.antilco.com), kuni kaheksaliikmeline matkaseltskond moodustub huvilistest maailma eri paigust. Tšiili–Argentina piiril vahetuvad nii hobused kui ka matkakorraldajad, nii et kokku oleks tegemist justkui kahe eri retkega. Ja lõpuks tuuakse osalejad autoga Argentinast Tšiilisse tagasi. Selle koha peal on Andid suhteliselt madalad, nii et kogu matka suurimaks kõrguseks merepinnast on veidi üle 2000 meetri. Sellest hoolimata toimuvad retked ainult lõunapoolkera suvisel ajal novembrist märtsini, talvisel ajal hobustega mägedesse ei minda.
Oodatakse vaid vilunud ratsutajaid
Matk on tehniliselt päris raske ja osalejatelt nõutakse eelnevat ratsutamiskogemust. Selle kontrollimiseks tehti esimese matkapäeva hommikupoolikul väike ratsaring Antilco lähistel, kus prooviti kogu seltskonnaga läbi kõik erinevad allüürid. Alles pärast lõunat viidi inimesed autoga ja hobused treileritega matka alguspunkti Caburgua järve äärde. Meie reisiseltskonna kiituseks tuleb öelda, et kõik olid kogenud ratsutajad, mitmel ka kodus hobused olemas. Matkast võtsid osa kaks eestlast, kaks inglast ja neli sakslast ning korraldajate poolt kaks kohalikku hobusemeest Cesar ja Armin ning kaks Euroopa tüdrukut Livia ja Annelotte, kes tegid Antilcos vabatahtlikku tööd. Kõige põnevam tegelane meie seltskonnas oli sakslane Günter Wamser, kes oli aastaid tagasi sõitnud hobustega läbi kahe Ameerika mandri Tulemaalt Alaskale ja kes korraldab praegu ise ratsamatku Kanada Kaljumägedes (www.abenteuerreiter.de).
Hobused olid kohalikku kreooli tõugu (Criollo Chileno, hispaanlaste toodud ibeeria hobuste järeltulijad) ning vägagi meie maatõugu hobuste moodi. Mitmel hobusel olid olemas aborigeenidele iseloomulikud tunnused – seljal tume jutt ja jalad triibulised (sebroidsus). Ka sadulad olid kohalikud, Antilcos oli olemas päris korralik sadulsepatöökoda, kus valmistati kogu hobuvarustus. Selle kohaliku varustuse hulka kuulusid muidugi ka Lõuna-Ameerika tüüpilised jalused, mis meenutavad osalt juba kinnist jalanõud ja kuhu labajalg sisse mahub. Nahast punutud ratsmed ja nahast sadulakotid olid Mathiase naise Alexandra valmistatud. Argentina poole hobused olid põhimõtteliselt sama tõugu, aga veidi suuremad, ka ratsavarustus oli natukene erinev.
Proovikivide rikas matk
Tšiili osas oli matk selline, kus kõik vajaminev alates telkidest ja lõpetades söögiriistadega veeti hobuste seljas kaasa. Selle võrra oli kaasalubatud isiklik kraam äärmiselt piiratud ja pidi ära mahtuma ühte 33 x 25 x 15 cm sadulakotti. Isikliku kraami hulka polnud loomulikult arvatud telgid, matid ja magamiskotid. Sadulakotid ja kraamipakid olid seljas kõigil 12 ratsanikuga hobusel ja lisaks veel kahel n-ö tagavarahobusel (juhul, kui mõne teise hobusega midagi juhtub). Argentina osas saatis meid saateauto ja sel moel oli nii meie endi kui ka hobuste elu märksa lihtsam.
Kohe esimesel päeval alustati vägagi äkiliste mäkketõusude ja laskumistega. Erinevalt meie varasematest ratsamatkadest nendes rasketes kohtades üldiselt hobuste seljast maha ei tuldud ja siinjuures tuleb ainult kiita kreooli hobuste võrratut ronimisoskust. Kogu matka jooksul oli ainult üks ülijärsk püstine laskumine, kus hobused omapäi mäest alla läksid ja inimesed jala järele ronisid. Tšiili retke lõpuosas läbisime ka ühe päris teedeta maastikulõigu, kus Cesar ja Armin ees sõitsid ja matšeetedega kohaliku bambuse (Chusquea culeou, hispaania keeles colihue) tihnikus teed raiusid. Kõige suuremaks ohuks ja probleemiks olid matkal herilased. Neile Euroopast sisse toodud tegelastele meeldib pesi teha täpselt kitsa matkaraja peale. Esimene kord ei saanud ma veel midagi aru, kui tagapool ratsarivis segadus tekkis ja „Go, go go!“ hüüdma hakati. Eespool liikunud hobused olid herilased tigedaks ajanud ja tagant tulijatel oli vaja kiiresti edasi pääseda. Hiljem olime nendega veel mitmel korrad hädas ja nõelata said nii hobused kui ka inimesed.
Mitmekesine loodus ja ülivõimsad vaated
Nagu ookeaniäärsetes mägedes ikka, erineb merepoolne loodus oluliselt sellest, mis on teisel pool mägesid. Kui Tšiili poolel läheb sõit läbi lopsaka parasvöötme vihmametsa ja kõrgemal mägedes läbi araukaariametsa, siis Argentina pool Andidest on kuiv ja kõrbeline. Aga selle eest tohutu võimsate vaadetega – võisime pärast kaheksapäevast ratsamatka vaadata tagasi Villarrica vulkaani peale, mis asub matka alguspunkti lähistel. Põhjus on lihtne – merelt tulevad vihmapilved sajavad tühjaks mere pool mäeharju. Nii on see ka Himaalajas ja teistes suuremates mäestikes.
Tšiili osa sõit läks läbi Huerqhuehue rahvuspargi ja Villarrica looduskaitseala, osa maastikust oli karjatatud, osa päris uhke põlismets – mitu lõunapöögi liiki (Nothofagus dombeyi ja Nothofagus pumilio, kohalikus keeles coigüe ja lenga), endeemne kivijugapuu liik (Saxegothaea conspicua, kohaliku nimega maňio) jt. Eraldi peab rääkima araukaariast (Araucaria araucana). See okaspuu näeb teiste taimede hulgas välja nagu tõeline dinosaurus ja ta ongi pärit hiidsisalikega samast ajast paarsada miljonit aastat tagasi. Tema okkad on lehekujulised, aga äärmiselt teravate servadega ja tema käbiseemned on kohalike indiaanlaste maputšede jaoks tähtis toiduaine. Neid seemneid jahvatatakse ja sellest jahust tehakse leiba. Üks õhtune laagriplats oligi meil araukaariametsas ning Cesar ja Armin viskasid lingu ja tõmbasid mõne käbi puu otsast alla ja kostitasid meid seemnetega. Päris õige saagikoristuse aeg pidi olema natukene hiljem, märtsis-aprillis, lõunapoolkera sügisel. Väikese ülepingutusena tundus kaitsealadel kehtiv araukaariakäbide korjamise keeld. Igal juhul põletas Armin hoolega ära käbide ja seemnete jäägid, et meie seaduserikkumisest jälgi järele ei jääks.
Tšiili-Argentina piiril Icalma piiripunktis oli meil hobustega vastas Mathiase kompanjon Hernán Cipriani koos naise Tily ja poja Panchoga (Francisco) (www.horsesandhuskiespatagonia.com). Hernán ja Tily ratsutasid koos meiega, Pancho koos ühe Hollandi vabatahtliku tüdrukuga saatsid meid autoga, panid hommikul meie järelt laagri kokku ja õhtul enne meie saabumist jälle uue laagri üles. Hernán demonstreeris meile sissejuhatuseks, kuidas Argentinas hobustega sõita tuleb, tegime kohe alguses kõvad galopid, minu vana ja haige selg tegi väikese nõksaku ära. Õhtuni sõitsin seljavaluga, hambad ristis, ja otsustasin siis järgmise päeva ratsutamise vahele jätta, tänu saateautole oli see võimalik. Õnneks andis selg järele ja viimase päeva olin jälle sadulas.
Nagu juba öeldud, erinesid Argentina Andid Tšiili omadest oluliselt. Eks see avatud ja veidi laugem maastik tingis omakorda ka natukene suuremad hobused ja erineva ratsutamisstiili. Meie sõit läks suures osas mööda Tšiili–Argentina piiri lääne ja kirde suunas, kord siinpool ja kord sealpool piirijoont, ümberringi panoraam vanematest ja uuematest tulemägedest, millest mõni tegutses veel 2015. aastal. Viimasel ratsutamispäeval nägime ära kondorid – Andide suured raipesööjad linnud. Lahkumisõhtul Hernáni kodus Pino Hachados pandi küpsema terve lammas ja tähistasime korraga ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Hernán peab lisaks hobustele veel hulka kelgukoeri ja pakub talvisel ajal külalistele mitmepäevaseid koerasõiduringe.
Kohalik põlisrahvas – maputšed ehk araukaanid
Lõpuks tuleb rääkida paar sõna ka kohalikust põlisrahvast maputšedest (araukaanidest), kelle elupaigas meie ratsamatk toimus, ja Tšiili riigi tänapäevast. Rahva enesenimetus tähendab sõna-sõnalt maarahvast ja nende keel on mapudungun ehk maakeel. Selle indiaanirahva ajaloole on teistel raske midagi vastu panna – nemad panid seisma inkade impeeriumi laienemise lõunasse ja suutsid Hispaania konkistadooridele vastu seista 350 aastat (Araukaani sõjad). Hispaania võim neist jagu ei saanudki, lõplikult alistati maputšed alles Tšiili ja Argentina riikide poolt 19. sajandi lõpul. Miskipärast on nii, et me teame küll ühte ja teist Põhja-Ameerika indiaanlastest, oleme kuulnud Osceolast ja Tecumseh’st, Istuvast Sõnnist ja Punasest Pilvest, aga maputšede väepealikest Caupolicánist, Colocolost ja Lautarost ei tea suurt midagi.
Maputše rahva tänapäev on küllaltki nukker, nii nagu sellistel rahvastel ikka kipub olema. Kuigi neid on umbes 1,5 miljonit (hinnangud on erinevad), on keel kiiresti hääbumas ja noored enamasti oma keelt ei valda. Nende kogukondadele jäetud maad (reservaadid) on väga väikesed, inimväärset äraelamist ei võimalda ja selle tulemusena rändab noorem rahvas linnadesse, eelkõige Santiagosse. Eriti raske oli maputšedel diktaator Pinocheti valitsemise ajal, pärast diktatuuri lõppu anti suuri lubadusi nende olukorra parandamiseks. Kuna aga praktikas midagi eriti ei muutunud, siis kipub maputšede vastupanuliikumine osalt vägivaldseks muutuma. Tšiili võimud omakorda käsitlevad kõiki maputšede õiguste eest võitlejaid terroristidena ja karistavad neid terrorismivastase seaduse alusel.
Araukaania praegu ja 20 aastat tagasi
Ma olin Araukaanias täpselt 20 aastat tagasi, kui tegime ümbermaailmareisi jahtlaeval Lennuk, ja seevõrra oli mul nüüd huvitav tollaseid mälestusi praegusega võrrelda. Tšiili oli siis ja on praegu kõige paremal majanduslikul järjel riik kogu Lõuna-Ameerikas. 20 aasta jooksul on tohutult kasvanud siseturism, laienenud linnad, ehitatud uued ja moodsad teed ning muu taristu. Sellest hoolimata on noored tänavatel ja protestivad kehtiva korra vastu. Eesti uudistesse jõudsid teated Tšiili rahutustest korraks möödunud (põhjapoolkera) sügisel. Tegelikult käib möll edasi nüüd juba pool aastat kõigis Tšiili suuremates linnades. Igal õhtul marsivad noored tänavatel ning igal õhtul aetakse neid pisargaasi ja veekahuritega laiali.
Tšiillaste mentaliteet on alati olnud üsna vasakpoolne, tuletame meelde kas või Salvador Allendet ja Pablo Nerudat, samuti on siin tegutsenud Che Guevara jt. Vasakpoolsed on ka praeguste protestijate nõudmised, kui neist nõudmistest üldse on võimalik aru saada (rahutused hakkasid peale siis, kui Santiagos tõsteti metroopiletite hinda). Meil oli võimalus neid tänavarahutusi lähedalt pealt vaadata Valdivias ja La Serenas. Tuhanded noored marssisid tänavatel ja skandeerisid: „Que muera Piňera, y no mi compaňera!“ (’Et sureks Piňera (Tšiili president), aga mitte minu seltsimees!’), neid saatsid kilpidega eriüksuslased ja veekahuritega autod. Kogu muu segaduse taustal nägin demonstrantide hulgas lehvimas ka maputšede lippu. Ja ma ise sain esimest korda elus teada, mismoodi lõhnab pisargaas.
Tekst: Kaido Kama
Foto: Thomas Speck