Hipitripp Berliini

Põim Kama jutustab, kuidas ta tänavu suvel Berliinis käis.

Põim Kama jutustab, kuidas ta tänavu suvel Berliinis käis.

Kogu see lugu algas sellest, et Kultuurkapital ei andnud mulle Berliini loomeküladesse minekuks raha. See kurvastas mind väga. Die UFA Fabrik ootas mind, sõber Elena oli Berliinis öömajaks korteri üürinud. Kõik oli olemas peale lennukipiletiraha. Mis siis ikka, mõtlesin – lähen hoopis häälega.

Õhtul ma veel ei teadnud, kuidas ja kellega järgmisel hommikul stardin. Hipielu plussiks on see, et kõik on võimalik ja plaane võib teha igasuguseid, igasuguste inimestega. Halb on aga see, et nende inimeste ja plaanide peale ei saa kindel olla. Nii ei teadnudki ma, kus mu reisikaaslane on ja kas ta üldse tuleb. Alguses muretsesin, aga siis mõistsin, et reis on juba alanud. Ma olen vaba ja võin minna kuhu iganes ma tahan. Mul on kõik neetult hästi. Kui mu kaaslane välja ilmub, lähen Berliini. Kui ei ilmu, tripin veidi aega üksi Baltikumis, aga Poolasse ei roni. Joonatan helistas alles kell 6 hommikul, et ta kohe jõuab ja on reisiks valmis. Ta oli oma hääletamistrippi juba eelmisel õhtul Tallinnast alustanud ning purjus õllesummerdajate autojuhina öö jooksul pool Eestit läbi sõitnud. Olgu – siis ikkagi Berliini.

Paari tunni pärast kõmpisime maantee äärde. Lõunaks olime kenasti üle piiri ja sõitsime rekkaga Riia poole. Rekkade juures on see hea asi, et sa istud palju kõrgemal kui tavalises autos ja näed palju rohkem. Näiteks seda, kus on Riia maantee ääres see väike järveke, mille suppsoojas vees sa õhtuni liguned ja jobutad.

Jobutamine tuli meil üldse hästi välja. Jobutasime alati, kui vähegi andis. Nii tabaski öö meid Leedu piiril ilma raha, transpordi, magamiskoha ja varustuseta. Ega me siis midagi kodust kaasa ei võtnud. Kui minul oli vähemalt paar pikki pükse ja magamiskott (aga see eest kontsakingad), siis Joonatanil ainult lühikesed püksid ja T-särk. Ta seljakott oli läpaka jaoks – mida sa hääletamistripil ikka rohkem vajad kui arvutit?

Õnneks tutvusime piiril Toomasega ja kõigil oli sellest hea meel. Meie veetsime hea meelega öö tema bussis ja sõime hea meelega kogu toidu ära. Toomas pani hea meelega Joonatani rooli ja jõi koos minuga hea meelega öö otsa õlut. Kuna Toomas läks Milanosse ja Poola ei ole parim riik hääletamiseks, tegime oma olematuid plaane veidi ümber. Olgem ausad, see oli minu geniaalne idee, kes ma kaardi pealt vaatasin, et Brnost on Berliini täpselt sama maa, mis Varssavist. Joonatanile meenus, et tal on Prahas tuttavaid, kelle juures öömaja saaks.

Selgus aga, et meil on Tšehhiga umbes sama lugu, mis tilludel vabameestel kõrtsidega – sisse saab ilusti, aga välja saamisega on raskusi.

Pärast öö otsa sõitmist magasime paar tundi Poolas heinamaale pargitud bussi kaubikus, seltsiks miljoni krooni väärtuses elektroonikat ja põrgukuumus (liida 40-kraadisele välistemperatuurile sind ümbritsev õhutuseta metallkorpus). Kahe tunni pärast tundsin, et hakkan minestama. Otsisin vett ja õhuauke, aga ei leidnud kumbagi. Siis hakkas buss sõitma. Elektroonikakastid samuti. Ühe kolaka järel mõistsin, et pöörasime kiirteele. Tagusime bussi seinu, aga Toomas ei kuulnud meid. See lahke inimene oli mõelnud, et las lapsukesed magavad, olid nad ju terve öö üleval.

Kuumus läks aina hullemaks ja mina ennustasin äikest. Teised ei uskunud, sest taevas oli pilvitu ja ilm tuulevaikne. Aga Tšehhi piirile jõudes võisid nad juba isegi näha, kuidas pilved mägede kohal torne kasvatama hakkasid, kuhjusid, tumenesid. Just sel hetkel, kui Toomasega Brnos hüvasti jätsime, rammis tuul mulle teerullina selga ja lõi esimene äike. Seejärel algas torm. Selline torm, mille puhul väikesest närivast õõvast, et siin võib ju ohtlik olla, kasvab kiiresti lauspaanika.

„See läheb kohe mööda,“ lohutas Joonatan.

Aga see ei läinud mööda. Kui mingi metal-bändi kitarrist meid öösel Praha eeslinna metroojaamas maha pani, kallas ja müristas endiselt. Kõik rongid kesklinna olid läinud. Ma olin märg ja kohutavalt väsinud, lisaks oli mul külm. Ma tõesti ei tahtnud selles tormis sihitult mööda Prahat seigelda ja Joonatani sõpra otsida, kellel telefon väljas, kes ei teadnud, et me riigis oleme ega pruukinud ka ise riigis olla, ning kelle aadressi me ei teadnud.

Kuigi ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas Joonatan märja T-särgi väel vastu peab, olin ma liiga kapsas, et hoolida. Kuidagi ta vastu pidas, hoidis tuju üleval, lohistas püstijalu magavat Põimu ühe kaardi juurest teise juurde, ühest metroo- või bussipeatusest teise ning vastu hommikut ka sellest jamast välja. Leidsin ennast soojast suitsetamine- lubatud-kõrtsist koos suure klaasi viski ning äärmiselt elava ja ebakaine tšehhi neiuga, kes rääkis kodus ootavast soojast voodist ja hommikusöögist. Olin surnud ja taevasse sattunud.

Hommikul hakkas kiire. Oli pühapäev. See pühapäev, mil olin lubanud Berliini jõuda. Aga ma polnud Berliinis, olin Prahas ning see viga vajas kiiret parandamist. Teadsin, et kui Elena minust õige pea ei kuule, hakkab ta muretsema.

Kui Joonatan pärastlõunal ärkas, hakkas ta jobutama. Hommikusöögiga, asjade pakkimisega, kaartide uurimisega. Lõpuks väljudes käitus linna peal nagu turistike – pildistas vaatamisväärsusi.

Läksin tõusvas joones närvi. Veidi lohutas mind see, et me viis minutit enne kümmet õhtul siiski viimasesse lahtiolevasse poodi jõudsime ja paar pudelit odavat veini ostsime. Aga päike loojus ja maantee oli pime. Praha võib ju ilus ja kena linn olla (sul on ilus nägu, aga võõras lõhn – nagu Genialistide laulus), aga sellest on vähe kasu, kui sa kottpimedas kusagil kiirtee ääres kopitad. Kohas, kus autod peatuda ei tohi. Üritasin Joonatani veenda, et jalutame natuke edasi ja vaatame, kas näeme mõnd bensiinijaama, aga tema ei viitsinud. Poogen siis, mõtlesin mina, ja korkisin veini lahti. Nii need tunnid läksid. Saabus öö.

Siis hakkas temperatuur kohutava kiirusega langema. Ma ei saanud aru, mis toimub, aga see ei meeldinud mulle. Veensin Joonatani natuke jalutama, et me sealsamas surnuks ei külmuks. Mida me saja meetri pärast näeme? Silti, mis ütleb, et see bensukas, kus me kohe oleksime pidanud esimese Berliini auto kinni pidama ning nüüdseks üle Saksa piiri olema, asub täpselt 400 meetrit edasi. Ma ei osanud muud teha, kui hakkasin naerma.

Aga kõik polnud veel möödas. Esimene umbkeelne autojuht viis meid 20 km Prahast välja. Kiirtee mahasõidule. Kottpimedas ja kohas, kus autode kiirus on 150 km/h, on peatumine ja inimestel tee peal olemine keelatud. Suurepärane. Temperatuur muudkui langes ja minul hakkas üha enam naljakas. Olukord oli lihtsalt liiga jabur. Otsisime piirdeseinast ukse ja ronisime tee pealt alla. Seal oli raudtee, heinapallid ja lambad. Seal oli külm, väga külm. Otsisime seljakotist kõik kaasasolevad riided ja magamiskoti ning mässisime endale ümber. Kaanisin veini nagu jõudsin ning üritasin tuju üleval hoida.

Aga Joonatan on mees täis üllatusi. Tal oli Tšehhis veel tuttavaid ning ühe neist saime keset ööd telefoniga kätte. Martin oli tore poiss, pani auto käima ja sõitis meile järele. Ta viis meid väikesesse mägikülasse. Saime sooja voodi, maitsva hommikusöögi, kohalike ploominapside degusteerimise ning terve järgmise päeva ekskursiooni Moraavia mägikülades, lossides ja piiskopilinnas. Lõpuks autoga veel ka peaaegu Saksamaa piirile. Martin ütles mulle, et öösel oli -1oC olnud.

Paraku on mugavuste nautimisega see häda, et aeg läheb väga kiiresti. Ja ehkki tahtsime õhtuks Berliini jõuda, juhtus ikkagi nii, et öö saabudes polnud me kaugemal kui Dresdenis. Vale exiti peal. Mina katkiste jalgade ja katkiste kingadega. Joonatan katkise enesetundega. Berliinist ning kõigist tema hüvedest sama kaugel kui Tartu Tallinnast. Kuigi me proovisime, tõesti proovisime, ei jäänud meil ikkagi muud üle, kui kesklinna raudteejaama minna ning öö seal pingi peal kõduneda. Joonatanil viskas üle ja ta ostis kaks piletit esimesele hommikusele Berliini bussile. Minul viskas ka üle, aga teistmoodi. Nimelt tean, et rasketes olukordades saab virisemine ja üksteise süüdistamine asju ainult hullemaks ajada. Kui siiski midagi tarvis klaarida, maksab sellega oodata, kuni asjaosalistel kõht täis ja uni magatud.

Hommikul avas Elena meile oma Lääne- Berliini korteri ukse, pakkus teed ja suitsu, voodit ja dušši. Olin kaks päeva hiljaks jäänud, aga ma olin kohal.

Õhtul läksime Tachelesesse – kunagisse natsikeskusesse, prantslaste jaoks mõeldud sõjavanglasse, hilisemasse kommuuni ja kultuurikeskusesse. Praegusesse subkultuurijanuste turistide kogunemispaika, kus padupilves hipid sulle kalli raha eest T-särke, koledaid maale ning ennekõike ajalugu ja elustiili müüvad. Õhk oli kanepisuitsust paks. Paar tarkust sellest majast siiski sain:

1. narkootikume müüvad need tüübid, kellel on mustad nokamütsid peas;

2. seksi müüvad need tšikid, kes korsette kannavad;

3. kõik ülejäänud müüvad kõike ülejäänut.

Järgmisel päeval külastasime die UFA Fabriki. Kunagist filmistuudio koo- piavabrikut, squatti, praegust loomeküla ida ja lääne piiril.

UFA ei tundunud just suurem asi. Madalad valged hooned suurel territooriumil, rahvast palju ja kunsti ei kusagil. Sain kutse uute residentide vastuvõtmise õhtusöögile, aga kui kell niipalju sai ning mina juba Tachelese lähedal pargis koos teiste Berliinist leitud eesti tüdrukutega õlled lahti korkinud olin, ei näinud enam mõtet sinna ronima hakata. Siis hakkas Joonatani praktiline mõistus tööle ja ta tuletas mulle meelde, et tegemist on siiski tasuta õhtusöögiga. See otsustas asja. Tormasime rongi peale ja jäime ainult sündsad 20 minutit hiljaks. Oli pidulik õhtusöök, oli pidulik jahumine koha suurepärastest võimalustest ning kuulsusrikkast ajaloost. Oli 20 noort inimest üle maailma ning ekskursioon loomeküla territooriumil. See kõik nüüd küll midagi minu jaoks ei ole, mõtlesin ma kogu seda kampa karjatavat tõelist saksa ordnung-matrooni jälgides.

Siis märkasime ühest majast väljumas kolme vanakooli hipit – umbes 60 aastat vana kooli. Tõmbasin kiirelt vasakule ära ja küsisin neilt suitsu. Ekskursioon lõpetamata, saime hoopis autentsema rännaku kahe vanamehe mälestusmaastikel ning suure peo. Nemad olidki need, kes selle paiga 1979. aastal squat’tisid. Kuulates lugusid Marlene Dietrichist ning UFA tsirkuse kaheksakümnendate Moskva tuurist, hakkas see koht mulle üha enam meeldima. Talle tekkis ajalugu ja iseloom. Leppisin hommikuks proua Ordnungiga residentuurivõimaluste arutamiseks koosoleku kokku.

Magasime hommikul põhjalikult sisse. UFA poole koosolekule rallides jäime metroos piletikontrollijatele vahele. Lähme maha, ütles Joonatan mulle ja ootas taskust piletite otsimist teeseldes järgmist peatust. Ma ei saanud väga hästi aru, mis ta sellega mõtles. Mõistsin alles siis, kui uksed avanesid ja ta jooksu pistis. Tormasin järele, nagu jalad võtsid. Perroon oli paksult rahvast täis ja ma põiklesin, trügisin, jooksin. Jõudsin peaaegu treppideni, kui nad mu ümber piirasid. Sain 40 eurot trahvi ja jäin koosolekule hiljaks. Kui UFAsse jõudsin, istus Joonatan juba ühe hipiga laua taga ja suitsetas.

Koosolek läks siiski hästi. Mrs Ordnung kutsus mind nende suure ja sõbraliku perega aastaks liituma.

Ehkki mu süda oli juba võidetud, otsustasin ka kolmanda plaanis olnud loomeküla ära vaadata. Joonatan otsustas riided seljast võtta ja UFA basseini ligunema jääda. Imetlusväärselt praktiline noormees.

Bethanieni poole liikudes hakkasime kuumusest otsi andma. Ostsime Elenaga mõned külmad õlled ja marssisime edasi. Avalik alkoholi tarbimine ei ole küll otseselt lubatud, aga kõik teevad seda siiski – metroos, bussis, tänaval. Linnaosaks oli kummaline Ida-Berliini araabia geto. Burkades naised kerjavad väikeste lastega tänaval. Noored tuigerdavad iseendaga rääkides ringi, nägu heroiinilaikudega kirjatud, paljad käsivarred süstlajälgi täis. Mustad nokamütsid on hirmsasti moes. Tolm, räpasus ja palavus ning mingi kummaline ohtlik võlu selle kõige juures. Aga keskealisi turiste leidus sealgi.

Bethanien oli loss – tornide ja parkide ja kogu selle värgiga. Meeletult kallis koht residentuuri jaoks, samas lausa imeliste võimalustega. Kui sa selle kullapoti kusagilt leiad, hoolitsevad nad kõige eest – tööpindade ja materjalide, näituste ja avamiste, kuraatorite ja kriitikute, reklaami ja ajakirjanduse – kõige eest. Mina end nende sammaste vahel siiski liiga koduselt ei tundnud.

Tagasi sõites kohtasin veel kahte kontrolli. Aga nüüd olin niipalju targem, et jooksmise asemel mängisin vaest lolli eesti tüdrukut ja rohkem trahvi ei saanud.

Kuna oli meie viimane õhtu Berliinis, ostis Elena veini. Ta ostis lausa niipalju veini, et me alles järgmisel õhtul liikuma saime. Jobutamine on kunst omaette. Marssisime paduvihmas kusagil Berliini äärelinnas ringi ja vaatasime, kuidas vaikselt pimedaks läheb. Liiga traagili- selt ei osanud sellesse kõigesse suhtuda, sest Elena oli meile võileibu teinud ja õlut sai Dönerist 1 euroga. Trampisime ilma kindla sihita mööda kaubanduskes- kuse parklat ringi ja mida me näeme – eesti numbriga buss ja kolm noormeest selle ümber askeldamas. Kui palju võib inimestel vedada? Jagasin poistele õlled kätte ja helistasin juubeldades Elenale – me saame otse koju!

Kümme kilomeetrit hiljem hakkas mootorist tossu tulema ja millegipärast olid kõik kohad õli täis. Buss andis alla ja vastleitud eestlased sõitsid Berliini tagasi. Meie olime jälle pimedas kiirtee ääres. Seekord paduvihmas, mis vaikselt ja vääramatult tormiks üle kasvas. Öö leidis meid Poola piirilt. Saatsin Joonatani katuse alla varju ja ronisin oma õhukese suvekleidiga selle kaos-kaoskaose sisse hääletama. Hääletasin tunde ja tunde. Hüppasin üles alla, laulsin ja traavisin porilompides ringi, et ma lihtsalt sinna samasse maha ei kukuks ja magama ei jääks. Ühel hetkel hakkas kõik liikuma – autoderivi sõitis ühes suunas, valuutavahetuspunktid rallisid teisele poole, taevas kihutas kaugustesse ja maantee vastassuunas. Miski ei püsinud enam paigal.

Kui me Joonataniga veel paar päeva varem oleksime vaielnud selle üle, kumb meist suurem idioot on ja meid sellisesse jamasse mässis, siis tol ööl olid asjad vastupidi. Üritasime üksteist veenda, et just teine on see, kes peab end soojas hoidma, varjus olema, viimase toidu sööma jne. Hoidsime ja hoolitsesime, ning nii ei tundunudki see kõik sugugi liiga hull.

Tõelist hullu me alles nägime. Selleks oli läti autojuht, kelle öösel lõpuks surnuks rääkisin, (olles pidanud enne oma isikut tõendavat dokumenti näitama ja seletama, et ma ei ole Poola prostituut). Ta keeldus magamast muidu, kui ainult rooli taga. Olles juba ööpäev ärkvel ja roolis olnud, otsustas ta teise ööpäeva otsa teha. Üleval hoidis ta ennast adrenaliiniga, mis hullumeelsest kihutamisest, kiirteel kolmanda rea tegemisest ja võimalikult ohtlikest napikatest tuli. Selles autos magama jäämine oli välistatud. Võtsin enda peale esimese valve, edasi magasime vahetustega.

Üks puhkas, teine peksis küünarnukiga autojuhti, lobises, rabas õigel hetkel rooli järele, jootis talle kohvi sisse ja üritas veenda Joonatani rooli laskma.

Armands andis alla alles Leedus. Vapper mees, aga väga rumal. Joonatan asus rooli ja juht tagapingile norskama. Jõud- sime elusalt Riiga ja hakkasime kohe jälle jobutama. Meie väike järveke oli seal, kuhu ta minnes jätsime. Ligunesime ja lebotasime ja mina ei tea, kuidas see meiega kogu aeg nii juhtus, aga jälle oli õhtu käes. Tegime endale sildi, mis ütles selges eesti keeles KOJU ja läksime maantee äärde. Südaööks olime millegipärast Pärnust paarkümmend kilomeetrit väljas. Kuna minu unegraafik jooksis teise koha pealt kui Joonatanil, hakkasin jälle magama jääma. Aga autosid polnud. Mitte ühtegi. Täiskuu paistis ja meie tegime mööda tühja maanteed võidujookse. Tantsisime valssi, keerutasime end ühe koha peal, kuni pea ringi käima hakkas, tuigerdasime ja kukkusime istuli, viskasime silda ja tegime kõike võimalikku, et end lõbustada ja ärkvel hoida. Kodu oli käegakatsutavalt lähedal, aga autosid polnud. Meid päästis üks vana taksojuht. Ma ei tea, kuidas ta meid seal pimedas nägi, või mis ime see oli. Aga ta tõi meid Tartusse kodu ukse ette ja keeldus raha võtmast.

Koduust avades nägin laual vaagnatäit võileibu ja külma õlut. Naabrinaine oli meid meeles pidanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga